Sammu võrra maas. Henning Mankell

Чтение книги онлайн.

      proloog

      Natuke pärast viit vihmasadu lakkas.

      Jämedate puutüvede vahel kükitav mees hakkas tasakesi jopet seljast võtma. Ehkki kerge vihmasabin oli kestnud kõige rohkem pool tundi, tundis ta, et niiskus oli siiski riietest läbi tunginud. Teda tabas äkiline vihasööst. Ta ei tahtnud külmetuda. Mitte nüüd, keset suve.

      Ta pani vihmajope maha ja ajas end püsti. Jalad olid kangeks jäänud. Ta kiigutas end vaikselt ette-taha, et veri hakkaks ringi käima. Samal ajal vaatas ta uurivalt ringi.

      Ta teadis, et need, keda ta ootab, ei saabu enne kella kaheksat. Täpselt nagu kokku lepitud. Kuid väike oht siiski oli, et mõni looduskaitsealal jalutaja tuleb just mööda seda rada.

      See oli ainus, mis tema plaani ei mahtunud. Ainus, milles ta ei saanud kindel olla.

      Ent ta ei hakanud selle pärast muretsema. Oli jaanilaupäev. Looduskaitsealal ei olnud ühtegi telkimis- ega peoplatsi. Pealegi olid need, keda ta ootas, hoolega kohta valinud. Nad ei tahtnud, et neid segataks.

      Sellest sai nüüd kaks nädalat, kui nad olid oma kohtumispaiga kindlaks määranud. Ta oli neil mitu kuud pingsalt silma peal hoidnud. Juba järgmisel päeval oli ta käinud seda kohta otsimas. Oli hoolitsenud selle eest, et ta kellelegi seal matkaradadel silma ei hakkaks. Ühel korral oli üks vanem paar mööda rada tema poole jalutanud. Siis oli ta varjunud metsatukka, kuni nad möödusid.

      Kui ta oli nende jaanipeo jaoks valitud koha üles leidnud, mõistis ta kohe, et see on ideaalne. Seal oli looduslik lohk. Ümberringi tihe võsa. Ja võsa taga metsasalu.

      Paremat kohta poleks nad saanud valida.

      Ei enda ega tema eesmärgi tarbeks.

      Vihmapilved hakkasid hajuma. Niipea kui päike välja tuli, läks kohe soojemaks.

      Juunikuu oli olnud jahe. Igaüks, kellega ta rääkis, oli kurtnud Skåne viletsa suvealguse üle. Ja tema oli nõus olnud.

      Ta oli alati nõus.

      See aitab pääseda, mõtles ta ikka. Mis ka ei juhtuks.

      Selle oli ta selgeks saanud. Kuidas nõus olla.

      Ta vaatas taevasse. Vihm oli selleks korraks möödas. Kevad ja varasuvi olid tõepoolest olnud väga jahedad. Kuid nüüd, kui jaanilaupäeva õhtu hakkas kätte jõudma, tuli päike lõpuks välja.

      Sellest tuleb ilus õhtu, mõtles ta. Mälestusväärne õhtu.

      Märg rohi lõhnas. Kusagilt kostis linnutiibade plaginat. Vasakul nõlvaku all vilksatas meri.

      Ta seisis harkisjalu ja sülitas välja huuletubaka, mis hakkas juba suus laiali valguma. Seejärel tallus ta tubaka liiva sisse.

      Ta ei jätnud endast kunagi jälgi maha. Mitte ilmaski. Ent ta oli korduvalt mõelnud, et peab tubaka tarvitamisest loobuma. See oli halb harjumus. Ei sobinud talle.

      Nad olid otsustanud kokku saada Hammaris.

      Nii oli kõige parem, sest ühed tulid Simrishamnist ja teised Ystadist. Seejärel pidid nad sõitma looduskaitsealale, parkima autod ja jalgsi oma välja valitud kohta minema.

      Tegelikult ei olnud nad koos valinud. Nad olid vaaginud kaua mitme variandi vahel ja saatnud üksteisele ettepanekuid. Ent kui üks neist oli lõpuks selle koha välja pakkunud, jäid kõik pikemata nõusse. Võib-olla sellepärast, et aeg hakkas otsa saama. Neil oli veel palju ettevalmistusi teha. Nad ei saanud enam venitada. Üks lubas hankida söögid, teine sõitis Kopenhaagenisse riideid ja parukaid rentima. Midagi ei jäetud juhuse hooleks.

