.

Чтение книги онлайн.

      Draakon & Kuu

      Viru 16, pk 1a, 10140 Tallinn

      www.draakonkuu.com

      Poiss, kes kõneles loomadega

      Sellest pole palju möödas, kui otsustasin veeta mõned päevad Lääne-India saarestikus. Tahtsin seal lühikest aega puhata. Sõbrad olid jutustanud, kui imetore seal on. Nad väitsid, et saan seal päev läbi laiselda, hõbeliivaga randadel päikesevanne võtta ja soojas rohelises meres ujuda.

      Otsustasin Jamaica kasuks ning lendasin Londonist otse Kingstonisse. Autosõit Kingstoni lennujaamast mu põhjarannikul asuvasse hotelli kestis kaks tundi. Mu hotellitoal oli väike rõdu, kust pääses treppi mööda otse alla randa. Kõikjal ümberringi kasvasid kõrged kookospalmid ning aeg-ajalt sadas taevast alla mõni jalgpallisuurune hiiglaslik roheline pähkel ja kukkus tuhmi mütsatusega liivale. Kookospalmi all seismist peeti rumaluseks, sest kui taoline pähkel sulle pähe kukub, purustab see su kolju.

      Jamaica tüdruk, kes käis mu tuba koristamas, jutustas mulle, et hr Wassermani nimeline jõukas ameeriklane oli kõigest kahe kuu eest just sel kombel hukka saanud.

      “Te teete nalja,” imestasin.

      “Ei tee!” hüüdis tüdruk. “Ei! Ma nägin seda oma silmaga!”

      “Aga kas sellest suurt skandaali ei tõusnud?” küsisin.

      “See vaikitakse maha,” vastas tüdruk süngelt. “Hotellirahvas vaikib selle maha ja ajaleherahvas niisamuti, sest niisugused asjad on turismiärile väga kehv.”

      “Ja te tõepoolest nägite, kuidas see juhtus?”

      “Ma tõepoolest nägin, kuidas see juhtus,” ütles tüdruk. “Hr Wasserman seisab just selle puu all seal rannal. Ta võtab kaamera välja ja tahab päikeseloojangut pildistada. Sel õhtul on punane päikeseloojang, ja väga ilus. Ning korraga sajab alla suur roheline pähkel ja kukub otse keset tema kiilakat peanuppu. Pauhh! Ja see,” lisas tüdruk hääles kerget mõnutunnet reetes, “oli viimane päikeseloojang, mida hr Wasserman nägi.”

      “Kas te tahate öelda, et ta sai otsekohe jala pealt surma?”

      “Ma ei tea, kas just otsekohe,” vastas tüdruk. “Mäletan, et järgmise asjana kukub kaamera ta käest liivale. Siis vajuvad tema käed külgedele rippu. Siis lööb ta kõikuma. Ta kõigub mitu korda kergelt edasi-tagasi, mina aga seisan seal ja jälgin teda ning ütlen endale, et vaesel mehikesel käib küllap pea ringi ja ta võib iga hetk ära minestada. Siis aga vajub ta väga aeglaselt kokku ja kukub siruli maha.”

      “Kas ta oli surnud?”

      “Surnud mis surnud,” vastas tüdruk.

      “Taevane arm!”

      “Seda minagi,” ütles ta. “Tuulise ilmaga ei tasu kunagi kookospalmi all seista.”

      “Tänan teid,” ütlesin. “Pean seda meeles.”

      Teise puhkusepäeva õhtul istusin oma väikesel rõdul, raamat süles ja kõrge klaas rummikokteili käes. Ma ei lugenud. Jälgisin hoopis väikest rohelist sisalikku, kes luuras umbes kuue jala kaugusel rõdupõrandal teist väikest rohelist sisalikku. Luurav sisalik lähenes teisele selja tagant, nihkus väga aeglaselt ja ettevaatlikult tema poole, ning kui ta piisavalt lähedale jõudis, suskas oma pika keele välja ja puudutas teise sisaliku saba. Teine sisalik pööras võpatades ringi ja nad seisid liikumatult silmitsi, kössitasid justkui põranda külge liimitult paigal ja vahtisid teineteist pingsalt. Siis äkitselt hakkasid mõlemad naljakalt justkui tantsides hüplema. Nad kargasid õhku. Nad kargasid taha. Nad kargasid ette. Nad kargasid küljele. Nad tiirutasid СКАЧАТЬ