Eikusagi. Neil Gaiman
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Eikusagi - Neil Gaiman страница

Название: Eikusagi

Автор: Neil Gaiman

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная фантастика

Серия:

isbn: 9789985339756

isbn:

СКАЧАТЬ

      Ma pole kunagi käinud St John’s Woodis.

      Ma ei söanda. Ma peaksin pelgama lugematute puude ööd, kartma pealesattumist veripunasele karikale ja Kotka tiivalööke.

G. K. Chesterton, „Notting Hilli Napoleon”

      Kui jagada sul sellel ööl

      on vöö või sukk või king

      need jalga pane, vööle vöö

      saab Kristusesse hing.

      Just öösel sel, just öösel sel,

      kuis kõigil sulgub ring

      leek kustub koldel, küünaldel

      saab Kristusesse hing.

      Kui jagada sul jook või söök

      neid jaga öiti ning

      ei tuleleek sind näkku löö

      saab Kristusesse hing.

Surnuvalvaja nutulaul, traditsionaal1

      Sissejuhatus sellele tekstile

      Võib julgelt oletada, et isegi kui sa oled raamatut „Eikusagi” enne lugenud, pole sa lugenud enne „Eikusagi” seda versiooni.

      „Eikusagi” sai alguse – nagu need asjad ikka – telesarja stsenaariumina, mille BBC mul palus kirjutada. Ja kuigi sari, mis lõpuks eetrisse läks, polnud just tingimata halb, tundus mulle kogu aeg, et see, mida ma ekraanil nägin, polnud lihtsalt see, mis toimus minu peas. Tundus, et romaan on kõige lihtsam võimalus saada see, mis oli minu peas, teiste inimeste peadesse. Raamatud on selles mõttes tõhusad.

      Romaan „Eikusagi” sündis tegelikult ajal, kui alustasime samanimelise BBC telesarja tegemist, see oli minu jaoks enam-vähem ainus võimalus säilitada terve mõistus. Iga kord, kui mõni stseen välja lõigati, mõni rida kadus või miski lihtsalt muutus, teatasin ma: „Pole hullu. Raamatusse panen ma selle jälle sisse,” ja sain nii tasakaalu tagasi. See kestis seni, kuni ühel päeval astus produtsent mulle ligi ja ütles: „Me jätame kahekümne neljandalt leheküljelt stseeni välja, ja kui sa ütled, et sa paned selle raamatusse tagasi, siis ma löön su maha.”

      Pärast seda ma ainult mõtlesin seda.

      Ma tahtsin kirjutada raamatu, mis mõjuks täiskasvanutele samamoodi nagu need lood, mida olin lapsena armastanud, lood nagu „Alice Imedemaal”, või Narnia jutud, või „Smaragdlinna võlur”, mis olid mulle lapsepõlves mõjunud. Ja ma tahtsin rääkida inimestest, keda ei panda tähele, rääkida neist, kes on kõigest ilma jäänud – ja seda kasutades fantaasiapeeglit, mis võib vahel näidata meile päris esimest korda asju, mida me oleme näinud juba nii palju kordi, et me neid enam ei näegi.

      Ma alustasin raamatu kirjutamist samal päeval, kui tegime algust sarja filmimisega, jaanuarikuus ühe Londoni lõunaosa korteri köögis, kus võtted toimusid. Lõpetasin selle mais ühe Lõuna-California linnakese hotellis.

      BBC avaldas raamatu sama aasta augustis. Kui Avon Books pakkus mulle võimalust romaan uuesti välja anda, haarasin ma otsekohe võimalusest kirjutada sellest põhimõtteliselt uus versioon. Panin end New Yorgi Maailma kaubanduskeskuse hotellis luku taha ja kirjutasin terve nädala, lisasin juurde materjali ameeriklaste jaoks, kes ei pruukinud teada, kus on Oxford Street või mida sa võid seda mööda kõndides näha, nautisin võimalust teksti juurde tagasi pöörduda, seda laiendada ja süvendada, kus iganes sain. Minu toimetaja Avon Booksi juures, Jennifer Hershey oli oivaline ja läbinägelik – meie peamised lahkarvamused tekkisid naljade osas. Need ei meeldinud talle ja ta oli veendunud, et Ameerika lugejad ei suuda hinnata nalju raamatus, mille ainus eesmärk pole nalja teha. Lisaks tahtis ta lahti saada teisest eessõnast, milles me kohtume esmakordselt juba enne loo algust Croupi ja Vandemariga, ja kuigi mul oli sellest kahju, jõudsin ma arusaamisele, et tal on õigus, ja tõstsin nende kirjelduse teksti sisse. (Uudishimulikele võin öelda, et siin on eessõna raamatu lõpus originaalkujul ära toodud.)

