Kivialuste ristitütar. Friedrich Reinhold Kreutzwald

Чтение книги онлайн.

      KIVIALUSTE RISTITÜTAR

      Kord oli üks noorik metsa marjule läinud. Torbik parajasti täidetud, tahtis ta kodu poole hakata minema, kui kogemata puude vahelt üks kogu talle silma puutus, mis eemalt inimese sarnane näis. Ligemale minnes leidis ta noore neitsi kahvatanud näo, verise suu ja palgetega põõsa all minestuses maas. Naine ruttas allikale, mis kaugel ei olnud, puistas nopitud marjad põlle sisse, täitis torbiku külma veega, miska ta neitsi silmi ja meelekohti ärganud loomake silmad avas ja võõrastades ümber pesi, kuni minestusest vaatas.

      Võõrast naisterahvast enese kõrval leides kohkus neitsi esiotsa, aga üürikese ajaga lahkus ehmatus ja kartus; ta võttis lahkelt nooriku käest kinni, tänas ja ütles:

      „Sinu heldus on täna minu elu hädakitsikusest päästnud! Kes teab, mis minust oleks saanud, kui sa minu peale ep oleks halastanud. Meie suguvõsa kurjem vaenlane, vana metsataat, juhtus täna teel minuga kokku, peksis mind poolsurnuks, nii et hingetult maha langesin. Sinu abita ehk oleksin siia paika jäänud! Mul ei ole täna võimalik suuremat palka sulle anda kui see sõrmus, mille sinu sõrme pistan. Vaata, nüüd oleme eluotsani kihlatud. Kui sa selle, kes sul praegu südame all, kord ilmale tood, siis pead mu vaderiks paluma ja mind kahe noorema õega seltsis vastu võtma, kui me kolmekesi varrule tuleme. Valva suud, et sa kellelegi tänasest juhtumisest sõnakest ei lähe kuulutama, ja kui sõrmuse pärast peaks küsitama, siis ütle, et metsast leidsid.“ Rääkides oli ta kuldsõrmuse oma sõrmest võtnud ja nooriku sõrme pannud. Naine pakkus talle maasikaid põllest, mida neitsi lahkesti vastu võttis ja neist rohkesti poole osa ära sõi.

      „Sa oled mu minestust, nälga ja janu kustutanud, selle heateo tahan kord su tütrele tasuda, kui ta minuealiseks saades mehele hakkab minema.“

      Pikemalt lahket juttu edasi vestes olid nad metsa äärde lagedale jõudnud, kus neitsi jumalaga jättes metsa tagasi pööras. Naine tahtis veel marjule minna, et torbikut jälle täis noppida, aga päev jõudis juba õhtu ligidale; ja kui ta ülejäänud marjad põllest torbikusse puistas, tõusis torbik kuhjaga täis. See näis naisele imelik, sest eks ta olnud oma silmaga näinud, kuidas neitsi rohkesti poole osa marju oli ära söönud. Siiski pidi imestamine koju jõudes veelgi kasvama. Kui ta marjad torbikust vaagnasse valas, leidis ta alumise poole hõberahaga täidetud. Mis see tähendas? Neitsi oli metsas juhtunud sõrmuseloo rääkimise ära keelanud, sellepärast arvas naine ka rahaasja salamahti pidada. Ta pani raha kirstu põhja kangapakkude vahele, kust ta hädapäevil lootis abi leida.

      Pool aastat pärast räägitud marjulkäimist oli ta nurgavoodil maha saanud ja tütrekese ilmale toonud. Kui varrudepäev ligemale jõudis, kus laps ristimisele pidi viidama, tegi emale ränka südamekoormat, et võõra neitsi kodupaik küsimata oli jäänud. Ta ei teadnud nüüd kuhugi sõnumeid läkitada. Varruliste saanid seisid ukse ees, aisad kõigil värava poole käänatud, taheti hakata kiriku minema. Titeema vaatas vesiste silmadega lapse viijat, kahetsedes, et võõras neitsi palumata oli jäänud. Aga näe, õuest kuuldub kellukeste kõlinat, ja vaata, üks ilus saksasaan sõidab kahe hobusega õueväravast sisse: kolm kasukate sisse mässitud naisterahvast istuvad saanis.

      „Teie olete juba kirikuteel,“ hüüab üks neitsi saanist, „ärge viitke aega Meie kutsar käänab hobused ümber ja siis sõidame seltsis kiriku. Küll tagasi tulles läheme titeema teretama.“

      Ehk küll nurganaine toas seda juttu ei kuulnud, siiski arvas ta kohe, et kolm võõrast saksasaanis muud ei võinud olla kui ettekuulutatud palumata jäänud vaderid. Hommikul kurbusest täidetud süda kippus rõõmu pärast lõhkema! Ta kaebas siiski, et kallid võõrad varruperest kuiva Suuga kiriku olid läinud, ja ei jõudnud tagasituleku aega oodata, kus võlgu jäänud hommikusööki armsaile külalistele võis tasuda.

      Õnneks ei teadnud ta hing midagi sellest tülist, mis vaheajal vaderitel kirikus lapse nime pärast oli. Kui õpetaja küsis, mis lapsele nimeks antakse, kostis üks neist võõrastest neitsidest: „Maasikas!“ – „Kuidas te ütlesite,“ küsis õpetaja, „Mari, Madli või Maret?“ – „Maasikas,“ anti teist korda vastuseks. Lapse isa ja vaderid vahtisid imestades üksteise silmi, keegi ei teadnud, mis sest asjast pidi arvama. Aga kirikuõpetaja ütles tõsise sõnaga: „Ma palun, ärge tehke siin nalja: öelge tõsiselt, mis lapsele nimeks saab, või ma ristin temale teilt küsimata ühe ristiinimese nime.“

      Siin läksid ka neitsi palged vihatujul punasemaks, kui ta julge viisaka sõnaga kostis: