Surmaga võidu. Peter James

Чтение книги онлайн.

      1

      Susan vihkas seda mootorratast. Tal oli kombeks Natile rääkida, et motikad tapavad, et baigisõit on maailma kõige ohtlikum asi. Üha uuesti ja uuesti. Nat aga õrritas teda meeleldi väitega, et statistika osas ta tegelikult eksib. Õigupoolest on kõige ohtlikum asi üldse kodusesse kööki minek. Surma tõenäosus on suurim just seal.

      Oma tööelus haigla vanemresidendina oli Nat selle tunnistajaks päevast päeva. Muidugi leidis motikatega vahel aset koledaid õnnetusi, kuid võrreldes köökides toimuvaga oli see köömes.

      Inimesed hukkusid korrapäraselt elektrilöögi läbi, kuna torkasid kahvleid röstritesse.Või kukkusid maha köögitoolilt ja murdsid kaela.Või lämbusid.Või said toidumürgituse. Iseäranis meeldis Natile jutustada ohvrist, kes oli toodud Sussexi kuningliku krahvkonnahaigla kiirabiosakonda, kus mees töötas – või pigemini ületöötas –, kuna nõudepesumasina kohale ummistust kõrvaldama kummardujat oli silma pussitanud lihalõikenuga.

      Mootorrattad ei ole ohtlikud, ka mitte sellised nagu minu Honda Fireblade (punane monstrum, mis kiirendas kolme sekundiga kuuekümne miilini tunnis), väitis mees mõnuga, hoopis kaasliiklejates on viga. Nende suhtes tuleb valvel olla, muud midagi. Ja pagan, pealegi väljastab minu Fireblade sootuks vähem süsinikuheitmeid kui sinu käula Audi TT.

      Aga seda juttu ei teinud Susan kuulma.

      Ei teinud kuulma ka virinat, et jõulud – pühadeni oli jäänud viis nädalat – veedetakse alati Susani vanemate pool, keda mees mõnuga kutsus kaasaantud nuhtluseks. Mehe ema, kadunuke, tavatses ikka öelda, et erinevalt sõpradest ei saa suguseltsi valida. Paganama tõsi.

      Nat oli kusagilt lugenud, kuidas abielumehed loodavad, et naine ei muutu kunagi, sellal kui naiste siht abielusadamas on meesterahva ümberkasvatamine.

      Noh, Susan Cooper pürgis igatahes jõudsalt sihile, kasutades kõige hävitavamat relva naiste arsenalis: olles kuuendat kuud rase. Otse loomulikult tundis Nat põrgu moodi uhkust. Ning teadvustas nukralt, et üsna varsti on ta sunnitud oludega leppima. Fireblade’ist tuleb loobuda, asendada see millegi praktilisega. Mõne universaali või pereautoga. Susani sotsiaalse ja keskkondliku südametunnistuse vaigistamiseks, jumal hoidku, veel neetud diisli-elektrihübriidiga.

      Ning mis lõbu tal siis enam on?

      Saabunud hilisel tunnil koju nende väikesesse majakesse Rodmellis, Brightonist kümne miili kaugusel, istus ta köögilaua ääres ja põrnitses haigutamisi hommikutelevisiooni uudiseid enesetapuplahvatusest Afganistanis. Ekraani järgi oli kell 8.11, käekella järgi 8.09. Tema meelte virkuseastme järgi oli parajasti südaöö. Ta kühveldas lusikaga suhu täisterahelbeid, loputas need alla apelsinimahla ja musta kohviga, enne kui tõttas tagasi ülakorrusele. Suudlema Susanit ja patsutama lahkumise eel naise Kõrvitsat.

      „Sõida ettevaatlikult,“ palus Susan.

      Kas arvad, et ma kavatsen sõita ohtlikult, mõtles ta, kuid jättis ütlemata. Selle asemel sõnas: „Ma armastan sind.“

      „Mina sind ka. Helista mulle.“

      Nat suudles naist taas, läks allkorrusele, sikutas kiivri pähe ja nahkkindad kätte ning astus õue härmatanud hommikusse. Taevas oli äsja koitma hakanud, kui ta veeretas raske punase masina garaažist välja ja lajatas ukse valju kolksatusega kinni. Ehkki maapind kahutas, ei olnud vihma sadanud juba mitu päeva, seega puudus teedel kiilasjääoht.

      Heitnud pilgu üles kardinatega kaetud aknale, vajutas ta oma südamelähedase motika starterilülitit viimast korda elus.

      2

      Doktor Ross Hunter on mu elus üks väheseid alalisi nähtusi, mõtles Lynn Beckett verandal arstikabineti kellanuppu vajutades. Tõtt-öelda, kui endaga aus olla, jääksin ma muude alaliste nähtuste nimetamises üpriski jänni. Arvestamata ehk altvedamist. See nähtus on päris kindlasti alaline. Alt vedada ma oskan, olen alati osanud. Õigupoolest olen ma selles kibe käsi. Alt vedada võiksin ma kogu Inglismaad.

