Moirad ja fuuriad. Lauren Groff

Чтение книги онлайн.

      MOIRAD

      1

      Tihe uduvihm taevast nagu eesriide äkiline võbelus. Merelindude hääleharjutused katkesid, ookean jäi tummaks. Üle vee tuhmusid halliks majaakende tuled.

      Kaks inimest tulid mööda randa. Temake oli linalakk; joonistus teravalt välja rohelistes bikiinides, ehkki oli maikuu Maine’i osariigis ja külm. Tema oli kõrget kasvu ja reljeefne; ta sees veikles valgus, mis püüdis ja peatas pilku. Nende nimed olid Lotto ja Mathilde.

      Veidi aega vaatlesid nad luitelompi tulvil ogalisi olendeid, kes pagesid, paisates üles liivakeermeid. Siis võttis tema käte vahele temakese näo, et suudelda kalbeid huuli. Ta oleks võinud praegu õnnest surra. Tema nägemuses tõusis meri neid endasse imema, limpsas neil keelega liha luudelt, rullis nende konte sügaviku koralsetel purihammastel. Juhul kui mu kõrval on temake, mõtles ta, kanduksin ma sellega lauldes kaasa.

      Nojah, ta oli ka noor, kõigest kakskümmend kaks, ning tolsamal hommikul olid nad salaja abiellunud. Liialdused võis asjaolusid arvestades andeks anda.

      Seljal ujumispükste värvli all söövitasid ta ihu temakese sõrmed. Teda tõugati edasi piki rand-seahernevartega kaetud düüni, talutati teisale, kus liivavall tõkestas tuule ja neil oli soojem. Temakese kananahk oli tõmbunud kuukarva sinakaks, külmetavad nibud pöördusid bikiinitopi sees sissepoole. Nüüd olid nad põlvili, kuigi kare liiv tegi haiget. Aga see polnud tähtis. Nad olid taandatud suudeks ja käteks. Ta haaras temakese jalad ümber oma puusade ja surus pikali, kuumav kihk otsekui tekk, kuni temake ei judisenud enam; ta muutis oma turja düüniks. Temakese punetavad põlved olid tõstetud taeva suunas.

      Ta igatses midagi sõnatut ja võimsat – mida? Kanda temakest üll. Ta kujutles, kuidas elab eatuna temakese soojuses. Inimesed ta elus olid langenud ära ükshaaval nagu doominokivid; tema liigutused vangistasid temakest järjest rohkem, välistades hülgamise. Ta kujutles elukestvat koinimist rannal, kuni nemadki saavad üheks muldvanadest paaridest, kes harrastavad hommikuti kiirkõndi, ihu kui pähkli lakeeritud viljaliha. Veel vanast peast valsitab ta temakese luidete keskele, kus teeb oma tahtmist abikaasa seksikate habraste linnuluude, plastpuusade ja bioonilise põlvega. Taevas terendaksid vetelpäästedroonid, vilgutaksid tulesid, kõmistaksid kõuehäälel Liiderdajad! Liiderdajad!, et kihutada nad patustena lagedale. Ja nii terve igaviku. Ta sulges silmad ja soovis. Temakese ripsmed ta põse vastas, reied ta piha ümber, nende hirmuäratava julgustüki esimene pühitsus. Abielu tähendabki ju igavikku.

      [Ta oli kavandanud viisakat voodit, tseremoniaalsuse aimust: oli näpanud toakaaslase Samueli rannamaja, kuna oli veetnud seal enamiku suvesid alates viieteistkümnendast eluaastast ja teadis võtme peituvat aias karettkilpkonna kilbi all. Majas šotiruudulised mustrid ja lillelised Liberty mööblikatted ning paksu tolmuga Fiestaware’i serviisid; rünkliku ranna kohal plinkis öösiti külalistetuppa tuletorni kolmikrütm. Hoopis nõnda oli Lotto kujutlenud esimest korda hunnitu tüdrukuga, kelle oli nõidunud enesele naiseks. Kuid Mathilde oli propageerinud vabaõhuvahekorda, ja õigusega. Mathildel on alati õigus. Selle avastab ta juba üsna varsti.]

      Liig ruttu möödus kõik. Kui temake karjatas, sööstsid kajakad düüni varjust madalatesse pilvedesse nagu haavlilaeng. Hiljem näitab temake talle marrastust kaheksanda selgroolüli juures, mille tekitas rannakarp, kui ta kaevus ühtesoodu oma mõrsjasse. Nad olid surutud nii lähestikku, et kui nad naersid, kerkis tema naer temakese kõhukoopast, aga temakese naer ta kurgust. Ta suudles temakese põsesarnu, rangluud, randme juurjate siniste soontega valendikku. Kohutav nälg, mida ta oli lootnud rahuldada, polnudki rahuldatud. Lõpp ilmnes alguses.

      „Minu naine,” ütles ta. „Minu.” Üll kandmise asemel võiks ta ehk temakese täienisti alla neelata.

