Võitja serv. Maailma esireketi retsept: gluteenivaba menüü suurepärase füüsilise ja vaimse vormi saavutamiseks. Novak Djokovic

Чтение книги онлайн.

      Dr William Davise eessõna

      INIMVÕIMETE TIPP! Just selle on Novak Djokovic maailma tennises saavutanud. Vähe on neid, kes on mingil alal sellise tasemeni küündinud. Selleks läheb vaja tohutult annet, julgust ja otsustuskindlust ning lisaks suutlikkust kõrvaldada kõik takistused.

      Tipu saavutamine on kõigi inimlike püüdluste eesmärk, alates kvantfüüsikast ja programmeerimisest kuni tenniseni välja. Enamikule meist jääb absoluutne tipp aga kättesaamatuks, kuna meie teel on füüsilised ja emotsionaalsed tõkked, mis ei lase inimese keha-meele tõelist potentsiaali maksimaalselt ära kasutada.

      Novak Djokovic on saavutanud tennise ajaloos vaimustavalt kõrge koha ja ta on pidanud selleks alistama peaaegu ületamatuid takistusi. Tal õnnestus jätkata treenimist Serbias, riigis, mille tenniseelust ei teadnud maailmas peaaegu mitte keegi. Ta säilitas range trennidistsipliini ka siis, kui Kosovo sõja ajal pommitati tema kodulinna Belgradi ja ta pere pidi kuude kaupa otsima varju pommivarjendis. Ja ometi oli vaatamata kõigile neile tõketele siiski üks asi, mis oleks tšempioni peaaegu seljatanud. See oli tavaline nisu.

      Vaadates 2010. aasta Austraalia lahtiste meistrivõistluste veerandfinaali, kus Djokovici vastaseks oli Jo-Wilfried Tsonga, ei saanud üle ega ümber tundest, et miski takistab Djokovicil head mängu mängimast: üks eksimus siin, sekundimurdosa seal, näokrimpsutus keerulise löögi juures ja meditsiiniline paus neljanda seti ajal, mil oli selgelt näha, et sportlane vaevleb kõhuvalu käes. Tulemuseks oli kaotus pärast tunde kestnud võitlust. Djokovici matš 2012. aasta Austraalia lahtistel meistrivõistlustel Rafael Nadali vastu oli aga hoopis teisest puust: Djokovic oli plastiline, enesekindel ja kontrollis mängu – ühesõnaga, briljantne. Kuidas selline muutus võimalik on? Lihtne. Djokovic ületas vaimse ja füüsilise tippsoorituse teelt tõkked sellega, et toimis täpselt vastupidi nendele traditsioonilistele toitumisnõuannetele, mis talle anti: ta eemaldas oma menüüst „tervislikud teraviljad“.

      Tulemuseks oli võit 2011. aasta suure slämmi turniiridel (Austraalia lahtised, Wimbledoni ja USA lahtised). 12 kuu jooksul hämmastas ta publikut 50 võiduga 51 mängust ja saavutas maailma meestennisistide edetabelis esikoha. Tema 2012. aasta sooritused rabasid ka teisi tippmängijaid ja sundisid isegi Rafael Nadali tunnistama, et ta „pole varem näinud kedagi, kes mängiks nii kõrgel tasemel tennist“.

      Kuidas on võimalik, et nisu, inimese toidusedeli ühe levinud komponendi eemaldamine lennutab sportlase täiesti uuele tasemele, võimaldades tal täielikult väljendada oma vaimset ja füüsilist võimekust? Sellele küsimusele olengi ma pühendanud oma karjääri mõned viimased aastad; ma tahtsin välja uurida, kuidas tavaline nisu – see geneetikute ja põllumajandustööstuse manipuleeritud toode – võib halvendada inimese vaimseid ja füüsilisi võimeid, ükskõik kui andekas ja tahtejõuline ta ka poleks.

      Olen uskumatult palju selle nähtusega kokku puutunud. Nisu on suuteline ära rikkuma seedimise ning põhjustama selliseid seisundeid nagu refluks, haavandiline jämesoolepõletik ja teised kõhuvaevused. Nisu võib vallandada põletikke (üldlevinud on jäikus ja valu liigestes) ja autoimmuunseid haigusi (reumatoidartriit ja Hashimoto türeoidiit). Nisu võib päästa valla või halvendada selliseid psühhiaatrilisi seisundeid nagu paranoia või skisofreenia ning vallandada autismispektri häiretega lastel vihapurskeid ja süvendada nende õpiraskusi. Nisu võib põhjustada kaalutõusu, eriti kõhupiirkonna tüsenemist, kuna sellel on ainulaadne söögiisu ergutav mõju, mille tulemusel tõuseb isegi sportlaste kaal, kes ometi iga päev tundide viisi treenivad. Nisu võib halvendada sportlikke saavutusi, kuna kutsub muu hulgas esile selliseid haiguslikke seisundeid nagu kurnatus, hormonaalsed häired, uimasus, ning lõpuks võib nisu igaühel igal ajal vallandada füüsilise ja vaimse ebastabiilsuse, mis näib justkui sõit Ameerika mägedel.

