Valge öö. Ernst Enno

Чтение книги онлайн.

      Nad tulid kõik täis valget õite ilu,

      Kui altri ette tütarlaste salk -

      Mis on kõik elu ehtimise palk,

      Kui väljas ikka veel on alles vilu!

      Ja siiski, kui neid öö on viinud ära,

      Ei päeva keegi unustada saa,

      Kus nende keskel ilus oli maa

      Ja süvim ilma tilgakene sära.

      On õnn, mis õnneks keegi veel ei taha,

      Mis inimesele veel liiga suur -

      See paistab paljudele ainult paha.

      Kuid ulatas kel kõige sisse juur,

      See sulas ses kui päikse paistel vaha -

      Sai avaraks nii elu kitsas puur.

      On palju pilvi taeval sinisel.

      Neist ühed toovad lund;

      Neil kaasas külm ja õudne talve meel,

      Nad loovad valget lund.

      Neist teised ikka vihma korjavad,

      Nii läevad üle maa,

      Kas tasa enda ette nutavad

      Või võitlusmüraga

      Nad kõige üle raskelt tulevad -

      Sest soojuslapsed nad.

      Ja teised käivad nõndasama ringi,

      Ei anna ega võta midagi,

      Ei huvita neid tegevus siin mingi,

      Nii tulevad ja läevad jällegi -

      Nii vahelduseks ainult ilmuvad,

      Ükskõiksed päikse paiste rändajad.

      Neist mõned kõrgele on kõndind ära

      Kui valge tallekari päiksemaal,

      Salk põualapsi keset sinisära,

      Pool siin, pool kuskil süviuste raal -

      Ehk liiaks kõrgusi

      Nad valgusjanus joonud,

      Ehk nõnda kuhugi

      Nii tuultekodu loonud.

      Lill tukub lille kõrval

      Ja talv on veel ja öö,

      Kuid lume all on elu,

      Ei lõpe iial töö.

      Lill tõuseb lille kõrval,

      Siin rohi, viljapää,

      Ja päike, sinisära,

      Ja kõndida nii hää.

      Kas sa ei iial küsi:

      Miks siin kõik nõnda on,

      Rõõm, mure, surm ja elu

      Ja lossi kõrval onn?

      Kas sa ei iial küsi,

      Miks muud on nõnda must -

      Ja kuhu Jumal valvma

      On pannud armastust.

      Sa kuulsid kuskil helinat

      Ja läksid otsima -

      O, raske leida tunduvat

      Kui juttu endaga.

      Kõik oma sihti ilmas aab,

      Kõik läbisegi käib,

      Et kas kõik ial joonde saab,

      Sul kahevahel näib.

      Tuul piilub õisi, piilub lund,

      Ükskõik, mis kätte sai -

      Kord rõõmutund, kord muretund,

      Kord olen halb, kord pai.

      Ja üle öö on teine jutt,

      Kõik kokkukõlas koos -

      Ja kõik on aina ununud

      Ses kahevahe loos.

      Sest kuulsid kuskil helinat

      Ja läksid otsima -

      Ja leidsid südant palavat

      Kui juttu endaga.

      Öö on pikk!

      Imelik!

      Toomeõites hõiskab keegi.

      Kust ta võttis selle leegi? -

      Kaugel, kaugel! -

      Miks sul pisar jälle laugel?

      Läbi öö,

      Läbi töö,

      Sama tunne, ei see väsi,

      Tõmbab nagu raske käsi -

      Ikka, ikka

      Imelikku rada pikka.

      Kesköö tund.

      Ei saa und:

      Väljas valge, põhi kullas,

      Viljavärvid juba mullas,

      Kuskil kõrin,

      Aia hõlmas jutuvõrin.

      Valge tee,

      Ojake,

      Tere, reisiseltsilised,

      Siira-viira mõttelised!

      Läeme, läeme -

      Kas me iial lõppu näeme.

      Öö on pikk!

      Imelik!

      Ise pruut ja ise peiu,

      Said nii vara, said nii leiu -

      Endas ikka

      Imelikku rada pikka.

      See igatsus täna on suruvalt suur,

      Ei kõrrestki saart ega randa,

      Siin mure, sääl mure, sest tunnete puur,

      Nii südames ikka kanda.

      Sest alati helin ja süvenev sõud,

      Sest laialilaotud tiivad,

      Sest alati raskus ja janunev põud,

      Sest rajad, mis ringi kõik viivad.

      Üks lilleke kasvab öö tumedal raal,

      Ta õied on rohi ja valgus;

      Ta juured on kusagil allika maal,

      Kus kõigele kullane algus.

      Üks lilleke – otsin, sest mure nii suur,

      Ei surmale kasvanud rohtu -

      Ja siiski nii sügaval tundub veel juur,

      Veel poleks kui ühtegi ohtu.

      Sa tasa ikka jälle koputa,

      Teeb lahti oma hing.

      “Kus olid sa nii kaua, rändaja?

      Miks tolmune su king?

      Kuis СКАЧАТЬ