      Lühidalt sõnastatuna oli tema elu olnud kolmekümne seitsme aasta pikkune äparduste rada, alustades väiksemate jamadega, nagu nimetissõrme otsa küljest kaksamine autouksega seitsmeselt, ning kasvades sedamööda, kuidas elu ladus ta õlgadele suuremat koormat. Lapsena oli ta alt vedanud oma vanemaid, naisena abikaasat ning praegu, üksikemana, vedas ta igapidi alt oma teismelist tütart.

      Arsti vastuvõtt asus Hove’is, avaras Edwardi-ajastu villas vaiksel tänaval, mis oli varem olnud üleni elurajoon. Nüüd aga olid paljud väärikad terrassidega kodud ammu lammutatud ja kortermajadega asendatud. Enamik säilinuid sisaldas, sarnaselt sellega siin, kas kontorit või meditsiinipraksist.

      Lynn astus tuttavasse koridori, kus mööblilaki lõhnaga segunes nõrk antiseptikumihõng, nägi koridori lõpus kirjutuslaua taga doktor Hunteri telefonikõnega hõivatud sekretäri ja lipsas ootetuppa.

      Tema umbkaudu viieteistkümne külastusaasta jooksul polnud too süngevõitu lahmakas tuba põrmugi muutunud. Sama ebamääraselt Austraalia-kujuline rõskuselaik kipskrohviga laes, sama kummipuu kamina ees potis, tuttav kopituselõhn, noodsamad ühtesobimatud tugitoolid ja diivanid, mis paistsid olevat aegade hämaruses ostetud mingilt komisjonipoe tühjendusoksjonilt. Ruumi keskpaigas ümmargusel tammelauakesel ei olnud mõnda ajakirja vist juba aastaid vahetatud.

      Ta piidles sügavale katkiste vedrudega tugitooli vajunud vanamehetudi. Kepi vaiba sisse surunud, pigistas vanamees seda pingsalt, justkui püüaks vältida tooli rüppe ära kadumist. Kõrval kärsitu välimusega kolmekümnendates aastates mees, sametkraega sinine pintsak seljas, ametis oma BlackBerry kallal. Püstalusel olid arvukad brošüürid, millest üks pakkus nõuandeid suitsetamisest loobumiseks, ehkki närvilises seisundis Lynn oleks eelistanud hetkel pigem nõu, kuidas suitsetada rohkem.

      Kuigi laual lebas Timesi värske number, otsustas Lynn, et lugemisele keskenduda pole tal tuju. Sestsaadik kui doktor Hunteri sekretär helistas eile õhtu eel palvega, et ta tuleks kohe hommikul üksinda arsti jutule, polnud ta õieti raasugi maganud. Madal veresuhkur tekitas võdiseva tunde. Rohtu oli ta võtnud, aga neelanud hommikueineks vaevalt suutäie.

      Laskunud sirge seljatoega kõva tooli servale nagu õrrele, soris ta käekotis ja poetas suhu paar glükoositabletti. Miks tahab doktor Hunter temaga nii pakiliselt kohtuda? Kas asi on tema möödunud nädala vereproovis või – mis tõenäolisem – Caitlinis? Varasemate ehmatuste puhul, nagu siis, kui ta avastas rinnal kühmu või kui teda haaras kabuhirm, et tütre ettearvamatut käitumist võib põhjustada ajukasvaja, oli arst lihtsalt telefonitsi isiklikult teatanud rõõmusõnumi, et koe- või vereproovide või skaneeringu tulemused olid normis ja olgu ta mureta. Niivõrd, kuivõrd Caitliniga sai iial mureta olla.

      Ta tõstis jala üle põlve ja uuesti maha. Riides oli ta moekalt: kandis oma parimat mantlit – sinist, keskmise pikkusega, villast ja kašmiirist, jaanuarikuine soodusmüük –, tumesinist kootud sviitrit, musti pükse ja musti seemisnahkseid saapaid. Möönmata seda endale kunagi, üritas ta arstiga kohtudes alati hea välja näha. Mitte otseselt üles löödud – kunst, mille ta oli ammugi unustanud, vajalikust julgusest rääkimata –, kuid vähemasti viisakalt riides. Koos tubli poolte naispatsientidega oli temagi doktor Hunteri järele kaua salakesi õhanud. Mitte et ta oleks söandanud sellest mehele eales märku anda.

      Lahkuminek Maliga oli laastanud tema enesehinnangu. Ta oli veetlev kolmekümne seitsme aastane naine, mitu sõbrannat ning ka nüüdseks surnud õde olid kinnitanud, et ta oleks veel hoopis veetlevam, kui kaotatud kehakaal natuke taastuks. Ta teadis, et jätab närbi mulje: nägi seda peeglisse vaadates isegi. Närvutanud oli СКАЧАТЬ