Armastuse gravitatsioon. Sara Stridsberg

Чтение книги онлайн.

      VIIMANE PATSIENT (OLOF)

      Spånga raudteejaama raadiomast 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise tuule käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talvemaastik. Tema keha on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. Ta hoiab pilgu kätel, et pea ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, tähed kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma valgus. Tugev helendus musta taeva taga on nagu lubadus millestki muust, selle sära valgustab ja valvab teda märja ja külma pimeduse asemel, mis on teda alati endasse mähkinud: hall päike, hall krobeline päikesepaiste. Silmapiiril on esimene nõrk võbelev valgus, kitsas roosa-kuldne atmosfääririba. Mõne kilomeetri kaugusel Beckombergas seisab tema voodi tühjana ja korralikult ülestehtuna teiste voodite kõrval, kus pehmete magavate kaitsetute kehade varjud kord linade vahel puhkasid. Nüüd on kõik läinud.

      Ta seisab tükk aega kõige kõrgemal mademel ja vaatab pimedat linna, üksikuid valgeid öötulesid. Seejärel võtab ta ära pintsaku ja paksu kampsuni, musta haiglamütsi ja prillid ning asetab kõik korralikult enda kõrvale hunnikusse. Maailm tema all on nagu laiali laotatud vaip, mis koosneb majadest, tänavatest ja inimestest, kes hingavad nagu üks terve, puhas ja korras inimkops, aga tema jaoks ei ole siin tulevikku, pole kunagi olnud. Tema on alati rännanud üksi, haiguse märk nagu pimetempel naha all, nähtav kõigile peale tema enda. Kui ta mõnele tüdrukule lähenes, kohkus too ära ja iga kord, kui ta käe kellegi poole sirutas, tõlgendati seda vaenulikkusena ja ta toimetati haiglasse tagasi. Tema ja maailma vahel olid nähtamatud trellid, tummad näod pöördusid temast ära, kuni ta hakkas inimesi pelgama ning üha enam eemale ja endasse tõmbuma. Mitte keegi maailmas ei jää teda ega tema kohmakat hallust taga igatsema. Temas pole midagi erilist, mis seoks teda kellegi erilisega, ta pole kunagi kellegagi alasti olnud, kunagi kedagi puudutanud, ta oleks nagu liikunud pimeduskatte all, ei süütegusid ega sidemeid inimestega, ainult need trellid, nähtamatud ahelad, mis hoiavad teda vangistuses ja üksinduses.

      Samal ajal, kui medõde läheb Meeste Maja viimases osakonnas läbi suurte tühjade magamistubade ja paneb päevalambid põlema, viskub ta öösse ainsa sooviga, et lõpuks ometi miski teda kannaks, käsi või tuul, et miski hoiaks teda siin maailmas alles, ent ta on kõigest üks ülepeakaela langev pamp, mis pöörleb mõned korrad õhus, enne kui veereb üle maailma ääre, prantsatab vastu maad ja puruneb.

      Viimastel kuudel on antud talle luba Beckombergast üksi väljas käia, aga ta ei kasuta seda luba kordagi, muudkui istub päevad läbi akna all ja vaatab puid, mitte üks kord ei lähe ta teistega koos õuele jalutama. Ta ei pane enam põlema gloobust, mis on aastaid tema voodi juures seisnud, ja päev enne haiglast lahkumist, pärast väljakirjutamisvestlust doktor Janowskiga seisab ta osakonnaõdede toa ukse ees, müts peas ja pintsak pidžaama peal ning teatab, et ta läheb mõneks tunniks lilli korjama. (Veebruaris lilli korjama?) Ta läheb ega naase ei õhtul ega ka järgmisel päeval. Mõne päeva pärast leitakse tema surnukeha raadiomasti alt, üks läheduses koeraga jalutav naine leiab ta seal mulluses kolletanud rohus lamamas, käed-jalad laiali, triibuline pidžaama seljas, pea lõhki ja riided härmatanud.

      I

      ESIMENE VESTLUS

      „Ma nägin ajalehest, et Edvard Winterson on surnud,” ütleb Jim, istudes minu lugemislambi väikeses valgussõõris Jungfrugatanil, surmakuulutusega ajaleheväljalõige näpu vahel. „Minu osakonna peaarst Beckombergas. Kas sa mäletad teda, Jackie?”

      Meie vestluse ajal süttivad akna taga taevas üksteise järel tähed, heledate pärlite kee sügavsinisel, õhtutähtede tuhm peadpööritav valgus. Muidugi mäletan ma Edvardit, kuidas ta tavaliselt videvikus Meeste Maja sissepääsu juures seisis ja sigaretti suitsetas, mäletan üksikut suitsuviirgu hallis õhtuvalguses, laia naeratust, mis ilmus tema näole Jimi nähes, ja seda, kuidas ma ükskord tema auto päikesest pleekinud tagaistmel tukkuma jäin, kui ta mind haiglast koju sõidutas.

