Amarillo tootem. Emma-Lindsay Squier

Чтение книги онлайн.

      Amarillo tootem

      Ehk olete juba varemgi kuulnud minu Amarillo-jutte. Ta oli kollane kass, kes tuli meie juurde metsast, kui mu vend ja mina elasime veel väikeses palgionnis Puget Soundi kallastel. Ja ta oli neil päevil meie väga eriline sõber. Ta tulek meie majja oli äärmiselt suurejooneline ja ta lahkumine sama dramaatiline. Mis puutub tema loo grand finale’i, nagu ma sain teada neilt, kes hoolitsesid tema eest tema viimastel eluaastatel, siis oli see nii kummaline ja kuidagi melodramaatiline, et mõned tõenäoliselt kahtlevad selles. Mina isiklikult arvan, et see on tõsi, põhiliselt seetõttu, et Amarillo oli alati olnud väga ebatavaline kass. Ja selle tõestuseks on see, et ta on jäädvustatud igaveseks Old Man House’i küla nikerdatud ja värvitud tootemisambale. Skokomishi suguharu austab nii vaid kõige väärikamaid.

      Arvan, et Amarillo, see kollane kass, sündis metsades. Ja ma usun ka, et metskass ise jäi temast vaid ühe lühikese põlvkonna kaugusele, sest ta kõrvadel olid tutid nagu punailvesel ja ta silmad olid pilus ja merevaigukarva, nii et täielikul puhkehetkel meenutas ta hiina mandariini, kes on hõivatud meeldivate mõtetega.

      Ta kasvas üles piirkonnas, kus kehtis seadus, et vaid tugevaimad jäävad ellu. Ta oli võidelnud palju lahinguid ja võitnud neid ja ta oli kasvanud kassi kohta tohutult suureks; veel üks fakt, mis vihjas, et ta vanemail polnud midagi tegemist kodustamise ja vaiksete lõkkeplatsidega.

      Siiski tundis ta vaistlikult, et kuulub inimeste juurde. Sest kui ta esmakordselt meie juurde tuli, ilus karv sakris ja verega kaetud, oli ta raskelt haavatud ja lohistas haiget jalga järel. Ta näugus haledalt ja roomas meie poole, kuid kartis siiski lasta end puudutada ja hüppas tagasi, vihaselt sülitades. Kuid vaist, mis oli toonud ta metsast väikese onni juurde, kus ta teadis, et leiab ravi oma vigastusele, pani teda viimaks meid usaldama. Ta laskis meil uurida haavatud jalga, kannatas välja selle pesemise ja salviga hõõrumise. Siis, täiesti võimetuna enda eest hoolitsema, lubas ta meil osutada talle külalislahkust. Ta hakkas meid armastama ja adopteeris meid, ja kui ta oli jälle terve, jäi ta meie juurde ja sai meie sõbraks.

      Vend ja mina armastasime nii väga kollast kassi Amarillot, et ei märganud ühtegi tema viga, ja kui täiskasvanud meie tähelepanu neile juhtisid, leidsime neile vabandusi ja teesklesime, et need ei loe. Sest ta oli meie pidev kaaslane terve päeva, ja kui ma magasin väljas laagriplatsil, siis võisin vahel öösel kuulda ta pehmet „prr-i”, mis tähendas, et ta hakkas just hüppama minu kõrvale, ja siis tundsin ta pehme, raske keha mütsatust, kui ta hüppas. Kuid täiskasvanud ei jaganud meie asjatundmatut heakskiitu Amarillole ja tema käitumisele. Sest tema, kes polnud kunagi tundnud tsivilisatsiooni, ei teadnud ega suutnud õppida, et kanapoegi pidi austama ja neid ei tohtinud luurata või nahka panna, kui ta juhtus olema näljane. Samuti polnud lubatav, et ta tülitaks tuvisid, roniks nende pesadesse ja tapaks tibud. Nii et pärast seda, kui veenmine oli läbi kukkunud ja distsipliinipüüded luhtunud, otsustati, et Amarillo peab minema. Ja vend ning mina olime sellepärast väga kurvad.