      Nad olid ka halva ilma puhuks ette valmistatud.

      Kell kaks jaanilaupäeva pärastlõunal pakkis vastava ülesande saanud noormees punasesse spordikotti suure kilepalaka. Ta pani sinna veel teibirulli ja mõned kergmetallist telgivaiad. Nad olid otsustanud ka vihma korral õues olla. Aga mitte lageda taeva all.

      Kõik oli ette valmistatud. Seda, mis siis juhtus, polnud keegi osanud ette näha.

      Üks neist jäi ootamatult haigeks.

      Tüdruk, kes oli vahest kõige rohkem nende jaaniöise ürituse üle rõõmustanud. Ta oli ülejäänutega alles vähem kui aasta eest tuttavaks saanud.

      Ta oli kohe hommikul ärgates end halvasti tundnud. Algul arvas ta, et see on närvidest. Kuid mõne tunni pärast, kui kell oli juba kaksteist läbi, käis ta oksendamas ja tal tõusis palavik. Ta lootis endiselt, et see läheb mööda. Kui aga noormees, kes ta auto peale pidi võtma, uksekella helistas, teatas tüdruk vaevu jalul seistes, et on haige.

      Seetõttu oli neid vaid kolm, kui nad jaaniõhtul pool kaheksa Hammaris kokku said. Ent nad ei lasknud end sellest heidutada. Nad olid juba kogenud ja teadsid, et selliseid asju juhtub. Ootamatu haigusjuhtumi eest pole keegi kaitstud.

      Nad parkisid autod looduskaitseala serva, võtsid oma korvid ja hakkasid mööda rada astuma. Ühele tundus korraks, et kusagilt kostis akordionihelisid. Muidu oli kuulda vaid linnuhääli ja mere kauget kohinat.

      Kui nad kokkulepitud kohta jõudsid, nägid nad kohe, et see oli hea valik. Siin ei seganud neid keegi. Siia võisid nad koidikuni jääda.

      Taevas oli nüüd pilvitu.

      Jaaniöö tõotas tulla valge.

      Nad olid juba veebruari alguses paika pannud, mismoodi jaaniööd tähistada. Nad olid rääkinud sellest, kui väga nad valgeid suveöid igatsevad. Olid joonud palju veini ja vaielnud pikalt „videviku” mõiste üle. Nad olid mänginud selle sõnaga.

      Mis hetkel on käes see valguse ja pimeduse vaheline seisund, mida nimetatakse videvikuks? Kuidas sõnadega videvikku kirjeldada? Kui palju me üldse näeme, kui valgus on nii nõrk, et viibime justkui ebamäärases vahepealsuses, hiilivas olekus, aeglaselt kasvavate varjude vahetus läheduses?

      Nad ei olnudki jõudnud üksmeelele. Videviku küsimus oli jäänud lahendamata. Aga sel õhtul olid nad alustanud oma peo kavandamist.

      Kui nad olid oma lohku jõudnud ja korvid käest pannud, tõmbus igaüks omaette võssa, et riietuda. Okste vahele pistetud väikese taskupeegli abil seati parukad õigesti pähe.

      Keegi neist ei aimanud, et eemal seisab üks mees ja vaatab nende põhjalikke ettevalmistusi pealt. Parukat õigesti pähe panna polnud mingi kunst. Keerulisem oli asi korsettide, polsterduste ja alusseelikutega. Rääkimata kaelasidemetest, kroogitud kraedest ja paksust puudrikihist. Aga kõik pidi olema nagu päris. See oli mäng. Kuid nad mängisid seda tõsimeeli.

      Kell oli kaheksa, kui nad põõsastest välja astusid ja üksteist vaatasid. Kõiki kolme valdas võimas tunne. Taas kord olid nad omast ajast välja astunud ja sisenenud teise.

      Bellmani aega.

      Nad astusid üksteisele lähemale ja pahvatasid naerma. Aga siis muutusid taas tõsisteks. Nad laotasid maha suure lina, ladusid asjad korvidest välja, panid makis mängima „Fredmani epistlite ja laulude” kasseti.

      Nüüd võis pidu alata. Millalgi talvel mõtlevad nad selle õhtu peale tagasi.

СКАЧАТЬ