Ööpimedus. Ragnar Jonasson

Чтение книги онлайн.

      Þorsteinn frá Hamri luuletusest „Katki!“

      (Skessukatlar, 2013)

      1

      Rahutust tekitav.

      Jah, see oli täpselt õige väljend. Selles vanas, lagunenud majas oli midagi rahutust tekitavat. Seinad olid tinahallid ja pelutavad, eriti lõputult lahmavas vihmas. Sügis oli siin pigem meeleseisund kui päris aastaaeg. Septembri lõpus või oktoobri alguses oli suve kannul kiirustades saabunud talv ja sügis oli kusagil teel põhja kaduma läinud. Siglufjörðuri politseiinspektor Herjólfur ei tundnud sügisest suuremat puudust, vähemalt sellisest sügisest, mida ta oli kogenud Reykjavíkis, kust ta oli üle toodud. Ta oli hakanud Siglufjörðuri suve ja silmipimestavalt säravaid päevi kõrgelt hindama. Mees nautis ka talve, mil kõikemattev pimedus end otsekui hiigelkass inimeste ümber kerra tõmbas.

      Maja seisis Strákari tunneli sissepääsust veidi eemal ja nii palju kui Herjólfuril oli õnnestunud välja selgitada, polnud selles kaldaribaga linnast eraldatud kohas aastaid keegi elanud. Tundus, et see oli lihtsalt sinnapaika, looduse karmide käte meelevalda jäetud, ja see kätetöö oli olnud jõhker.

      Herjólfur tundis selle mahajäetud hoone vastu erilist huvi ja see tegi teda murelikuks. Mees ei tundnud peaaegu kunagi hirmu, ta oli end koolitanud ebameeldivaid tundeid tõrjuma, kuid sel korral see ebaõnnestus ja ta polnud selle üle sugugi õnnelik. Patrullauto oli pargitud teepeenrale ja Herjólfur kõhkles selle juurest lahkudes. Ta poleks pidanud isegi tööl olema, kuid linna teine politseinik Ari Thór oli parasjagu gripiga siruli.

      Herjólfur seisis hetke patrullautot piitsutava kibekülma vihma käes liikumatult paigal. Ta mõtted rändasid koju, sooja elutuppa. Siia kolimine oli olnud paras kultuurišokk, aga ta oli suutnud end koos naisega mõnusasti sisse seada ja tasapisi oli nende lihtsast majast saanud kodu. Nende tütar õppis Reykjavíkis ülikoolis, poeg oli vanemate juurde jäänud, elas maja keldrikorrusel ning käis kohalikus keskkoolis.

      Mehel oli saada paar puhkusepäeva, muidugi eeldusel, et Ari Thór on varsti tööle asumiseks piisavalt terve. Herjólfur oli kavatsenud viia oma naise üllatuspuhkusele Reykjavíkki. Tal olid lennupiletid Akureyrist ostetud ja lisaks teatripiletid hangitud. Mees püüdis sedalaadi ettevõtmistest harjumust tekitada, end alati, kui selleks võimalus avanes, igapäevarutiinist välja lülitada. Ja nüüd, keset ööd, endiselt tööl olles, keskendas ta mõtted ees ootavale reisile, kasutades seda otsekui päästeliini enda veenmiseks, et majja sisenedes ei juhtu midagi hullu.

      Ta mõtted läksid abikaasa juurde. Nad olid abielus olnud kakskümmend kaks aastat. Naine oli rasedaks jäänud kohe nende suhte alguses ja niisiis abiellusid nad üsna varsti pärast seda. Kõhkluse- või valikumomenti polnud tekkinud. Otsus polnud kuidagi seotud usuga, vaid pigem sooviga käituda aumehelikult, kombekohaselt, nagu talle omane. Ta oli saanud korraliku kasvatuse ja uskus kindlalt heaks eeskujuks olemise tähtsusesse. Ja mõistagi armastasid nad teineteist. Mees poleks iialgi abiellunud naisega, keda ta ei armastanud. СКАЧАТЬ