100 valitud novelli. 5. raamat. O. Henry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ >LAS MA KATSUN SU PULSSI

      NIISIIS läksin ma arsti juurde.

      “Millal te viimati alkoholi jõite?” küsis too.

      Vastasin, pead kõrvale pöörates: “Oh, suhteliselt ammu.”

      See oli noor arst – umbes kahekümne-neljakümne eluaasta vahel. Ta kandis lillasid sokke ja vaatas mind nagu Napoleon. Ta meeldis mulle kohe esimesel pilgul.

      “Näitan teile,” ütles ta, “missugune efekt on alkoholil teie seedetraktile.” Arvan, et ta ütles “seedetrakt”, kuigi ta oleks samahästi võinud kasutada ka sõna “enesereklaam”.

      Arst tõmbas mu vasaku särgikäise küünarnukini üles, tõi viskipudeli ja kallas mulle ühe napsi. Ta näis mulle nüüd rohkem Napoleoni sarnane. Ta hakkas mulle üha rohkem meeldima.

      Siis pani ta mu käe ümber tihedalt liibuva sideme, peatas sõrmedega mu pulsi ja pigistas kummiballooni, mis oli ühenduses termomeetrisarnase värgindusega. Elavhõbedasammas hüples üles-alla ning mulle tundus, et see ei jäänud kusagil pidama, kuid doktor ütles, et see näitas kakssada kolmkümmend seitse või sada kuuskümmend viis või midagi selletaolist.

      “Nüüd te näete,” lausus ta, “mida alkohol teeb teie vererõhuga.”

      “Imestusväärne,” ütlesin mina. “kuid kas sellest katsest piisab? Andke mulle veel üks ja proovime teise käega.” Kuid ei!

      Siis haaras ta mu käe oma kätte. Arvasin, et minu viimne tunnike on peagi käes ja ta jätab minuga jumalaga. Kuid ainus, mida ta tahtis, oli torgata nõel mu sõrmeotsa ja võrrelda punast viiekümnesendist tilka stendilt võetud erivärviliste laastudega.

      “See näitab hemoglobiini taset,” selgitas ta. “Teie veri pole õiget värvi.”

      “Tõtt-öelda peaks see küll sinine olema,” vastasin mina, “kuid meie maa on üks suur sulatuskatel. Mõned mu esivanemad olid ristirüütlid, kuid kuna nad said paari Nantucket Islandi elanikuga väga lähedasteks, siis…”

      “Tahtsin öelda,” ütles doktor, “et teie veri on liiga hele.”

      “Ah,” laususin mina, “asi on siis naisevõtu asemel hoopis sobivuses.”

      Doktor koputas raevukalt mu rinnapiirkonna läbi. Ma ei teadnud enam, keda ta mulle kõige enam meenutab – Napoleoni, Battlingit või lord Nelsoni. Ta nägu oli surmtõsine ning ta ütles, et enamiku mu ihuhädade põhjuseks on seesamunegi. Maksin talle viivitamatult viisteist dollarit.

      “Kas mõni neist on surmav?” küsisin mina. Arvasin, et kuna olen teemaga otseselt seotud, peaksin asja vastu veidi huvi ilmutama.

      “Kõik,” vastas ta rõõmsalt. “Kuid progresseerumist on võimalik peatada. Küllaldase hoolitsuse ja pideva ravi korral võite elada kaheksakümne viie või üheksakümne aastaseks.”

      Hakkasin doktori arve peale mõtlema. “Kaheksakümne viiest peaks piisama,” jõudsin otsusele. Tegelikult maksin talle isegi kümme dollarit rohkem.

      “Esimene asi, mida teha tuleks,” lausus ta uuenenud tundelisusega, “on otsida sanatoorium, kus saaksite täielikult end välja puhata ja lasta närvidel taastuda. Tulen teiega kaasa ja valin sobiva välja.”

      Niisiis viis ta mind Catskilli hullumajja. Maja asus kõrge mäe tipus ning väliskülalised käisid siin haruharva. Kõikjal, kuhu silm ulatus, polnud muud kui kivid ja kaljud, paar teerada lumes ning üksikud männid. Noor hooldusarst oli ülimalt vastutulelik. Ta andis mulle napsi ilma, et oleks pannud mu käe ümber rõhksidet. Oli parajasti lõunaoote aeg, niisiis kutsuti meid sööma. Söögitoa väikeste laudade taga istus umbes kakskümmend patsienti. Noor hooldusarst tuli meie laua juurde ja ütles: “On tavaks, et meie maja külalised ei nimeta end patsientideks, vaid puhkusel olevateks väsinud daamideks ja härradeks. Pole lubatud vähimgi vihje nende haigusele.”