      „Ahah,” ütles temake. „Just. Olen ma ju vallasvara. Mu kuninglik suguvõsa vahetas mind kolme muula ja võinapakese vastu.”

      „Ma armastan su võinapakest,” ütles tema. „Nüüd on see minu võinapake. Nii soolane. Nii magus.”

      „Aitab,” ütles temake. Kadunud oli naeratus, nii uje ja lakkamatu, et ehmatav oli näha lähiplaani selleta. „Mitte keegi ei kuulu kellelegi. Meie saavutame midagi suuremat. Uut.”

      Mõtlikul pilgul haukas ta hellalt temakese ninaotsa. Armastanud need kaks nädalat kõigest jõust, oli ta pidanud temakest ses armastuses klaastaldrikuna lüümjaks. Oli näinud, kuidas headus ulatub südamikuni välja. Kuid klaas on õrn, vaja on olla ettevaatlik. „Sul on õigus,” ütles ta, ja mõtles ise vastupidist; ta mõtles, kui sügavalt kuuluvad nad kokku. Kui kindlalt.

      Nende kahe ihu, jahtuma hakanud higist libedat, lahutas tibatilluke tühe, kuhu mahtus vaevalt õhk. Ometigi oli kolmas isik, nende abielu, sedakaudu sisse lipsanud.

      2

      Nad ronisid üle kaljude maja poole, mille olid jätnud ehas ergama.

      Abielu – üksikosadest koosnev ühtsus. Lotto valjuhäälne ja valgusküllane, Mathilde vagane ja valvas. Hõlpus oli uskuda, et Lotto on valitsev pool, see, kes dikteerib tooni. On tõsi, et terve ta senine elu moodustas pideva arengu Mathilde suunas. Kui elatu poleks valmistanud teda ette Mathilde saabumise hetkeks, poleks neid kunagi olnudki.

      Uduvihm tihenes piiskadeks. Nad kiirustasid üle viimase rannariba.

      [Seisakem nad sellistena vaimusilmas: noored ja kõhnad, tõttamas läbi pimeduse sooja, jalad lausa lendamas külmal liival ja kividel. Me naaseme nende juurde. Aga praegu on tema see, kellelt me ei suuda pöörata pilku. Tema on see, kes särab.]

      Lotto armastas oma lugu. Ta oli sündinud, räägib ta tulevikus alati, keset orkaani tuulevaikset silma.

      [Oivaline ajastamisoskus, kohe esimesest viivust.]

      Tookord oli tema ema veel ilus ja tema isa elavate kirjas. Suvi, hilised kuuekümnendad. Hamlin, Florida. Härrastemaja nii uus, et mööblil on alles lipikud küljes. Aknaluuke, mida ei olnud kinni kruvitud, kolistas tormi esimene metsik passaaž koledasti.

      Edasi põgus päike. Mõruapelsinipuud tilkusid vihma. Selle pausi vältel möirgas villimistehas viie aakri kauguselt üle perekonna võsamaa. Koridoris vajutasid kaks majateenijat, kokk, maastikuarhitekt ja tehase töödejuhataja kõrva puituksele. Toas oli Antoinette valgetel linadel ujuvil ning hiiglasekasvu Gawain hoidis naise palavikulist pead. Lotto tädi Sallie oli küürutanud lapsukest vastu võtma.

      Lotto ilmus lavale: pisike paharet, käed-jalad pikaksveninud, kämblad-päkad tohutud, kopsumaht ebaharilikult tugev. Gawain viis poja akna valgusvihku. Tuul tõusis taas, elusad tammed dirigeerisid tormi samblaste käsivartega. Gawain nuttis. Oli jõudnud eneseteostumiseni. „Gawain juunior,” ütles ta.

      Ent lõppude lõpuks nägi vaeva ju Antoinette, ja kuumavad tunded, mida äratas temas abikaasa, olid juba pooleldi pojale üle kantud. „Ei,” ütles Antoinette. Ta meenutas üht kohtingut Gawainiga kastanpruunis kinosaalis, ekraanil oli jooksnud „Camelot”. „Lancelot,” ütles ta. Olgu ta mehed rüütliteemalised. Huumorimeel ei puudunud temalgi.

      Enne kui torm tabas uuesti, toodi arst Antoinette’i jälle kokku õmblema. Sallie tupsutas lapsukese nahka oliiviõliga. Tädile näis, nagu hoiaks ta peos iseenda tuksuvat südant. „Lancelot,” sosistas tädi. „Mäherdune nimi. Kolki saama hakkad sa kindla peale. Aga ära pabista. Mina hoolitsen, et sa oleksid Lotto.” Ja kuna Sallie oli võimeline tegutsema nagu hiir seina sees, kellega sarnaneski, siis hakati poissi tõesti hüüdma Lottoks.

      Lapsuke väntsutas ema. Antoinette’i keha oli puru, rinnad puretud. Imetamine ei õnnestunud. Ent niipea kui Lotto naeratas СКАЧАТЬ