      Lõpuks olin ma lisanud ligi kaksteist tuhat sõna ning kustutanud mitu tuhat teist sõna. Mõnest neist oli mul hea meel lahti saada. Teistest tundsin ma puudust.

      Selles versioonis „Eikusagi” loost, mis on kokku pandud raamatu eri mustanditest Pete Atkinsi abiga Hill House Publishersist, on USAs avaldatud tekst ühendatud esimese Inglismaal avaldatud versiooniga, seejärel võtsin ma välja üksikud üleliigsed osad ning lõin kõigi bibliograafide meelehärmiks „Eikusagi” uue, loodetavasti lõpliku versiooni.

      Ma ei kirjuta järgesid. Sellegipoolest loodan ma ühel päeval „Eikusagi” maailma tagasi pöörduda. Raamatus nimega „Londoni kadunud jõed” lugesin ma ühel päeval kanalisatsioonist leitud messingvoodist. Tänaseni ei tea keegi, kust see tuli või kuidas sinna sattus.

      Ma võin kihla vedada, et de Carabas teab.

Neil Gaiman

      Proloog

      Õhtul enne Londonisse sõitu ei tundnud Richard Mayhew end sugugi hästi.

      Õhtu oli alanud hästi: ta oli nautinud nii hüvastijätukaartide lugemist kui ka mitmete mitte just kõige inetumate tuttavate noorte daamide kallistusi; ta oli nautinud hoiatusi Londoni ohtude ja riskide kohta ja ta oli naudinguga vastu võtnud valge vihmavarju, mille ostmiseks kutid olid raha kokku pannud ja millele oli trükitud Londoni metroo kaart; ta oli nautinud esimest paari pinti õlut; aga siis oli ta avastanud, et iga järgmise pindiga muutub ta olemine aina kehvemaks, kuni nüüd istus ta lõpuks kõnniteel pubi ees väikeses Šoti linnas, värises, kaalus oksendamise vastukäivaid plusse ja miinuseid ega nautinud olukorda enam kohe mitte sugugi.

      Kõrtsis tähistasid Richardi sõbrad jätkuvalt tema eesseisvat lahkumist innuga, mis hakkas Richardi meelest juba kurjakuulutavaks muutuma. Ta istus kõnniteel, hoidis kõvasti käes tihedalt kokkuvolditud vihmavarju ja mõtles, kas lõunasse ja Londonisse minek oli ikka hea mõte.

      „Hoia silmad lahti,” sõnas vana kähisev hääl. „Sind aetakse minema rutem, kui jõuad silmagi pilgutada. Või viiakse sind kaasa, ma ei imestaks.” Kongus ninaga määrdunud näost põrnitses teda kaks terast silma. „On suga kõik kombes?”

      „Jah, tänan küsimast,” ütles Richard. Ta oli tumedate, veidi lokkis juuste ja suurte pähkelpruunide silmadega rõõsapõsine poisikeselik noormees, kes tundus veidi sasitud, nagu oleks ta äsja voodist tõusnud, ning see muutis ta vastassoo jaoks kütkestavamaks, kui ta iial oleks mõistnud või uskunud.

      Ilme määrdunud näol leebus. „Võta, vaeseke,” ütles naine ja surus Richardi pihku viiekümnepennise mündi. „Ku’ kaua sa oled juba tänaval old?”

      „Ma ei ole kodutu,” selgitas Richard piinlikkust tundes ja üritas vanale naisele tema münti tagasi anda. „Palun, võtke oma raha. Minuga on kõik korras. Tulin vaid välja värsket õhku hingama. Sõidan homme Londonisse.”

      Naine silmitses teda kahtlustavalt, võttis siis oma viiekümnepennise vastu ja see kadus mantli- ja sallikihtide vahele, millesse ta oli mässitud. „Ma olen Londonis käinud,” usaldas mutike Richardile. „Mind pandi Londonis mehele. Aga ta oli pätt. Mamma keelas mul abielluda kellegagi väljastpoolt, a’ ma olin noor ja ilus, kuigi praegu seda ilmaski ei usuks, ja ma kuulasin oma südant.”

      „Küllap see nii oli,” sõnas Richard piinlikkust tundes. Veendumus, et tal läheb süda pahaks, hakkas aeglaselt hääbuma.

      „Ja oli mul sest ikka kõvasti tolku. Ma olen kodutu old, nii et ma tean, mis elu see on,” ütles vana naine. „Seepärast arvasingi, et sina oled kah. Miksa Londoni lähed?”

      „Sain seal tööd,” vastas noormees talle uhkelt.

      „Mis СКАЧАТЬ



<p>1</p>

tlk Anne Lange