Mäng tulega. Lucille Dane

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ le Dane

      Mäng tulega

      1. peatükk

      PÕHILINE ON PANNA mees uskuma, et ta seda ise tahab!

      See fraas keerles Candy Morrisoni peas eilsest ööst alates, kui see talle esmakordselt meenus.

      Missis Bantschil on tuhat korda õigus, mõtles ta. Kui õnnestub Jeffile sisendada, et ta tahab tõepoolest minuga abielluda, lõbutsen ma nõrkemiseni. Siis Jeff edaspidi teab, kuidas sõnu loopida. Kus tuli mul alles naljamees välja! Arvab, et kui ta on minu ülemus, kannatan ma kõik välja. Oodaku vaid! Vaat kui võtan ja kasutan missis Bantschi plaani praktikas!

      Punapõskne elurõõmus vanadaam missis Bantsch, kelle sõnad Candyle meenusid, oli ühel ajal olnud tema naaber. Sel ajal oli Candy õppinud ülikoolis inglise keelt ja kirjandust ning koos kahe teise üliõpilasega üürinud Woodfordis, Londoni idaosas, tillukest korterit. Samal korrusel elas ka missis Bantsch. Viimasel õppeaastal kolis Candy tema juurde, sest üüritud korter tuli vabastada omanike pikalt puhkusereisilt naasmise tõttu. Candy sõbrannad kolisid üliõpilaslinnakusse, talle pakkus missis Bantsch tühja tuba enda juures.

      “Üüri ei ole vaja maksta,” ütles ta, “vabal ajal abistad mind koduses majapidamises ja olemegi tasa. Olen ju üksi ja mõnikord üsna põdur. Oled siis kohe käepärast.”

      Kevadeni elasid nad kahekesi. Märtsis sõitis missis Bantsch Highbridge’i, imekaunisse külakesse, mis asus Londoni lähistel. Seal asus tilluke eramu, mis oli kuulunud vanadaami kadunud abikaasale ja oli nüüd pärandusena missis Bantschi valduses.

      Diplomi kätte saanud, külastas Candy teda Highbridge’is. Õnneks jäi see tema koduteele. Veetnud kuu aega vanemate pool Slough’s, pöördus Candy tagasi Londonisse, et alustada iseseisvat elu. Tal õnnestus saada tööd ühe ajalehe juures – sellise, mida liigitatakse kollase ajakirjanduse hulka. Sinna ei jäänud ta kauaks, umbes pooleks aastaks. Candyle ei meeldinud mainitud väljaandes valitsev õhkkond. Sealne kollektiiv koosnes põhiliselt meesterahvastest, kes igal võimalikul juhul kahemõttelisi komplimente pildusid. Oli ka selliseid, kes tegid otse ettepaneku veeta õhtukene intiimses seltskonnas. Kuid kellelgi ei õnnestunud midagi saavutada, isegi mitte vähest huvitatust. Mitte sellepärast, et Candy oleks olnud mingi eriline “ära-puuduta-mind”. Lihtsalt vastassoost kolleegide üleskutsed ei leidnud tema südames vastukaja.

      Peab ütlema, et paljud olid pettunud, kuid osa keeldus lihtsalt välja tegemast, et neid tõsiselt ei võetud. Kui nende külgelöömine võttis üleliia pealetükkiva iseloomu, tuli Candy toimetusest ära.

      Selline olukord oli talle tõeline katsumus.

      Juba koolis oli ta kokku puutunud poistega, kes just temaga sõbrustada – niimoodi nad seda isekeskis nimetasid – tahtsid, mitte mõne teisega tüdrukuga. Ei saa öelda, et Candy ei oleks mõistnud, millest selline soov tulenes. Vastupidi, ta teadis juba lapsepõlvest, et on ilus. Sellest momendist alates, kui ta sai endale hüüdnime Candy, mis tähendab “kompu”.

      Esimest korda nimetas teda niimoodi ristiema. See juhtus peol, mille vanemad tema viiendaks sünnipäevaks olid korraldanud. Tema tõeline nimi, mida ta selle päevani kandis, oli Catlyn. Pärast seda, kui sünnipäevalaps oli ette kandnud ühe lihtsakoelise laulukese, härdus ristiema ja hüüdis käsi plaksutades:

      “Kui armas meie Catlyn on, selline nukukene, lihtsalt kompu! Sööksin ta või ära.”

      Hüüdnimi meeldis kõigile sedavõrd, et kohe samal peol hakati Catlynit Candyks kutsuma.

      Just sel päeval mõistis Candy esmakordselt, et ümbritsevaid vaimustab tema välimus. Sellest aru saades vaatas ta tähelepanelikumalt oma peegelpilti ja jõudis järeldusele, et ristiemal on õigus.