      Minu arst hüüdis valjult ettekandjat ja käskis mulle tuua fosfoglütseraat-laimiputru, koerakuivikuid, soodapannkooke ja oksepähkli teed. Ruumis oli kuulda häält, mis meenutas nagu äkilist tormiiili männilatvades. Seda sünnitasid “külalised”, kes valjult omavahel sosistasid: “Neurasteenia!” Ainult üks suure ninaga mees, kes istus minust küllalt kaugel, ütles: “Krooniline alkoholism.” Lootsin temaga hiljem jutuotsa peale saada. Hooldusarst pööras ümber ja läks minema.

      Umbes tund pärast lõunaoodet viidi meid majast viiekümne jardi kaugusel asuvasse töökotta. Sinna-tänna sagivaid “külalisi” valvas hooldusarst ning tema abiline-tallalakkuja – suurte jalgade ja sinise sviitriga mees. Ta oli nii pikk, et ma ei oska päris kindlalt öelda, kas tal oli nägu või ei, kuid “Raudrüüde Pakkimise Kompanii” oleks tema kätepaariga väga rahule jäänud.

      “Siin,” lausus hooldusarst, “leiavad meie külalised füüsilise pingutuse, õigemini reageerimise abil, rahu mineviku muredest.”

      Töökojas oli treipink, puusepa tööriistad, pottsepakedrad, vokid, tikkimisraamid, sõtkeveskid, basstrummid, fotoportreede valmistamiseks vajalik aparatuur, sepaääsid ja muu, mis võiks kõrgema klassi sanatooriumi hulludele külalistele huvi pakkuda.

      “Daam, kes teeb nurgas mudakooke,” sosistas hooldusarst, “pole keegi muu kui Lula Lulington, novellikogu “Miks armastada armastajaid” autor. See, mida ta praegu teeb, pakub ta ajule pärast ränka loometööd vajalikku puhkust.”

      Olin nimetatud raamatut näinud. “Miks ta seda teeb, selle asemel et järgmise kirjutamise kallale asuda?” küsisin mina.

      Nagu näed, polnud mu ajud veel nii pehmed kui arstid arvasid.

      “Härra, kes lehtrisse vett kallab,” jätkas hooldusarst, “on Wall Streeti börsimaakler, kellele ületöötamine saatuslikuks sai.”

      Panin mantlinööbid kinni.

      Hooldusarst seletas rõhukalt, et need, kes Noa laevadega mängivad, on arhitektid, Darvini “Evolutsiooniteooriat” lugevad mehed on ministrid, puusaagijad on advokaadid, sinise sviitriga tallalakkujaga Ibsenist rääkivad daamid kuuluvad seltskonna koorekihti, põrandale magama heitnud mees on neurootiline miljonär ja too, kes väikest punast vankrit mööda ruumi veab, on tuntud näitleja.

      “Teie tundute olevat päris tugev,” ütles hooldusarst mulle. “Arvan, et teile oleks parim vaimne lõõgastus väikeste kivirahnude veeretamine üle mäetipu ja nende tagasitoomine.”

      Kui ma olin sada jardi eemale läinud, küsis mulle järele jõudnud ihutohter: “Mis viga?”

      “Viga on selles,” vastasin, “et siin pole ühtki aeroplaani. Niisiis ei jää mul muud üle kui rõõmsalt ja kärmelt jalgteed mööda mäejalamil paistvasse jaama sörkida ja esimese kivisöerongiga linna tagasi sõita.”

      “Olgu,” sõnas tohter. “Ilmselt on teil õigus. Mulle tundus samuti, et see koht teile eriti hästi ei sobi. Kuid te vajate puhkust absoluutset rahu ja füüsilist tegevust.”

      Hilisõhtul läksin linna hotelli ja teatasin administraatorile: “Vajan rahu ja füüsilist tegevust. On teil anda mulle tuba, kus on pikk välivoodi ja kas saaksite saata jooksupoisi seda tõstma sel ajal, kui ma puhkan?”

      Administraator hõõrus nähtamatut plekki küünel ja vahetas fuajees istuva valget kaabut kandva pika mehega vargsi pilke.

      Mees tuli minu juurde ja küsis mult viisakalt, kas olen näinud läänesissekäigu ees kasvavat põõsastikku. Ma polnud näinud, niisiis näitas ta mulle seda ja vaatas mu siis üle.

      “Arvasin, et oled üks nendest,” ütles ta lahkelt, “kuid nähtavasti on sinuga kõik kombes. Mine parem arsti juurde, vanapoiss.”

      Nädal СКАЧАТЬ