      Mahedas lambivalguses räägib Jim mulle, et sel ajal, kui ta Beckombergas sees oli, sõitis ta tihtipeale Edvard Wintersoni hõbedases Mercedeses Östermalmi ööpidudele. Päikeseloojangu ajal tuldi talle osakonda järele ja viidi pimenevasse linna, mis kunagi oli olnud tema elu. Edvard Wintersonil olid tema jaoks tsiviilriided kaasas, puhas särk, teksad ja pintsak ootasid korralikult kokkulapituna auto kapotil ning juba haiglaväravatest välja sõites oli tal sigaret ühes ja joogiklaas teises käes.

      „Edvard oli fantastiline mees,” ütleb Jim naerdes, „ja täiesti hull ise ka. Me olime ühte ja samasse naisesse armunud. Sabinasse. Kas mäletad teda? Ta oli pöörane ja kuna Edvard oli rikas Östermalmi poiss, ei olnud tal aimugi, kuidas temaga ümber käia.”

      Mõned teistest mahajäänud pilved liiguvad üle laialijooksnud tušijoonistuse, milleks on taevas sel esimesel talvisel pärastlõunal, kui Jim on mul külas ja räägib Beckombergast. Ta on korraks Stockholmi tulnud, mõne päeva pärast sõidab ta tagasi Cariño saarele oma Atlandi ookeani äärsesse majja. Päikese viimased punased pulseerivad veresooned ja Jimi suust koos sõnadega väljuvad suitsujoad viivad mu mõtted udule, majade vahel hõljuvale lumetolmule, mis meid Lonega ümbritses, kui me Jimi esimest korda vaatama läksime.

      Meie ümber oli kõik külmunud, kui mööda asfalteeritud teeradasid läksime ja hoolega silte lugesime. Märgadelt puutüvedelt oleks keegi nagu koore ära lõiganud ja mu kõrvus kõlab siiani harakate kisa, mis kaikus kasarmut meenutavate majade vahelises hoovis, kui me kiirel sammul Meeste Maja poole läksime. Lone punases mantlis ja saabastes, kergelt ettepoole kaldu, mantlihõlmad kõvasti peos. Nagu kõnniks tormis. Jimi nägu oli kahvatu ja ilma naeratuseta, pilk kustunud, ja tema käed värisesid sigaretti süüdates nii, et ta oli sunnitud loobuma ja sigareti käest panema. Lone, kes oli õigupoolest suitsetamise maha jätnud, võttis suitsupaki ning süütas ühe sigareti Jimile ja teise endale, tõmbas mõned korrad kiiresti alla ja surmas siis sigareti saapakontsaga.

      Jim: Ma olin enne ka mitu korda proovinud, aga mitte eriti tõsiselt. Mitu korda passisin, pea Lone gaasiahjus, kui ta töölt koju tuli. Roosikimp köögilauale, gaasikraan lahti. See oli eksperiment. Seekord oli nagu vabalangemine. Ma langesin ja jäingi langema.

      Haiglas panid sõbrad talle nimeks Jimmie Darling ja peagi hakkasin ka mina teda Jimmie Darlingiks kutsuma, kui me koos teiste patsientidega noortest kaskedest ümbritsetud lagendikul istusime. Sigarettidest taeva poole tõusvad suitsujoad olid kui suitsusignaalid neile seal teiselpool tara, meiepoolne tervitus välismaailmale. Ma kogusin konisid ja andsin neid Jimile, Sabinale ja hiljem ka Paulile. „Jimmie Darling?”

      „Jah.”

      „Kas sa saad jälle terveks?”

      „Ma ei tea, Jackie.”

      „Kas sa ei taha terveks saada?”

      „Ma ei tea enam, mida ma tahan, ma ei tea enam, mida terve olemine tähendab. Ja ma tunnen end siin rohkem kodus kui iial kusagil mujal. Inimesed on siin teistsugused, neil ei ole midagi ja ma olen siin aru saanud, et see, mida inimene omab või kus ta elab, ei mängi üldse mingit rolli. Tegelikult oleme kõik ühesugused, võimatu on ennast kaitsta.”

      „Kaitsta, mille eest?”

      „Ma ei tea. Üksinduse eest, enda sees oleva kuristiku eest.”

      „Nii et sa ei tule tagasi?”

      „Ma ei tea veel, Jackie. Ära mind oota.”

      Sabina lamab kõhuli kabeli ees mustas rohus, raamat ees lahti.

      „Kõik, mida ma palun, on vabadus,” СКАЧАТЬ