      Muide, ilma naljata – Candy vaieldamatut veetlust tuleb tunnistada. Aja jooksul oli ta inglitaolisest mudilasest kasvanud tõeliseks kaunitariks. Koolis teda niimoodi hüütigi – Iludus Candy. Tüdrukud laususid seda kadedusega hääles, poisid vaimustunult. Sellest ajast on ta oma teise nimega nii harjunud, et enda tutvustamiselgi ütleb ta end olevat Candy, mitte Catlyn. Kõige naljakam on see, et uued tuttavad võtavad seda täiesti loomulikuna.

      Praegu, kahekümne nelja aastasena peeglisse vaadates nägi Candy peegelpildis sihvakat, pikkade jalgade, peene piha, elegantsete puusade ning pringi rinnaga tütarlast. Peale selle olid tal tumedad pikad juuksed, kõrged põsesarnad, täidlased huuled ja rukkilillesinised silmad. Kõik see kokku sundis mehi talle tänaval järele vaatama, rääkimata nendest, kellel oli õnne Candyga suhelda. Keegi nendest ei lasknud mööda juhust flirtida. Reeglina sellega kõik lõppeski.

      Korda kolm oli ta kooliajal armunud olnud. Muidugi võis see talle ka ainult tunduda, et ta armastab, sest need suhted ei kestnud kaua ja lahkuminek kahjutunnet esile ei kutsunud. Loomulikult olid iga kord vastastikused truudusevanded, jalutuskäigud, kuuvalgus ning õrnad suudlused, hellused… Kui Candy vanemaks sai, lisandusid eespool mainitule kuumad ööd ja kägardunud linad.

      Kõik kolm armumist lõppesid ühtemoodi: aegamööda hakkasid kire pinged vähenema, suhtlemisvajadus jäi tagaplaanile, kuni kadus sootuks. Lõppude lõpuks jäi Candy silm silma vastu küsimusega: mida ma temas küll leidsin?

      “Tema” oli siis endine armastatu.

      Praegu ei olnud Candy armunud. Mitte natukestki. Ta tahtis lihtsalt oma ülemusele, Jeffery Blanchettile, ajakirja STYLISH LIFE toimetajale ja samas ka omanikule, õpetust anda. Ajakiri oli niinimetatud klantsväljaanne. Mees oli ettevaatamatuse tõttu saanud hakkama ühe mõtlematu teoga, mis oli otseselt seotud Candyga ja mis neidu teravalt riivas.

      Tegelikult puudutas meenutatud lugu teda vaid kaudselt, sest Jeffery või lihtsalt Jeff, nagu teda harilikult hüüti, tegevus oli suunatud hoopis teisele naisele. Selleks oli modelleerija Evelyn Harding. Too ei olnud küll ajakirja STYLISH LIFE palgal, kuid oli seal sagedane külaline, sest temalt telliti artikleid rubriiki “Moeuudised”.

      Toimetuses käisid kuuldused, et omal ajal olid Jeff ja Evelyn olnud armukesed. Küllap leidis veel nüüdki nende vahel aset mõni romantiline kohtumine.

      Need kuulujutud jõudsid ka Candyni. Ta suhtles küll Jeffiga teistest kaastöötajatest rohkem, kuid kindlasti ei saanud ta kinnitada mehe ja Evelyni vahelisi sooje suhteid.

      Väliselt meenutas nende läbikäimine vaid kahe sõbra omavahelist suhtlemist, kuid Candyle oli jäänud mulje, et Evelynil ei oleks midagi selle vastu, et muuta see suhe uuesti millekski enamaks.

      Jeffil tundus selles osas teistsugune arvamus olevat.

      Sel pinnal tekkinud huvide konflikt viiski lõpptulemusena selleni, et Candyl tekkis soov Jeffile õppetund anda.

      Sest on asju, mida ei saa mehele andestada isegi siis, kui ta on sinu ülemus!

      Kui Candy selle üle juurdles, kerkis ta mällu missis Bantschi fraas sellest, et mees tuleb panna uskuma, et ta seda kõike ise tahab. Sellel ideel Candy kavatsus baseeruski. Otsustades oma plaani ellu viia, ta muidugi riskis. Ta ei oleks seda kunagi teinud, kuid Jeffery loodud olukord riivas teda.

      Lugu, millest jutt käib, ei tekkinud just tühjale kohale. Sellele eelnesid mõned sündmused, mis Candyt ärritasid. Üle ääre hakkas see tunne voolama tunduvalt hiljem, siis, kui Jeff talle oma südant ja kätt pakkus.

      Kui Candy oli järjestikku vahetanud kolm toimetust ja seejärel STYLISH LIFE’i tuli, pidi ta Jeffery Blanchettiga sageli kokku puutuma.

      Ülemusel oli isiklik abiline, Danny Roum. Too täitis rohkem sekretär-referendi kohuseid ning tegeles peamiselt tootmise asjaajamisega. Candy, lootes edaspidisele tõusule karjääriredelil, võttis vastu nooremtoimetaja koha. Seejuures, nii kummaline kui see ka polnud, sai ta eraldi töötoa, samas СКАЧАТЬ