Sild tulevikku. Arvi Tapver

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tion>

      Arvi Tapver

      Sild Tulevikku

      Kaane foto autor: Sille Tapver.

      Foto seeriast: "Bilbao vaated" (Hispaania).

      ISBN 978-9916-4-0546-8 (epub)

      Kord nägid kolm noort Tulevikku.

      Keset lumist tühermaad, vaatega kummituslinnale, kus kunagi oli elanud sadatuhat liinitöölist, autokaupmeest, kõrtsmikku ja kindlustusagenti. Nad nägid Tulevikku, teadmata veel, et see on nende ühine tee.

      Pea silmapiiri lähedal terendasid ahervaremetes tellistest tehasehooned, mille vahele olid end surunud ajutised pilpalobudikud – tõrvapapist ja puidulippidest, otstarve ammu unustusse vajunud. Siin-seal roostelaigulised plekkangaarid. Seda kõike puudutas ühtlase osavõtmatusega külm talvepäike.

      Kolm parkades veriahnet noort maaklerit trotsimas tuisku, tampimas külmakohmetunud jalgu ja samal ajal elavalt vaieldes - nägid kõike ühteviisi, kuid hindasid mõneti erinevalt objekte, mis paistsid välja veelgi lootusetumad kui linnaplaanil, mille järgi nad pidid välja noppima need, mis võiksid huvi pakkuda kunagi, kui munitsipaliteet tolle laga buldoosrilintide alla laseb kaduda. Loomulikult polnud teada, mil volikogu linnaosa planeeringu kinnitab.

      Neid lahutas pehast, kõdust ja räpasusest kuristiku mõõtu karjäär, kust linn oli omal ajal ammutanud kivimi, et ehitada uut Lootust - teed industraalajastusse.

      Kahte meest ja ühte naist lahutas tollest möödunu väljaheitest seesama kanal, millest üle viis veel nüüdki tolle mastaapsuse kõrval vaid purdena mõjuv murenevast betoonist sillake - Tuleviku Sild.

      Tulevikust enesest lahutas neid kakskümmend aastat ja tulevik omakorda pidi lahutama neid kolme.

      Praegu oli nende ülesanne pildistada läätsele kõik vähegi potentsiaalsed rajatised ning märkida need kaardil. Läätsed võimaldasid jäädvustada korraga terveid asumeid ja mahtu jäi veel ülegi, et lisada eskiise, kommentaare ja isegi konverentskõnesid juhtkonnaga - hääleõiguslike osanikega, kes istusid soojas büroos.

      Maaklerid sumpasid lumes järjest kaugemale firmaautost, millega nad olid kohale sõitnud. Järjest lähemale jõudsid nad agulile, mis näitas oma pärani lõugu teisel pool suurt kraavi. Nende omavaheline vaidlus oli sõjakas, ent seda mahendas kirg nende janustes silmades. Kahlates kohati puusadeni lumes, millest turritas välja vaid üksikuid kuivanud kõrretutte, läksid kaks meest ja üks naine vastu oma saatusele. Praegu piisas neile teadmisest, et nad on oma ala parimad ja kord kuulub neile sama palju, kui neile aktsionäridele, kes nad siia väljale saatnud olid.

      Kommunikatsioone järgides pidigi neile varem või hiljem silma jääma just toosama lagunema kippuv, praeguseks tähtsusetu sild, mille mõlemas otsas paiknesid kaks veelgi armetumat ehitist, ent lähema kümne kilomeetri raadiuses oli see ka ainus ühendustee teisel pool kanalit asuvaga. Üldse oli sildu jäänud kolm, mis veel enam-vähem insenertehnilises mõttes seda nime võinuks kanda. Saati siis mõnda veokit kanda.

      Tuleviku Sillast suuremad, ent toimivast infrast kaugel asusid Lootuse Sild ja Õitsengu Sild. Võis vaid vaimusilmas ette kujutada rahvamassi nonde piduliku avamispäeval nagu valgusaastate tagant.

      Tuleviku Sild hoidis kahte linnaosa koos ja samas lahus. See oli justkui ühendus teispoolsusega, sest see sild ühendas kahte ajastut, lahutas lootust ja hukatust, salvestas unustatu ning meelitas oma võrku värsket ahnust.

      Tolle linnaosa lugu sai alguse kolmkümmend aastat varem, kui tõusulootuses linn ootas kullasadu ja otsustas üle oma kallaste valguda. Terved hordid odavtööjõudu ning sajad suurrahastajad kõikjalt piiri tagant tõotasid tervet rõuku raha. Kerkiv linnaosa paesel pinnal, millele tuhandeid aastaid varem olid esimesed kütid- korilased oma bioloogilise jälje jätnud, sai nimeks Tuleviku Tee ehk kõnekeeles lihtsamalt Tulevik. Tulevik vohas kasvajana. Sinna kerkisid tööstushooned ja bürood, mille juurde omakorda laod ja magistraalid, mille juurde tuli ehitada loomulikult supermarketeid, pubisid ning nende ümber teadagi – elamukvartaleid. Pärast kümmet aastat edulugu hakkasid rahavood kokku kuivama ja samad hordid rändasid nüüd tirtsuparvedena edasi järgmise Klondike´i, naftamaardla või Silicon Valley poole. Ainus, mis jäi ajast puutumata, oli inimtühjaks jooksnud asumi nimi – Tulevik.

