Howli liikuv kindlus. Diana Wynne Jones
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Howli liikuv kindlus - Diana Wynne Jones страница

Название: Howli liikuv kindlus

Автор: Diana Wynne Jones

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная фантастика

Серия:

isbn: 9789949578726

isbn:

СКАЧАТЬ /p>

      Howli liikuv kindlus

      See raamat on Stephenile.

      Idee selle raamatu jaoks andis üks poiss ühes koolis, mida külastasin, kes palus mul kirjutada raamatu pealkirjaga «Liikuv kindlus». Ma kirjutasin ta nime üles ja panin kindlasse kohta ja ma pole sellest ajast saadik seda kusagilt leidnud. Tahaksin väga teda tänada.

      ESIMENE PEATÜKK

      Milles Sophie räägib kübaratega

      Ingary riigis, kus on päriselt olemas seitsmepenikoormasaapad ja nähtamatusemantlid, on üsna õnnetu juhus, kui sünnid kolmest lapsest vanimana. Kõik teavad, et sina oled see, kel esimesena viltu veab, ja kui te kolmekesi lähete õnne otsima, siis on sinu saatus alati kõige hullem.

      Sophie Hatter oli kolmest õest vanim. Ta polnud isegi vaese puuraiduri tütar, mis oleks andnud talle natuke edulootust. Ta vanemad olid jõukad ja pidasid kübarapoodi õitsvas Market Chippingi linnas. Tõsi, ta ema suri, kui Sophie oli kaheaastane ja ta õde Lettie alles aastane, ja nende isa abiellus oma kõige noorema müüjaabilisega, ilusa blondi Fanny-nimelise tüdrukuga. Peatselt sünnitas Fanny kolmanda õe, Martha. Tavaliselt on muinasjuttudes vanemad õed inetud, kuid tegelikult olid kõik kolm tüdrukut tõesti kenad, kuigi Lettie oli kõigi arust kõige ilusam. Fanny kohtles kolme tüdrukut ühteviisi lahkelt ega soosinud Marthat mitte põrmugi.

      Mr. Hatter oli uhke oma kolme tütre üle ja saatis nad kõik linna parimasse kooli õppima. Sophie oli seal kõige usinam. Ta luges palju muinasjutte ja mõistis päris varsti, et vanematel õdedel läheb neis harva hästi. See oli talle pettumuseks, kuid ta oli siiski küllalt õnnelik oma õdede eest hoolitsedes ja valmistades Marthat ette õnne otsima minema, kui see aeg tuleb. Kuna Fannyl oli alati poes tegemist, oli Sophie see, kes vaatas kahe noorema õe järele. Nood karjusid sageli ja sikutasid teineteise juukseid. Lettie ei kavatsenud mingil juhul olla see, kes pidi Sophie kõrval samuti vanem õde olema.

      «See pole õiglane!» karjus Lettie. «Miks peaks Marthal olema kõige parem vaid sellepärast, et ta on sündinud noorimana? Hoopis mina abiellun printsiga, vaat nii!»

      Mille peale Martha alati vastas, et tema lõpetab vastikult rikkana, nii et ta ei pea kellegagi abielluma.

      Siis pidi Sophie neid lahutama ja nende riideid parandama. Ta oli nõelaga väga osav. Kui aeg edasi läks, hakkas ta õdedele riideid õmblema. Enne kui see lugu tegelikult algas, tegi ta Lettiele ühe tumeroosa kleidi, mis oli Fanny sõnul nii kena, nagu oleks see Kingsbury kõige paremast poest ostetud.

      Umbes sel ajal hakkasid kõik jälle rääkima Kõnnumaade Nõiast. Liikusid kuuldused, et nõid oli ähvardanud kuningatütart tappa ja et kuningas oli käskinud oma isiklikul võluril Sulimanil minna Kõnnumaadele ja nõia probleem lahendada. Ja paistis, et võlur Sulimanil polnud see mitte ainult ebaõnnestunud, vaid ta oli ka ise surma saanud.

      Nii et kui paar kuud pärast seda ilmus äkki suur must loss Market Chippingi küngastele, pahvides musti suitsupilvi oma neljast kõrgest, peenikesest tornist, olid kõik üsna kindlad, et nõid on jälle Kõnnumaadelt välja tulnud ja hakkab maad terroriseerima nii, nagu ta seda tegi viiskümmend aastat tagasi. Kõik olid väga hirmu täis. Keegi ei käinud üksi väljas, eriti öösiti. Veel hirmutavam oli see, et loss ei püsinud paigal. Vahel oli see suur must plekk loodepoolsel nõmmel, vahel kõrgus see idapoolsete kaljude kohal, ja vahel tuli see otse mäest alla, et istuda kanarbiku sisse just viimase põhjapoolse talu taga. Vahel võis näha seda ka liikumas, räpased hallid suitsupuhangud kannul. Mõnda aega olid kõik kindlad, et loss jõuab üsna varsti alla orgu, ja linnapea rääkis kuningalt abi palumisest. Kuid loss jäi mägedesse ringi uitama ja saadi teada, et see ei kuulunud nõiale, vaid võlur Howlile. Kuid võlur Howl oli samuti väga halb.

