Elujanu. Mati Soonik

Чтение книги онлайн.

      I

      Ma tunnen ennast väga tähtsa mehena, kui lükkan eksämma värava uljalt jalaga lahti ja astun puiesteelt raske sammuga tema õue. Mul on kaenla all suur puust mänguveoauto, mida mu täna seitsmeaastaseks saav poeg on ligi kuu aega endale kingituseks igatsenud. Nüüd saab siis tema südamesoov täidetud.

      Annan eksämma ukse taga julgelt kella. Ootan natuke aega. Peagi kuulen esikust kobistamist. Uks tehakse lahti ja ma astun majja.

      „Tere, Elvi! Ma tulin külla, et oma pojukesele igatsetud mänguasi tuua. Ma loodan, et saame varsti Aadu rõõmuhõiskeid kuulda.” Jätan tennised esikusse. „Kus poiss on, et ta ei tormagi mulle vastu uudiseid pajatama?”

      „Tere, tere! Ära nüüd lärma! Poiss jäi just magama. Ta sõitis täna jalgrattaga meie tiiki. Õnneks on seal vett vähe ja ta on suur poiss, ikkagi juba seitsmeaastane. Mina toimetasin aias, kui pistis röökima. Otsustasin tiigi edaspidi kilega katta või tõsta veest tühjaks, et mul poleks lapse turvalisuse pärast vaja pidevalt muretseda.” Elvi lükkab esikuukse lahti. „Mis me siin vahime, lähme kööki. Saame seal ka juttu ajada, sest toauks on kinni.”

      Järgnen Elvile. Köögis panen mänguauto põrandale.

      „Aadu saab nüüd kahe veoautoga klotse ja muid mänguasju ühest kohast teise vedada.”

      Elvi ohkab.

      „Poiss mängiks kogu aeg, aga tööd ei taha ta teha. Selle peale ta ei mõtle, et elu pole ainult lillepidu, kus sa sellega.”

      „Ma annan sulle kohe selle kuu alimendid kätte. Äkki juhtub muidu nii, et unustan jutuhoos ära.”

      „Kui sinu pea ei hoia nii tähtsat asja kinni, küll siis mina tuletan meelde. Seda hirmu ka pole, et sa tassiksid poisile vajaliku raha koju tagasi. Me ei ela sellises ühiskonnas, kus saab ilma mammonata läbi.”

      Õngitsen rahakoti vahest sinna eraldi valmis pandud sada viiskümmend eurot välja ja ulatan eksämmale.

      „Palun!”

      „Tänan!” Elvi pistab raha põlletasku. „Istu ka, mis sa seisad! Seda ära loodagi, et äratan Aadu sinu küllatuleku pärast üles. Kui ta ise ärkab, siis võite kasvõi välja jalutama minna.”

      Tõmban tabureti laua alt välja ja võtan samuti istet.

      „Kas tänane päev on Aadu jaoks teistsugune kui tavaliselt? Kas sa oled ka külalisi tema sünnipäevale kutsunud?”

      „Loomulikult on hällilapsel täna hoopis teistsugune päev kui tavaliselt, seda kindlasti. Sina rõõmustad teda autoga, vanaisa lubas samuti meile tulla ja kindlasti ka mitte tühjade kätega. Temagi rõõmustab samuti Aadut kingitusega, aga rohkem ei tea mina küll külalisi saabuvat. Õhtuks küpsetan koogi. Lootsin selle juba lõunaks teha, aga kui Aadu põrutas jalgrattaga tiiki, lõi ta minu päevaplaani sassi. Sa võid isegi arvata, et last tuli rahustada, pesta, kuivad riided selga panna ja siis uinutada. Mina olin ka ise šokis, millest pole veel praegugi toibunud. Vaatepilt, mida nägin pärast õnnetust, oli kohutav.”

      „See on muidugi tore, et Aadu saab täna siiski sünnipäevast rõõmu tunda. Nagu ma mõistan, ehmus ta tiiki sattudes väga. Hea muidugi, et vesi oli arvatavasti soe ja poiss ei külmetanud, sest vastasel juhul oleks tal haigena raske oma sünnipäeva nautida.”

      „Ma olin tema läheduses, kui kurb lugu juhtus. Sain ruttu appi tõtata ja teha kõik, et poiss ei jääks haigeks. Kui Aadu jäi magama, siis oli ta juba maha rahunenud.”

      „Mis puutub edaspidisesse, siis olen mina samuti seda meelt, et sellise juhtumi kordumine tuleb välistada. Millal sa kavatsed tiigi kilega katta või veest tühjaks tõsta?”

      „Ma teen selle töö võimalikult ruttu ära. Juba mõne päeva pärast. Muidugi saaks Aadu vanaisa või sina sellega paremini hakkama, aga ma pole kindel, kas saan teiega kaubale.”