      See tabaski Djokovici 2010. aastal mängus Tsonga vastu – matšil, mille ta oleks ka enda meelest pidanud võitma.

      Minu tütar on professionaalne tennisist ja tema isana jääb mul üle vaid hinnata kõrgelt seda aega ja erakordset pingutust, mida on vaja tennisemaailmas ülespoole rühkimiseks. Kuidas aga saab üks lihtne toitumisalane möödalaskmine kujuneda niivõrd määravaks teiste takistuste kõrval, mida füüsilise ja vaimse haripunkti saavutamiseks ületatakse? Sest nisu söömine on alati olnud status quo, isegi profispordimaailma kõrges tipus, kus selle toiduaine võimuses on teha sooritust halvemaks, ähmastada vaimset keskendatust ja suruda sportlane põlvili.

      Spordis on alanud uus ajastu. Ajastu, mil me muudame oma elu kõigil tasanditel. Ajastu, mil lükatakse tagasi levinud soovitused tarvitada rohkem „tervislikke teravilju“. Novak Djokovici kogemus on täiesti kooskõlas sellega, mida on täheldanud sajad tuhanded ja võib-olla isegi miljonid inimesed, kes on otsustanud nisu oma toidusedelist eemaldada ja tunnetanud vahetult, kuidas nende tervis ja elu on paranenud.

      Mul on ülimalt hea meel, et selline avalikkusele tuntud inimene nagu Novak Djokovic – keegi, keda miljonid tenniseaustajad imetlevad ja usaldavad – on otsustanud toitumise teemal rääkida ja seadnud end heaks eeskujuks, mis puudutab saavutusi, milleni on võimalik jõuda, kui ühendada erakordne pühendumine ja ränk töö ning menüü muutmisega kaasnev kasu.

      SISSEJUHATUS

      Menüü, mis mind muutis

      18 KUUGA ÄPARDUMISE ÄÄRELT MAAILMA PARIMAKS

      JUST SIIS, KUI HAKKASIN TIPPU JÕUDMA, kukkusin ma põhja. Olin 19-aastane tundmatu nooruk sõjast räsitud riigist, kes oli ootamatult profitennise lavale sattunud. Võitsin järgemööda üheksa mängu ja olin 2006. aasta Horvaatia lahtistel meistrivõistlustel favoriit. Staadionitäis publikut oli minu poolt ja mu meeskond innustas mind kõrvalt.

      Ja ometi ei kuulnud ma neid. Suutsin kuulda vaid kohinat kõrvus. Tundsin vaid valu. Miski pigistas mu nina kinni, rinna peal oleks end justkui sisse seadnud karu ja jalad näisid olevat betooni täis valatud.

      Vaatasin üle võrgu oma vastast Stanislas Wawrinkat. Heitsin pilgu nende istekohtade poole, kus istus mu ema. Ja siis äkitselt tõmbas maakülgetõmbejõud mind selili ja ma lebasin punase saviga väljakul ning vaatasin lõõtsutades üles Horvaatia taevasse. Needus – see müstiline jõud, mis röövis minult ilma igasuguse hoiatuseta viimse kui jõuraasu, oli mind taas kord kätte saanud.

      Ükskõik kui tugevasti ma ka ei hinganud, õhk ei jõudnud mu kopsudesse.

      Mu isa Srdjan tormas koos arstiga väljakule, sikutas mind kättpidi üles ja pani väljaku äärde toolile istuma. Vaatasin ema poole, kes nuttis oma kohal, ja teadsin. See turniir on otsa saanud. Ja võib-olla on ka minu eluunistus otsa saanud.

      Suurem osa inimestest ei otsusta kuueaastaselt, mida nad elus saavutada tahavad, aga mina tegin seda. 13 aastat enne seda võistlust istusin Serbia mägisel ääremaal asuvas linnakeses Kopaonikis meie pere tillukeses elutoas – mu vanemad pidasid allkorrusel väikest pitsakohvikut – ja jälgisin, kuidas Pete Sampras Wimbledonis СКАЧАТЬ