      Nüüd plaaniski omavalitsus Tuleviku lammutamist. Selleks, et rajada Uut Tulevikku, kiiskavate ostukeskuste ning tuledesäras hotellidega.

      Ametlikult oli Tulevik küll kummituslinn, kuid päris tõsi see siiski polnud. Seal elasid inimesed, kelle maksudest kahjuks linnakassa ei kosunud ja seetõttu polnud neid ka linna jaoks olemas. Nad ei maksnudki makse, sest polnud millegi eest maksta. See oli surnud ring, kus linn ei osutanud teenust, mille eest tarbijad ei tasunud. Kogu Tulevik kujutas endast hõreasuala, mille viimaseid elanikke juhtis iseregulatsioon, justkui uuema aja korilasi samal kaljupangal. Pole ime, et õitsvamal kaldal tundus seda parem mida kiiremini too asum ajaloo prügikasti kaoks. Samas pakkus toosama eraldatus Tuleviku elanikele võimalust oma tahtmist mööda oleleda. Seal hoidsid end elus mõned kõige visamatest.

      Neil oli säilinud mõned poed, oma elukeskused ja isegi elektri- ning veevarustus, mida ametlikult ei eksisteerinud.

      Linnaisad olid sest siiski teadlikud, sest aeg-ajalt saatsid nad arhitekte ja linnakujundajaid avastusretkile, kust nood siis naassid justkui raportiga kadunud kontinendilt.

      Vaatlejad kandsid ette, kuidas areneb elu teisel pool head ja kurja – seal, kus lõppeb heaolu ja sotsiaalhoolekanne. Linnal polnd isegi täit ülevaadet Tuleviku täpsest rahvastusest. Lumpenist, kes kõik in corpore linnajao likvideerimise järel maksumaksja rahakotile end puhkama heidab.

      Samuti esitasid eksperdid igakordselt oma ettepanekud, kuidas linn peaks kõige valutumalt oma slummiga toimetama s.o. neist lahti saama. Linn tahtis unustada oma tormilise ajaloo ühe seiga tummad tunnistajad ja rajada uue Tuleviku.

      Tuleviku elanikud omakorda nägid arhitekte tuubil täis mikrobusse, mis aeg-ajalt nende lagunevatel teedel ringi sõitsid, filmimiseks siin-seal peatusid, et siis edasi sõita. Mõnikord olid peatused piisavalt pikad, et mõni nobedam põliselanik jõudis rattakilbid või midagi muud kasulikku hõlma alla haarata.

      Seejärel läksid nad tagasi oma kodadesse, et vahetada möödunud päeva elamusi või rattakilbid millegi muu elulise vastu. Nii nagu vulkaanikraatrites, ookeani pimedustes või arktilistel jääväljadel leidub baktereid, nii käis ka siin oma elu ekstreemsete tingimuste kiuste.

      Näiteks sama silla ühes otsas asus lahkusuliste vaestemaja ning teises otsas konkureeriva koguduse veidi suurem palvela. Kuigi seal enam ammu keegi teenistusi ei pidanud, käisid vabaliikmed inertsist ikka veel koos.

      Kuskil just nende hoonete all olevais koopais olid arheoloogid leidnud mõnekümne aasta eest kuue millenniumi – ehk kuue tuhande aasta vanuseid jälgi eelajaloolise algelise inimese tegevusest – lõkkeasemeid, järatud konte, mõned nooleotsad ja tahumiskirved ning loomulikult seinamaalinguid. Kõige kuulsaim jälg neist oli tollal leidnud tee suisa rahvusvahelisse teadusajakirja “History & Science”. See kujutas endast lihtsat käejälge sulanud ja seejärel taas tahkunud kivimis. Mingite geodeetiliste kokkusattumiste tõttu hakkas paas tuhandete aastate eest ootamatult sulama ja õnnetu inimahv oli kas uudishimust või kogemata vajutanud oma käe põletavasse vedelasse lupja. Fotot silmitsedes võis elavalt ette kujutada karvase loomanahkades eluka kaikuvat karjet koobastes. Justkui lootusetu igatsuse ja meeleheite hääl aegade tagant.

      Sild seisis ühenduslülina. Kui tee Tulevikku saab heakskiidu, siis see sild oligi tee tulevikku. Ainus, mida mööda võiks buldooser, kopp või teerull kohale veereda.

      ...

      Kaugusest СКАЧАТЬ