      „Mina jätaksin selle töö Megli teha, sest tema on minu teada terve elu väga tegus mees olnud, mis puudutab praktilisi töid. Tänu temale saad sina ju oma majas elada.”

      „Päris nii see siiski pole, nagu sina seda praegu räägid. Põhilise töö tegi siin siiski minu vend. Megli on hea organisaator, aga mitte töömees.”

      „Mina ei tea tema võimeid eriti hästi, seda aga küll, et maja ehitamist alustasite koos, kuid majaomanik oled ainult sina.”

      Elvi ohkab.

      „Kas mina pole sulle tõesti rääkinud, kui palju nägin mina selleks vaeva, et maja oma nimele saada. Megli saatis igasugused võimumehed mu venna tööd kontrollima, et leida selles eeskirjade rikkumisi. Kõige tähtsam oli muidugi, et kohus määras maja minule. See oli ju iseenesestmõistetav, kuna mina olin tütre kasvataja. Vähegi normaalne ema saab selle õiguse, aga mind oli võimatu ebanormaalsete emade hulka arvata.”

      „See oli loomulikult ainuõige otsus, ent kahju muidugi, et sa läksid oma abikaasast lahku.”

      „Mul polnud teist võimalust, sest Megli hakkas minu kõige parema sõbrannaga kurameerima. See oli häbematuse tipp! Et Megli viskab silma ka teistele naistele peale minu, oli mulle ammu selge. Ma kannatasin selle läbi valu ja pisarate kuidagi välja, ent tema armuelu Helvega mitte. Kõige totram oli muidugi see, et mina ise viisin nad kokku. Nimelt olin ma Estoniasse Richard Wagneri ooperile „Lendav hollandlane” kaks piletit võitnud. Etenduse päeval oli mul tugev peavalu. Nii kipub mul ikka päevade ajal olema. Kirusin ennast, et olin sedavõrd vale aja teatrikülastuseks valinud. Esmalt mõtlesin oma venna koos Megliga sinna saata, ent pärast leidsin, et Juhanit pole mõtet kiusata. Tema on paremast jalast vigane, sest kukkus kunagi ehitusel purjus peaga tellingutelt nii õnnetult alla, et murdis jalaluu. Oleks see veel kõik olnud, aga ei, sest luu kasvas valesti kokku. Luu lahtimurdmisest ja uuesti kokkukasvatamisest ta loobus. Pärast seda käib ta kepiga. Pealegi ei hooli Juhan ooperist. Operetiga lepiks ta veel kuidagi, aga ooperit nimetab ta kõõrutajate taidlemiseks ja neid ei kuula ta mingi hinna eest. Helvega on lugu vastupidine, sest tema eelistab teatris kõige enam just oopereid külastada. Võibolla aitab see kaasa, et ta on kooliajast saadik kooris laulnud. Vahel isegi kahes korraga. Mina mõtlesin, et teen talle heateo, aga selle peale mina, vana tobu, ei tulnud, et lausa topeltheateo. Ma ei osanud arvestada lahutatud naise püüdlusega, kelle arust on elu tihti ülelöömismäng. Pealegi on Helvel tüdrukutirts kasvamas, aga tema lahutatud mees annab talle naeruväärselt vähe alimente. Neidki ei saa ta alati, sest mehike oskab oma sissetulekut varjata. Ma ei saa mainimata jätta, et Helve oli vaatamata kolmekümne üheksale eluaastale, kui ta lõi minult mehe üle, veel üsna kenake. Isegi nüüd pole tema välimusel viga midagi, kui välja arvata mõned tühised kilogrammid, mis on tagumiku kanti lisandunud, ja kanavarvastele silmade juures, mis varem polnud nii teravalt sinna joonistunud kui praegu. Nüüd on Megli Helvega vabaabielus, mida võib ka visiitabieluks nimetada, sest vahel ööbib Megli oma ema Hilda pool, kellel pole selle vastu midagi, sest ta on lesk. Muidu peaks minu endine ämm elama ihuüksi oma Lasnamäe kolmetoalises korteris, kus kunagi sagisid pidevalt ka tema abikaasa ja Megli.” Elvi vakatab ja vahetab seejärel teemat. „Mina räägin maast ja ilmast, aga tegelikult huvitab mind, kas sina oled nõus tiigi Aadu jaoks ohutuks muutma, kui Megli ei võta seda tööd ette?”

      Mõtlen natuke aega ja jõuan otsusele:

      „Kui sa muretsed sedavõrd tugeva kile, mis inimese raskuse välja kannatab, ja nööri, siis ma saan sellega hakkama küll. Niiviisi olekski see probleem kõige mõistlikum lahendada, sest võimalused kile sidumiseks on tiigi ümber olemas. Veest ei hakka ma tiiki tühjendama. Ma loodan, et lähiajal pole mul vaja tiigi tühjendamist ette võtta.”

      Elvi raputab pead.

      „Loomulikult СКАЧАТЬ