Koopamees. Jørn Lier Horst

Чтение книги онлайн.

      Koopamees

      1

      Surnud mees oli täiesti kokku kuivanud. Ta istus seljatoele toetudes tugitoolis, rebenenud huulte vahelt paistmas mustjas-kollased hambad. Peas tolknesid mõned tolmused juuksepulstid ja läbi näonaha kumasid kahvatud sarnaluud. Mustjad kuivanud sõrmed olid pragunenud.

      William Wisting lappas läbi ka ülejäänud kohtuekspertide tehtud fotod. Mees pidi olema suhteliselt väikest kasvu, kuid tundus kokku kuivanud ja kõdunenud kudede tõttu veel väiksemana kui elusana oli olnud.

      Toimikule oli märgitud Viggo Hansen. Temast tehtud fotod olid pildistatud mitmesuguste nurkade alt. Wisting uuris eriilmelisi võtteid muumia sarnasest laibast. Tavaliselt jättis teda taoliste fotode nägemine külmaks. Ta oli surmaga harjunud ja omandanud võime end selliste vaatepiltide nägemisest mitte mõjutada lasta.

      Enam kui 30ne politseis oldud aasta jooksul oli ta näinud nii palju surnukehasid, et oli kaotanud nende üle arvepidamise. Aga see siin oli midagi muud. Mitte ainult seetõttu, et ta polnud varem midagi sarnast näinud, vaid kuna ta tegelikult ju tundis toolil olevat meest. Nad olid praktiliselt naabrid. Viggo Hansen oli elanud kolm maja edasi kurvi peal, ja nagu nüüd selgub, istunud neli kuud surnult ilma, et ei Wisting ise ega keegi teine naabritest oleks tema pärast muret tundnud.

      Ta peatus foto juures, mis oli tehtud köögiukselt elutoa suunas. Mees istus televiisori ees seljaga pildistaja poole. Teler töötas nagu see oli töötanud ka hetkel, mil politseipatrull majja murdis.

      Tuba oli sisutatud kokkuhoidlikult. Wisting nägi lisaks televiisorialusele ja tugitoolile, millel mees istus, ka piklikku diivanilauda, veel ühte tugitooli ning patjade ja pleediga diivanit. Ühe seina ääres seisis sektsioonkapp. Teisel pool tuba olid akende ette tõmmatud hallid kardinad. Televiisorist paremal oli põrandalamp, pruunid põletusjäljed narmastega kuplil. Seintel rippusid kolm maastikumaali. Mehe ees laual olid nädalaleht ja teleri pult, nende kõrval klaas ja taldrik määratlematute toidujäätmetega. Muus osas oli tuba korras.

      Ei mingeid jälgi võitlusest. Ei mingeid märke sellest, et mõni soovimatu isik oleks üksildast inimest tema viimastel tundidel külastanud. Ei mingit põhjust arvata, et oleks toimunud midagi kriminaalset. Kuid kuna asjaolud sellegipoolest politseilt surmajuhtumi uurimist nõudsid, oli Espen Mortensen läbi viinud ettenähtud põhjaliku ja rutiinse töö.

      Järgmisel fotol oli lähivõte diivanilaual asetsevast nädalalehest. See oli avatud 11. augusti saatekava kohalt.

      Wisting tõstis pilgu ja vaatas kontoriaknast välja – langes lund, märga ja rasket.

      Kalender näitas reedet, 9. detsembrit. Kui poleks olnud üht maksmata elektriarvet, oleks Viggo Hansen võinud sinna surnult veelgi kauemaks jääda. Elektrifirma oli saatnud mitu väljalülitushoiatusega meeldetuletust. Viimaks olid nad oma mehe kohapeale lähetanud. Oli vaid juhus, et ta veidi rohkem ringi vaatama oli vaevunud ja läbi elutoa kardinaprao Viggo Hansenit märganud.

      TV kavas oli tõmmatud ringe ümber kellaaegade ja linnukesi ette saadetele, mida Viggo Hansen ilmselt oli vaadata plaaninud. Üks neist tuli Discovery Channelilt ja kandis nime FBI arhiivid. Wisting tundis ära seriaali, milles näidati rekonstruktsioone USA Föderaalse Juurdlusbüroo mahukaimatest juhtumitest.

      Wisting lappas edasi. Järgmine foto kujutas surnu nägu. See oli mustjaspruun, lõhed haigutamas kohtades, kust nahk oli lahti rebenenud. Hammastik oli nähtav tagumiste purihammasteni. Keelest oli järele jäänud vaid sinakasmust klomp. Silmaaugud, suured ja tühjad, justkui otse enda ette põrnitsemas.

      Ta pani pildid tagasi kausta, tõusis ja läks akna juurde. Oli hakanud hämarduma. Tinahall talvehämarus. Ta peaks koju minema, kuid ausalt öeldes polnud midagi, mis teda kodus peale teleka ootaks.

      All tagahoovis manööverdas üks patrullauto garaažist välja. Rattad käisid lumel ringi, enne kui auto liikuma sai. Sinine valgus tabas lumehelbeid ja pani need sädemetena helkima.

