Vikerkaar 3 2020. 3 2020

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      siia sai

      tegelikult läheks hoopis

      põdemiseks

      muidu ei mõtle ju

      et vanadus

      ei otsi vigu ja märke

      aga nad on olemas

      võtame näiteks

      põlved

      kujutage ette

      ühel hommikul ärkasin

      olin kolmkümmend

      ja põlved va reeturid

      olid kortsus

      no mis sa teed

      jood korra palju

      plärised ja lähed edasi

      põlved jälle lepitatud

      ja kriips uljalt kõver

      sest

      isegi ilusatele meestele

      koidab kord see päev

      mil juuksur uurib abivalmilt

      „kas kärbime kulmud kah?“

      edasi on neil oodata

      veel kõrvakarvu

      ja need sobivad

      minu põlvekortsudega

      ideaalselt

      kuid sirutada koivad

      vabatahtlikult mingi

      pringi pepu paistele

      vaatamiseks välja

      on sulaselge masohhism

      ja poleks temalgi kerge

      tiksuda kaasa

      mööda hipsteriurkaid

      kus kari vanu tarkperseid

      otsib keeled õieli

      bukettidest raha mekki

      või taluda kellegi disaindiivanil

      mõne ärajoonud intellektuaali

      kurba huumorit

      mis eeldab põhjalikke eelteadmisi

      Luule Žavoronoki elutööst

      ja kui lõpuks

      pärast pikka tukkumist

      saab kodus tasu nõuelda

      siis see tänamatu tädi

      ei võta püksegi jalast

      sest ta põeb oma

      paganama

      põlvi

      PEETER SAUTER

      Hava nagila

      Üks auto oli kasutada. Vana, aga sõitev. Pakkusin lambist välja, et sõidame nats ringi, kuni auto on.

      Hea küll.

      Hea küll nii sinult kui Ženkalt. Rakveres tõmbasin end küll keskmiselt umbe. Aga me saime Viljari ja Alge pool olla ja järgmisel päeval olin vinks-vonks. Enam-vähem.

      Mõtlesin, et hea oleks väike paus teha enne Tallinna otsa. Aga minna kuhugi tuli, sest ma tajusin, et hakkan oma mölaga Viljarit ja Alget juba tüütama. No ja teid ka. Teised inimesed elavad korralikku elu. Las elavad.

      Eelmisel päeval linna pidi tuulates olin ostnud ühe suure pildi. Kuigi raha endal üldse polnud. Sealt Pika tänava galeriist. Marssisime mööda minnes sisse ja seal olid suured aktifotod. Mina seda tüdrukut ei tundnud. Aga ühel pildid oli ta nii lootusetu näoga, et vist meenutas mulle see sind. Kas enne või pärast lahutust. Ei ikka enne, sest pärast ei näind ma sind ju aastaid. A võibolla meenutas ikka sind pärast. Sest kuigi ma teadsin, et sul on uus mees, siis ma ikka lootsin, et sa oled vahel lootusetu ka.

      Selgus, et see oli Rakvere Teatri peakunstnik, miski Lõuna-Eesti tüdruk. Mõtlesin, et kuidas ma teda siis ei tunne, kas me teatri pidudel pole koos joonud. Aga äkki oli ta alles vähe aega.

      Ütlesin lambist, et võtan selle pildi. Hinda ei küsinud. Auto oli, oleks võinud kohe ära viia, aga näitus pidi veel üles jääma. Ladna, kunagi tulevikus võtan.

      Hoog oli sees ja tantsisin tänaval. Tantsisin kirikusse seal kõrval sisse, aga siis võtsin hoo maha ja lõin risti ette. Oli kuidagi pööraselt hea tuju. Vist hea sind näha. Ja et sa ei teind välja, et olime koos Ženkaga, kes elas minu juures juba oma pool aastat. Ma muidugi ei jaganud ära, et teil tekkis hoobilt omavaheline lugu. Loll, nagu ma olen.

      Jaanipäev oli tulemas ja ma käisin pinda, et läheme jaanipäeval koos Maarja ja vahmiili juurde Ruilasse. Keegi neist oli kutsund. Ma ei mäleta, kes. Ja ma olin öelnud, et muidugi tulen, aga võtan oma vahmiili ligi.

      „Võta muidugi! Küll me teid kuhugi magama paneme.“

      Oli ju selge, et jaaniööl ma kuhugi sealt ei lähe.

      Žen ja Laur ei teind mu lollitamisest eriti välja. Rääkisid vaikselt omavahel, kuigi ega veerandvenelane Laur venet ei räägi ja Žen ei räägi õieti eestit, kuigi aru juba saab. Ehk rääkisid pa angliski.

      Tundsin, et olemine on ikka nats hõre.

      „Aga teeks väikse käigu Haljalasse?“

      „A gdje eta budjet, Petj? Kus see on?“

      „A pa daroge. Seal on Eku. Ma pole teda kaua näinud. A kauaks ei jää. Lihtsalt tere ja head aega.“

      „Nuu.“

      Vaatasin üle õla Lauri. Sõbratarid olid koos tagaistmel nigu kaks kukulindu lavotškal. Kui saaks nendega koos ja korraga magada. Ah unusta ära, Petro Porošenko.

      Mul oli Eku nummõr. Otsisin televonnist välja ja ütlesin Laurtšikule: „Ole meheks, helista Ekule.“

      Laur võttis televonni: „Mis ma talle ütlen?“

      „Ütle, et mina. Ja sina. Ja Žen. Ja et kas ta on kodus.“

      Laur helistaski. Ega ta eriti kõhkle. Kiire otsustaja. Kuigi ega ta Ekut näind olegi.

      Ma olin Ženkat selle aja jooksul СКАЧАТЬ