      Tema jaoks uue kodu leidmine polnud raske. Kõik, kes teda nägid, imetlesid teda ja valik oli päris suur. Kuid peeti parimaks, et ta antakse meie sõbra kaluri lahke hoole alla. Tohutu, tõmmu mees lahkelt naeratavate silmadega, kelle esivanemad olid indiaani ja hispaania verd ja kelle naine ja sugulased olid skokomishide hõimust. Nad elasid kauges Old Man House’i külas, mida indiaanlased kutsusid Suquamishiks.

      Teadsime, et nad oleksid Amarillo vastu lahked. Neil polnud kanapoegi või tuvisid, keda saaks lubamatult tappa, ja neil oli rotte ja palju väikesi jahiloomi metsades, et rahuldada tema kütiinstinkti.

      Seepärast viisime lahkumiseks määratud päeval oma sõbra Kollase alla kalapaati, mis oli ankrus meie paadisilla juures, ja seadsime raske südamega piimanõu selle tekile. Lootsime, et söömine hõivab tema tähelepanu ja ta ei mõista enne, kui on liiga hilja, et ta on meie juurest lahkumas. Indiaani kalamees tõukas paadi väga kergelt lahti ega pannud mootorit enne tööle, kui paat oli triivinud sada jalga või rohkemgi. Aga kui mootorimürin Amarillot ehmatas ja propeller tekitas vees valkjasrohelise pöörise, siis ta mõistis, et teda viiakse minema tema tahtest hoolimata.

      Ta hüppas reelingule ja seisis hetke meid vaadates, viltused, merevaigukollased silmad ehmatusest suured. Indiaani kalamees rääkis temaga rahustavalt ja liikus tema poole, käsi sõbralikult välja sirutatud. Kuid oli liiga hilja. Sest Amarillo oli hetkegi kõhklemata hüpanud. Me nägime ta kollase keha välgatust ning plartsatust, kui ta silmist kadus. Me karjatasime hirmust, et ta võib uppuda. Kuid ta ei kavatsenud oma elu niimoodi kuulsusetult lõpetada. Sest järgmisel hetkel ujus ta meie poole, kergelt, võimsalt, tuttidega kõrvad peadligi surutud, keha nagu nõtke, kollane viirg sinises vees. Kui ta kaldani jõudis, ronis ta üles, istus täieliku enesevalitsusega ja hakkas end pesema siiralt ja tasakaalukalt. Ta ei paistnud eelnenud ujumisest midagi mõtlevat. Ja selleks päevaks lubati tal meie palvete tõttu veel meie juurde jääda.

      Kuid me teadsime, et see oli vaid kohtuotsuse täideviimise edasi lükkamine. Järgmisel päeval jätsime oma sõbraga veel kord hüvasti. Seekord oli Kollane kotti seotud ja kui paat alustas oma mütsuvat teekonda sinisele lahele, nägime jämedast riidest koti raevukaid väänlemisi ja kuulsime ähmaselt üle mootorimürina protestikarjeid. Vaatasime kurvalt paadisillal, kuni kalapaat oli vaid must täpp rohelise neeme taustal. Siis kadus see silmist ja me teadsime, et Amarillo on igaveseks meie juurest läinud.

      Järgnevate aastate jooksul kuulsime aeg-ajalt oma kollasest sõbrast. Kord sõitis indiaani kalamees ümber neeme meie tillukesse abajasse just selleks, et temast uudiseid tuua. Ja kord sõitis vana kalamees, kes meie juurde elama asus, Suquamishi külla, et Amarillo käekäigust teateid saada. Meile kinnitati kummalgi korral, et Kollane elas hästi ja õnnelikult ja et temast oli saanud küla väiksemate kasside hulgas midagi kuninga taolist, kelle autoriteedis ei kaheldud. Kuid tema tormilise elu üksikasju ei saanud ma enne teada, kui olin täiskasvanu ja palju aastaid eemal olnud hallide vete ja laulvate seedrite maast. Ma tulin tagasi Puget Soundi metsade ja vete juurde, leidsin Suquamishist meie armastatud vana kaluri, kelle roosadele põskedele või selgetesse silmadesse polnud aeg jätnud ühtegi jälge, leidsin ka indiaani kaluri ja ta naise, kes olid andnud Amarillole peavarju, ja sain teada temalt ja nende pimedalt pojalt loo Kollase traagilisest ja võidukast elukäigust.