Kesköö raamatukogu. Matt Haig

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mida õieti enam ei kasutanudki.

      Kaks tundi enne seda, kui otsustas surra, avas Nora veinipudeli.

      Teda seirasid ülalt vanad filoosoofiaõpikud, kummituslikud kaaslased ülikoolipäevilt, mil elu pakkus veel võimalusi. Tääkliilia ja kolm väikest töntsakat kaktust pottides. Nora mõtles, et istuda mõistuseta eluvormina terve päeva riiulil oli tõenäoliselt kergem eksistentsi viis.

      Ta seadis end sisse väikese elektriklaveri taga, kuid ei mänginud midagi. Kujutles üksnes, kuidas istub Leo kõrval, õpetades tollele Chopini prelüüdi e-moll. Õnnelikud hetked võivad muutuda valuks, anna ainult pisut aega.

      Muusikute vana klišee ütles, et klaveril ei ole valesid noote. Tema elu oli paraku mõttetu kakofoonia. Pala, mis oleks võinud areneda mitmes imelises suunas, aga nüüd ei liikunud kuhugi.

      Aeg läks. Nora põrnitses tühjust.

      Pärast veini tabas teda täieliku selgusega üks tõdemus. Ta polnud loodud selle elu jaoks.

      Kõik, mis ta ette võttis, oli olnud viga, iga otsus katastroof, iga päev samm eemale sellest inimesest, kelleks ta kujutles end saavat.

      Ujuja. Muusik. Filosoof. Abielunaine. Maadeuurija. Glatsioloog. Õnnelik. Armastatud.

      Ei midagi.

      Talle käis üle jõu olla isegi kassiomanik. Või üks-tund-nädalasklaveriõpetaja. Või inimene, kes suudab teistega vestelda.

      Tabletid ei mõjunud.

      Nora jõi pudeli tühjaks. Tilgatumaks.

      „Ma igatsen teie järele,” ütles ta, otsekui oleksid kõik, keda ta kunagi oli armastanud, nähtamatuna koos temaga selles toas.

      Ta helistas vennale ja kui too vastu ei võtnud, jättis teate kõneposti.

      „Ma armastan sind, Joe. Tahan lihtsalt, et teaksid. Sina poleks saanud midagi teha. Asi on minus. Aitäh, et oled mu vend! Ma armastan sind. Head aega!”

      Hakkas jälle sadama; ta istus, kardinad avatud, ja vaatas aknaklaasile langevaid piisku.

      Kell oli nüüd kakskümmend kaks minutit üksteist läbi.

      Üht asja teadis Nora täie kindlusega: homsesse ei taha ta jõuda. Ta tõusis püsti. Ta leidis pastaka ja tüki paberit.

      Just nüüd, otsustas ta, on väga hea aeg surra.

       Armas inimene, kes sa ka iganes ei oleks!

       Mul olid kõik võimalused oma eluga kuhugi välja jõuda, aga ma ajasin need kõik untsu. Mu enda hooletuse ja saamatuse tõttu on maailm minust eemaldunud, sestap on igati seaduspärane, et mina pean eemalduma maailmast.

       Kui tunneksin, et on võimalik jääda, siis jääksin. Aga ma ei tunne. Ja seepärast ei saa ma teiste elu ära rikkuda.

       Mul pole midagi anda. Palun andeks!

       Olge üksteise vastu lahked.

       Hüvasti!

       Nora

      00:00:00

      Algul oli udu nii kõikehõlmav, et Nora ei näinud peale selle midagi, kuid siis märkas ta kahel pool aegamisi esile kerkimas kaht sammast. Ta seisis teerajal, keset mingit sammaskäiku. Sambad olid hallid nagu aju, säravsiniste laigukestega. Uduaurangud haihtusid justkui pilgu eest põgenevad vaimud ja nähtavale ilmus üks kogu.

      Toekas neljakandiline kogu.