      Wisting läks aeglaselt kirjutuslaua juurde tagasi ja jäi õhukest toimikut silmitsema. Viggo Hansenil ei olnud perekonda, ainsatki sõpra ega sugulast. Sama üksildaselt nagu ta oli elanud, oli ta ka surnud.

      Ta oleks tahtnud lükata toimiku arhiivi minevate juhtumite virna, aga miski hoidis teda tagasi. Ta ei saanud aru, mis. Kas kogemus või intuitsioon, aga miski ütles, et seda juhtumit ei saa veel lõpetatuks pidada. Tavaliselt on juurdluse tähtsaimaks ülesandeks olnud surnukeha tuvastamine. Nad ei olnud leidnud ainsatki perekonnaliiget, kelle DNAd tema omaga võrrelda, aga võrdlusmaterjalid hambaharjalt ja kammilt, mis saadi magamistoas toolileenil olnud pükste tagataskust, olid osutunud piisavaks. Testi tulemused kinnitasid – surnud mees oli seesama, kes oli majas elanud: Viggo Hansen, 61 aastat vana.

      Kohtumeedik oli üllatunud surnukeha hea seisukorra üle. Ilmselt oli tegemist kombinatsiooniga madalast õhuniiskusest ja – temperatuurist, peaaegu õhukindlast ruumist, mille uksed, aknad ja muud õhukanalid olid olnud suletud, mis kõik kokku oli pannud Viggo Hanseni aegamisi muumia kombel kuivama, selle asemel, et roiskudes laguneda. Siiski ei olnud surma põhjust võimalik kindlaks määrata. Surmatunnistusele märgiti vaid mors subita. Äkksurm.

      Arvuti tegi häält, ekraanile ilmus punane aknake. Operatiivkeskuse kiirteade. Wisting kissitas ekraani suunas. Neli sõna: Leitud laip Halle mõisast.

      Ta pani Hanseni-juhtumi arhiivi minevate kaustade virna ja klõpsas sõnumi aknale.

      2

      Toimetuse ruumides oli vaikne. Lörts, mis akendele kleepus, summutas väljast tulevad hääled. Avatud kontor oli jõuludeks juba kaunistatud. Rahvusvahelistelt uudistekanalitelt hääletuid pilte toovad teleriekraanid olid ehitud hõbedaste vanikute ja punaste jõulumunadega. VG1 logo oli dekoreeritud valgete inglitega ja piki laudade vahelisi eraldusseinu plinkisid värvilised tuled. Uudistetoimetuse juht oli Knut A. Sandersen. Tema kabinet oli toimetusest eraldatud klaasist seintega. Line nägi, kuidas ta mobiiltelefoni õla ja kõrva vahele surudes klaviatuuri toksis. Õigupoolest pidanuks mees ammuilma olema koju läinud. Kaks ja pool kuud tagasi oli ta uuesti isaks saanud. Kell oli juba peaaegu seitse, seega oli ta juba kolm ja pool tundi üle aja töötanud.

      Sandersen lõpetas kõne, võttis lonksu kohvitassist ja lasi pea kuklasse vajuda. Keegi oli tema pea kohale valgusti külge puuvõõriku riputanud.

      Line tõusis, et siseneda ja talle oma ettepanekut esitleda, kuid telefon helises uuesti ja Sandersen oli jälle hõivatud.

      Line võttis oma tassi ja mõtles osakonnajuhataja vabanemist oodates saabuvatele jõuludele. Ta pidas aru, kuidas seda tähistada võiks. Isaga ei olnud ta veel rääkinud, kuid arvestas, et koju Stavernisse tuleb lisaks talle ja isale ka vanaisa. Võib-olla ka Thomas. Nad olid kaksikud, Thomas töötas 330. eskadrillis helikopteripiloodina. Ta polnud jõulude ajal saanud tööst vabaks ajast, mil ema veel elus oli. Selle mõtte juures torkas Linet igatsusvalu. Ema oli surnud viis ja pool aastat tagasi. Kui keeruline oli alguses olnud selle talumatu igatsustundega hakkama saada. Oli hommikuid, mil ta ei suutnud end püsti ajada, ta võis keset koosolekut äkitselt nutma pursata, lisaks oli tal pidev mure, kuidas isa eluga üksi toime tuleb. Nüüdseks oli igatsus jäänud vaiksemaks, ei olnud nii meeleheitlik, kuid Line teadis, et see polnud juhuslik, et ta nii palju töötas. Ta oli sattunud veidi sõltuvusse tundest, mida pakkusid fokuseeritus ja kontsentratsioon juhtumi kallal töötamise ajal.

      Osakonnajuhataja lõpetas vestluse, kuid sai seekord uue kõne enne kui Line püstigi jõudis tõusta. Knut A. Sanderseni meelekohtadesse oli tekkinud palju halli ajast, mil Line aastaid tagasi ajalehe juures oma esimesel ajutisel kohal alustas. Tänaseks oli Linel kindel töökoht ja ta kuulus krimigruppi. Lugu, mille kirjutamiseks ta ettepaneku tahtis teha, oli väljaspool tema eriala. Aga kuna oma osakonnas hetkel eriti СКАЧАТЬ