Akadeemia. 7 2021

Чтение книги онлайн.

      Joonistused lk 1171, 1198, 1216, 1299, 1344:

      JAANIKA KOLK (1975) on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna 2004. aastal ja 2011. aastal Kõrgema Kunstikooli Pallas skulptuuriosakonna. Töötanud 2005. aastal Eesti Rahva Muuseumis Maailmafilmi festivali projektijuhina, 2008–2011 illustraatorina kirjastuses Studium, 2012. aastast ettevõtja OÜ-s Väega Meene, ühtlasi vabakutseline kunstnik.

      AVARUSE SEMIOOTIKA

      Valdur Mikita

      KUIDAS LOTMAN MÕTLES?

      Miks mitte algatuseks niiviisi küsida, kuigi teame tõenäoliselt ette, et vastus libiseb meil käest. Vahel võib olla küsimus tähendusrikkam kui vastus. Mõte, et küsimuses endas võib olla varjul piisavalt mõtlemise vabastavat ilu, tundub sellegipoolest ligitõmbav.

      Maagilised on need mõtlejad, kes ise muutuvad mõtlemise käigus, kujundavad ümber oma arusaamu ja loovad uusi tõe otsimise tööriistu. Võib olla üpris kindel, et üks Lotmani olulisi tunnetuslikke tööriistu oli enesevaatlus. Ei ole võimalik vastata küsimusele, milline oli Lotmani “teooria” kui selline või millised olid tema kultuuriteoreetilised seisukohad, sest eri ajajärkudel mõtles ta iseenesele risti vastu, mõtles endast üle ja ümber ning tegi seda kaasahaaravalt, elegantselt ja vaimukalt. Sellist annet on antud vähestele. Oletan, et Lotman jõudis just iseenese mõtlemist jälgides äratundmisele, kuidas ühe paradigma teoreetiline tuum kipub mõne aja möödudes loominguliselt tühjaks jooksma ja kuidas “anarhistlik” perifeeria sellele taas särtsu juurde annab. Sellisest enesevaatluslikust äratundmisest tuletas ta universaalse kultuurisemiootilise mudeli. On üpris loogiline uskuda, et inimteadvusel, kultuuril ja tekstil on mingeid kattuvaid ühisjooni. Niisiis oli Lotman eelkõige vaatleja, kes kogu elu uuris ja vaatles iseenda maagilist mõttekosmost. Oma parimates tekstides mõtleb ta nagu juudi müstik, kes äkilise kirgastuse ajel lööb puruks iseenda loodud maailma ja hakkab ehitama midagi täiesti uut ja ettenägematut.

Kõige täpsemalt on Lotmani rolli Tartu vaimuelus kirjeldanud vahest Jaan Undusk paari aasta taguses intervjuus pealkirjaga “Semiootikast Kassaris Jaan Unduskiga”.1 Tunnen ja mõtlen vist üsna samamoodi. See, kuidas lotmanlik semiootika inimesi vaikselt ära tinistas, ongi üpris imelik. Niisiis jääksin selle fenomeni avamisel hea meelega Jaan Unduski takkakiitja rolli ja kinnitan meelsasti, et just-just, nii see täpselt oli! Mitmed oma kultuuriteoreetilise vaateviisi tunnetuslikud nurgakivid (perifeeria, süsteemivälisus) omandasin just Lotmani töid lugedes ja olen neile truuks jäänud ka mitukümmend aastat hiljem. Samuti pärineb Lotmani tekstidest mu hilisem huvi loovuse teoreetiliste küsimuste vastu. Unduski usutluses on ehk kõige paremini kirjeldatud seda, mida semiootika noore inimesega tegi, kuidas see lõi lummava ja inspireeriva õhustiku. Lisaks puudutab Undusk põgusalt ka semiootilise mõtteviisi ärritavat olemust, mis on tekitanud lõputul hulgal “võrratuid virinaid” (Margaret Atwoodi vaimukas termin) siseringist kaugemal seisjate hulgas. Minu meelest varjab semiootika endas midagi salapärast ja kabalistlikku. Mulle meeldib mõelda, et parim osa semiootikast on mingi kavala nõksu abil seotud iidse vanatestamentliku müstikaga, ja teiseks, et seda väidet on mõistagi võimatu tõestada.

      Semiootika on salakaval teadusharu: tema kirgastav loomus võib sama kiiresti muutuda masendavaks märgiteoreetiliseks juraks, mis ängistab vaimu ja luupainab lugejat. Minu meelest kuulub semiootika pigem heade vürtside hulka, tema algupärane koht on maitseainete riiulil. Katsutagu aga sellest kaerahelbeputru keeta, kui see muutub otsekohe millekski ebameeldivaks, purukuivaks semiootiliseks aruandeks, millest on välja roogitud igasugune loominguline nõtkus. Nii võiks semiootikat võrrelda eelkõige kokakunstiga, ja kõige ehedamal kujul on seda väärt printsiipi rakendanud nähtavasti Juri Lotman ise.

      Need alusmõtted, mida Lotman püüdis sõnastada, ongi teatud mõttes maagilised. Lotmani semiootika on omaette nõiakunst, leebemalt väljendudes andeka mustkunstniku kübar, seepärast ongi seda nii raske järele teha. Lotman võis sinna torgata näiteks küüliku ja tõmmata sealt järgmisel hetkel välja hoopis piraka kaalika. Peale veidra kõlasarnasuse ei ühenda neid kahte asja esmapilgul miski. Kui aga kaalikas tagasi kübarasse torgata, ei saa sest enam küülikut, vaid uurija pihku jääb hoopistükkis praetud kala. See kõik hakkab kiibitsejatele vaikselt üle mõistuse käima, ja hetkel, mil kogu loogika kipub sootuks kokku varisema, lükkab Lotman kõik asjad relvituks tegeva elegantsiga läbi pöörase seosteahela mingisugusesse vankumatusse loogilisse süsteemi, pannes kõik ahhetama. Kaalikas ja praetud tursk ei huvita enam kedagi, kõik pilgud on pööratud Meistrile, sest isegi kui ta mingi nõksuga tervel lektooriumil vaiba alt tõmbas, ei vähenda see karvavõrdki tema mõtlemise nõtkust ja elegantsi.

      See, millele ma vihjan, on tõdemus, et Lotmanile võib küll vastu vaielda (ta ise utsitab korduvalt seda tegema), kuid temast ei ole võimalik “üle mõelda”. See teadmine on ühtaegu rahustav ja frustreeriv. Semiootika jalutab maailma piiridel, mis ju ongi omamoodi mustkunstniku kübara serv. Aeg-ajalt kukuvad ka semiootikud ise sinna sisse ja keegi ei tea, mida nad kübaras nägid või mis nendega seal toimus. Semiootika on krüptiline teadus — vähemalt on see üsna levinud arvamus. Kuigi märgiteadus kannab endas tüvemädanikku, paisub tema tüvi sama võimsaks nagu õõnsaks muutunud tammel. Semiootika meetod on monteeritud tema enda esilekutsutud tähendusvaringu keskmesse, mille südames haigutab tühi auk. Siinkohal olemegi jõudnud vabastava ummikmõtteni, et kõikide СКАЧАТЬ