      Mingi hoone piirjooned. Kiriku või väikese kaubanduskeskuse suurune ehitis. Sellel olid sammastega ühte värvi kivist fassaad, keskel suur puidust uks; keerukate viimistluselementidega katus, milles oli ilmselt taotletud suurejoonelisust, frontoonil toretsev, mustade pealemaalitud Rooma numbritega kell, mille osutid näitasid keskööd. Hoone esikülge liigendavad tellistega ääristatud kõrged kaaraknad paiknesid üksteisest eri kaugusel. Kui ta esimest korda vaatas, oli neid olnud neli, aga hetk hiljem oli vaieldamatult viis. Nora arvas, et oli valesti lugenud.

      Et ümberringi ei paistnud olevat kedagi teist ja tal polnud kuskil olla, astus Nora areldi lähemale.

      Ta vaatas oma digitaalset käekella.

      00:00:00

      Kesköö, nagu fassaadikell oligi näidanud.

      Nora ootas, et ette lööks järgmine sekund, kuid seda ei tulnud. Isegi kui ta maja poole kõndis, isegi kui ta puidust ukse avas, isegi kui ta sisse astus, näitas kell sedasama aega. Midagi oli valesti – olgu siis tema kella või ajaga. Praeguses olukorras polnud kumbki välistatud.

      Mis värk on, mõtles Nora. Mis pagan siin toimub?

      Vahest annab see koht mingi vastuse, mõtles ta ja kõndis majja. See oli hästi valgustatud ning põrand oli heledast kivist – midagi helekollase ja kahvatupruuni vahepealset nagu vana raamatu lehekülg –, aga aknaid, mida ta väljas oli vaadanud, seespool ei olnud. Tõtt-öelda oli ta jõudnud teha kõigest mõne sammu, kui ei näinud enam ka seinu. Nende asemel kõrgusid raamaturiiulid. Need ulatusid laeni ja kulgesid laiast avatud koridorist, mida mööda Nora edasi liikus, ridade kaupa mõlemale poole. Pööranud ühte vahekäiku, jäi ta seisma ja silmitses jahmunult lõpmatuna tunduvat raamatuhulka.

      Teda ümbritsesid igal pool raamatud – hirmõhukestel, vaat et nähtamatutel riiulitel. Need kõik olid rohelised. Ülimalt mitmekesistes rohelistes varjundites. Mõni köide oli hägust rohelist tooni nagu mädasoo, mõni kiiskavalt klaar nagu šartröös, mõni toretsevalt smaragdikarva, mõni lootustandvalt haljendav nagu suvine muru.

      Ning kui rääkida suvisest murust, siis ehkki köited paistsid olevat vanad, tundus õhk selles raamatukogus värske. Siin lõhnas pigem lopsaka rohu ja õueavaruste kui vanade tolmunud foliantide järele.

      Riiulitel ei paistnud tõesti lõppu tulevat; sirgete pikkade ridadena kulgesid need kauge silmapiiri poole kunstikooli ühe punkti perspektiivi joontena, mida katkestas siin-seal üksnes mõni koridor.

      Valinud huupi ühe vahekäigu, hakkas Nora edasi minema. Esimesel ristumiskohal pööras ta vasakule ja kaotas suunataju. Ta otsis väljapääsu, aga sellest polnud märkigi. Seejärel proovis ta minna tuldud teed tagasi sinna, kust äsja tuli, aga see oli võimatu.

      Lõpuks pidi Nora tõdema, et ei leia väljapääsu.

      „See on ebanormaalne,” ütles ta endale, otsides julgustust omaenda häälekõlast. „Täiesti ebanormaalne.”

      Nora jäi seisma ja astus raamatutele lähemale.

      Nende selgi ei ehtinud pealkirjad ega autorite nimed. Kui välja arvata värvitoon, eristas neid üksteisest ainult suurus: kõik köited olid ühekõrgused, kuid eri paksusega. Mõnel oli selg kaks tolli lai, mõnel sootuks kitsam. Paaril oli paksust vaevalt rohkem СКАЧАТЬ