      Kuigi Howl ei paistnud tahtvat mägedest lahkuda, teati, et ta lõbustab end noorte tüdrukute jahtimisega, et neilt hingi välja imeda. Mõned rääkisid, et ta sööb nende südameid. Ta pidi olema täiesti tundetu ja südametu ja ükski noor tüdruk ei saanud end turvaliselt tunda, kui ta neid üksinda kusagil tabas.

      Sophiet, Lettiet ja Marthat, nagu ka kõiki teisi tüdrukuid Market Chippingis, hoiatati, et nad kunagi üksi välja ei läheks, mis neid väga pahandas. Nad juurdlesid, et mis kasu võiks võlur Howlil olla kõigist neist hingedest, mida ta kogus.

      Kuid üsna varsti oli neil teisi asju, millest mõelda, sest Mr. Hatter suri äkki, just siis, kui Sophie oli küllalt vana koolist lahkumiseks. Siis sai selgeks, et Mr. Hatter oli olnud oma tütarde üle liiga uhke. Õppemaksud, mida ta oli maksnud, olid jätnud poe päris suurtesse võlgadesse. Kui matused olid möödas, istus Fanny elutoas poe kõrval ja selgitas õdedele olukorda.

      «Kardan, et te kõik peate sellest koolist ära tulema,» ütles ta. «Olen arvutanud summasid edasi ja tagasi ja risti-rästi, ja ainus viis, kuidas ma suudan hoida äri käimas ja teie kolme eest hoolitseda, on saata teid headesse kohtadesse õpilasteks. Pole praktiline hoida teid kõiki siin poes. Ma ei saa seda endale lubada. Nii et olen otsustanud selliseid asju. Kõigepealt Lettie…»

      Lettie vaatas üles, õhetades tervisest ja ilust, mida isegi kurbus ja mustad riided ei suutnud varjata.

      «Ma tahan edasi õppida,» ütles ta.

      «Seda sa teedki, kallis,» sõnas Fanny. «Olen korraldanud, et sind võetakse õppima Cesari koogipoodi Turuplatsil. Nad on tuntud selle poolest, et kohtlevad oma õpilasi nagu kuningaid ja kuningannasid, ja sa peaksid olema seal väga õnnelik ja õppima kasulikku ametit. Mrs. Cesari on hea tööandja ja hea sõber ja ta nõustus teene korras su ära mahutama.»

      Lettie naeris viisil, mis näitas, et ta pole üldse rahul. «Noh, tänan,» ütles ta. «Kas pole õnnelik juhus, et mulle toidutegemine meeldib?»

      Fanny paistis kergendatuna. Lettie võis vahel olla äärmiselt kangekaelne. «Nüüd Martha,» ütles ta. «Ma tean, et sa oled tööleminekuks liiga noor, seepärast mõtlesin millelegi, mis annaks sulle pika, rahuliku õpilaseaja ja oleks kasulik igas asjas, mida sa kunagi teha tahaksid. Sa tunned mu vana koolikaaslast, Annabel Fairfaxi?»

      Sale ja ilus Martha vaatas Fannyt oma suurte hallide silmadega peaaegu sama kangekaelselt nagu Lettie. «Sa mõtled seda, kes väga palju lobiseb?» küsis ta. «Kas ta pole nõid?»

      «Jah, kena maja ja klientidega kõikjal üle Foldingi oru,» ütles Fanny innukalt. «Ta on hea naine, Martha. Ta õpetab sulle kõike, mida ta teab, ja tutvustab sulle tõenäoliselt suursuguseid inimesi, keda Kingsburys tunneb. Sa saad kindlasti jalad alla, kui ta on sinuga lõpetanud.»

      «Ta on kena daam,» tunnistas Martha. «Hästi.»

      Sophie tundis, et Fanny oli kõik just nii läbi mõelnud, nagu olema pidi. Lettie ei saanud teise tütrena loota suurele pärandusele, nii et Fanny pidi ta saatma sinna, kus ta võiks kohata kena noort õpipoissi ja elada terve elu õnnelikult. Martha, kes pidi minema laia maailma õnne otsima, õpiks nõidust ja leiaks rikkaid sõpru, kes teda aitaksid. Mis puutus Sophiesse endasse, siis polnud tal mingit kahtlust, mis oli tulemas. Teda ei üllatanud põrmugi, kui Fanny ütles: «Nüüd, Sophie, kallis, paistab ainult õiglasena, et sina kui kõige vanem pärid kübarapoe, kui ma tagasi tõmbun. Seepärast olen otsustanud sind oma õpilaseks jätta, et saaksid võimaluse äri õppida. Mis sa sellest arvad?»

      Sophie ei saanud tõesti talle vastata, et teda kübaraäri eriti ei huvitanud. Ta tänas Fannyt väga.

      «Nii et see on otsustatud!» ütles Fanny.

      Järgmisel päeval aitas Sophie Marthal tema riideid kasti pakkida, ja ülehomme hommikul nägid nad kõik Marthat postitõllas lahkumas, paistes väikese, sirgeselgse ja närvilisena. Sest tee Upper Foldingisse, kus elas Mrs. Fairfax, viis üle mägede ja möödus võlur Howli liikuvast kindlusest. Martha oli mõistetavalt hirmunud.

      «Tal СКАЧАТЬ