Afäär. Lee Child

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ma ei tea, mida see tähendab,” vastasin ma.

      „Selles paragrahvis on öeldud, et liibuv tähendab, et sõduri soeng järgib tema pea kuju ja kaardub kuklas juuste piiril loomulikuna sissepoole.”

      „Ma lasen selle eest hoolt kanda,” vastasin ma.

      „Kas saate aru, need on nõuded, mitte soovitused.”

      „Selge,” vastasin ma.

      „Teises paragrahvis on öeldud, et kui juuksed on kammitud, siis ei lange need kõrvadele ega kulmudele ning ei puuduta kraed.”

      „Selge,” ütlesin uuesti.

      „Kas teile ei tundu teie praegune soeng turris, hoolitsemata või äärmuslik?”

      „Võrreldes millega?”

      „Ja kuidas on teil lood selle kammimise ja kõrvade ja kulmude ja krae värgiga?”

      „Ma lasen selle eest hoolt kanda,” kordasin ma.

      Seejärel Garber naeratas ja kohtumise toon muutus kohe teiseks.

      Ta küsis: „Muuseas, kui kiiresti teie juuksed kasvavad?”

      „Ma ei tea,” vastasin ma. „Ma oletan, et normaalse kiirusega. Arvatavasti sama kiiresti kui teistel. Miks te seda küsite?”

      „Meil on üks probleem,” sõnas ta. „Seal all, Mississippis.”

      NELI

      Garber ütles, et too probleem Mississippis on seotud ühe kahekümne seitsme aastase naisega, kelle nimi oli Janice May Chapman. Ja probleemne on ta sellepärast, et ta on surnud. Ta oli mõrvatud Carter Crossingi nimelise linna peatänavast üks kvartal eemal.

      „Kas ta oli meie inimene?” pärisin ma.

      „Ei,” vastas Garber. „Ta oli tsivilist.”

      „Miks ta siis probleem on?”

      „Ma jõuan kohe selleni,” lausus Garber. „Aga te peate kuulma kogu lugu. See koht asub pärapõrgus. Osariigi kirdeosas, üsna Alabama ja Tennessee piiri lähedal. Seal on üksainus põhja-lõunasuunaline raudtee ja lisaks harva kasutatav pinnasetee, mis kulgeb idast läände ja ületab raudteed kohas, kus voolab allikas. Vedurid peatusid seal, et vett võtta, reisijad väljusid, et süüa, ja nii see linn kasvas. Aga Teise maailmasõja lõpust peale sõidab seal ainult kaks rongi päevas, mõlemad on kaubarongid, ilma reisijateta, nii et linn hakkas uuesti alla käima.”

      „Kuni?”

      „Kuni föderaalabini. Te ju teate, kuidas see käis. Washington ei saanud lubada, et suur osa Lõunast muutuks arengumaaks, nii et sinna pumbati pisut raha. Tegelikult päris palju raha. Kas te pole tähele pannud, et inimesed, kes kurdavad valjult kitsi valitsuse üle, näikse alati elavat suurimaid subsiidiume saavates osariikides? Päriselt kitsi valitsus oleks lasknud neil välja surra.”

      Ma küsisin: „Ja mis see Carter Crossing siis endale sai?”

      Garber vastas: „Carter Crossing sai endale Fort Kelhami nimelise sõjaväebaasi.”

      „Nii,” sõnasin ma. „Ma olen Kelhamist kuulnud. Ehkki ma pole eales teadnud, kus see asub.”

      „Kunagi oli see väga suur baas,” lausus Garber. „Minu meelest hakati seda rajama 1950. aastal. See oleks võinud kujuneda sama suureks kui Ford Hood, kuid siis taibati, et temast pole eriti kasu, sest ta asub I-55-st liiga kaugel idas ja I-65-st liiga kaugel läänes. Ainuüksi sinna jõudmiseks tulnuks väikestel maanteedel maha sõita pikk maa. Või on siis Texase poliitikutel valjem hääl kui Mississippi omadel. Nii või naa, Hood pälvis peatähelepanu ja Kelham lihtsalt vireles. Kuni Vietnami sõja lõpuni vedas omadega kuidagi välja, aga siis muudeti see reindžerite¹ väljaõppekeskuseks. Ja on seda siiani.”

      „Mina arvasin, et reindžereid õpetatakse välja Fort Benningis.”

      „75. rügement saadab oma parimad mehed mõneks ajaks Kelhami. Nende kahe vahemaa on väike. Minu meelest on põhjuseks sealne maastik.”

      „75. on erioperatsioonide rügement.”

      „Nii nad räägivad.”

      „Kas seal treenitakse piisavat hulka erioperatsioonide reindžereid, et linn elus püsiks?”

      „Peaaegu,” vastas Garber. „See linn pole väga suur.”

      „Ja mida siis arvatakse?” küsisin ma. „Et Janice May Chapmani tappis keegi reindžeritest?”

      „Ma kahtlen selles,” kostis Garber. „Pigem on siin mängus mõni kohalik Künka-Billy.”²

      „Kas Mississippis on siis selliseid? Minu meelest pole seal õigeid künkaidki.”

      „Siis mõni Võsa-Billy. Puid on seal küll palju.”

      „Ükskõik, aga miks me sellest üldse räägime?”

      Nüüd tõusis Garber püsti, tuli oma kirjutuslaua tagant välja, sammus ukse juurde ja sulges selle. Ta oli minust mõistagi vanem ja lühemat kasvu, kuid sama kerekas. Ja ta oli mures. Seda, et ta ukse kinni paneb, juhtus üldiselt harva, ja veel harvem juhtus seda, et ta suutis viie minuti jooksul hoiduda mõnest valesti tsiteeritud manitsusest või aforismist või hüüdlausest, mille eesmärk oli võtta meeldejäävalt kokku seda, mida ta tahtis öelda. Garber sammus tagasi laua juurde, võttis toolipõhja sisisedes uuesti istet ja küsis siis: „Kas olete kunagi kuulnud kohast nimega Kosovo?”

      „See on Balkanil,” vastasin ma. „Nagu ka Serbia ja Horvaatia.”

      „Seal läheb varsti sõjaks. Ja meie üritame ilmselt seda sõda peatada. Tõenäoliselt meil see ei õnnestu ja selle asemel pommitame lõpuks ühe või teise poole lihtsalt sodiks.”

      „Hüva,” vastasin ma. „Alati on hea, kui on varuks ka plaan B.”

      „See serblaste ja horvaatide värk oli täielik košmaar. Nagu Rwanda. Täielik läbikukkumine. Jumala pärast, praegu on ju kahekümnes sajand.”

      „Minu meelest sobib see suurepäraselt kahekümnenda sajandiga.”

      „Praegu peaksid olema teised ajad.”

      „Oodake, kuni algab kahekümne esimene sajand. Muud ma ei oska öelda.”

      „Me ei kavatse midagi oodata. Me üritame selle Kosovo asja kohe korda ajada.”

      „Noh, sel juhul edu teile. Ärge mind appi oodake. Mina olen kõigest politseinik.”

      „Meil on seal juba oma inimesed. Teate küll, lähevad ja tulevad aeg-ajalt.”

      „Kes need on?” küsisin ma.

      „Rahuvalvajad,” vastas Garber.

СКАЧАТЬ