Teekond Pärsiasse. Moritz von Kotzebue

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tegid mind tihti tusaseks, ma ei sobinud rõõmsasse ringi; aga ma olin seal alati teretulnud. Peagi sain teada, et ka üks minu kamraadidest, Paul von Rennenkampff8, oli määratud mitte ainult Pärsia saatkonda, vaid ka õppetööle Schuberti juures. Me otsustasime üheskoos elada ja ma kolisin tema juurde Vassili saarele. Auväärsel ja kuulsal riiginõunikul Schubertil polnud mitte ainult lõpmatut kannatust meiega õppetöö ajal, vaid ta oskas väga hästi ühendada pikad ja igavad arvutusülesanded õpetlike ning meeldivate vestlustega, nii et me ei lahkunud tema majast kunagi ilma imetluseta ja töötasime ööde kaupa, et säästa seda auväärset meest oma õpetuse kordamisest. See õppetöö tõi meile õnne kuuluda ka sellesse õpetlikku seltskonda, mis tema tublis perekonnas esmaspäeviti koos käib.

Augustikuu jooksul olime õppetööga riiginõunik Schuberti juures peaaegu lõpule jõudnud ning meid tutvustati saadikule, kindral­leitnant Jermolovile9, samale mehele, kes teostas 1807 suurtükiväe ime ja kellel oli nii oluline osa võidus Culmi all, mis otsustas tollase Euroopa saatuse. Tema vastuvõtt oli pigem sõbralik kui ülemuslik ja me peame kõik tema kiituseks ütlema, et ta pole kunagi muutunud. Mina ja mu sõber lahkusime mõlemad vaimustunutena ning tõttasime oma rõõmu jagama meie auväärse õpetajaga, kes oli nii lahke meie vastu huvi tundma. Peagi saime teada, et saadik lahkub Peterburist ning jätab kogu saatkonnale vaba valiku reisida nii, nagu nad soovivad, kui nad vaid novembriks kindlasti Tiflisis10 on. Polkovnik Ivanov, kes oli määratud kindralstaabi ülemaks Gruusiasse ning kuulus samuti saatkonda, nõutas vürst Volkonski käest eraldi kalessi astronoomiliste kellade ja instrumentide jaoks; sellega pidin reisima ka mina ning me lahkusime 17. augustil kaunist Peterburi linnast. Rennenkampff sõitis esmalt oma vanemate juurde Liivimaale ja kohtus minuga taas Moskvas.

      Kui me õhtupimeduses linnast lahkusime, olid kõik kurvalt vankri nurkadesse vajunud ja mina mõtlesin saatuse kummalisest käigust, mis oli mind juba nii kaua ringi loopinud ning mind nii ootamatult koos astronoomiliste kelladega sissepakituna Pärsia poole teele saatnud; maale, millest mul juba niigi oli palav hakanud, kui olin pildiraamatutes tema elanike kollaseid kujutisi näinud. Skorpionidest ja tarantlitest räägiti juba Peterburis nii palju, et hakkasin üleni sügelema, kui sellele mõtlesin. Katk ja muud seesugused pisiasjad arvati tavapäraste hädade hulka. Pean tunnistama, et lahkusin vastumeelselt armsast Euroopast; ja mis on mul lõpuks sellest, kui pärast öeldakse: jaa, ta on ka Pärsias olnud!

      Piinasin end igasuguste tulevikupiltidega; minu reisikaaslane oli palju targem: tema magas. Unes ollakse maailmaga rahul, ma aimasin teda järele. Kui ärkasime, oli meil ilmselt juba mitu jaama seljataga, sest päev algas, ja järgmisena meenutas end kõigi reisijate nuhtlus – nälg. Nüüd saime aru, et ei olnud Peterburist lahkunud nagu memmepojad, täidetud toidukorvi ja pudelitega! Head sõbrad olid küll natukese joogi eest hoolt kandnud, aga süüa sai vaid kehvasti ja neetult kallilt. Pärast mõningaid üleelatud raskusi jõudsime kuuendal päeval Moskvasse. Keiser oli mõni päev varem kohale jõudnud, see suurendas sagimist selles suures linnas mitmes mõttes.

      Kuigi ma olen Venemaal sündinud ja Venemaa mitmetes provintsides reisinud, ei olnud mul siiani olnud kordagi võimalust Moskvat näha. Vaatamata kohutavale tulekahjule on linn kogu oma suuruses alles ning vaid aeg-ajalt näeb paleesid, mis kannavad tulekahju jälgi. Kindlasti pole kusagil mujal nii arvukaid ja kauneid paleesid leida. Kõik on küll väga korrapäratult läbisegi paisatud, paleede kõrval seisavad hütid, ilusate sildade kõrval kõnniteed, kus võib kaela murda; aga ma pean tunnistama, kokkuvõttes valitseb selle armastusväärse korralageduse kõrval midagi suurejoonelist. Keiser on elanikele lubanud, et veedab järgmise aasta Moskvas, siis algab äkitselt kõikjal tegevus ja siis loodan ma, et püstitatakse lõpuks ka see suur, vallutatud kahuritest ehitatud sammas, mida ma kahjuks asjatult otsisin.

      27-ndal kuupäeval lahkusime Moskvast ja jõudsime keisriga ühel ajal sõbralikku Tuula linnakesse. See linn, mis on tuntud oma kuulsate terasetehaste poolest, meeldis ka mulle päris hästi oma meeldiva asukoha ja kenade majade tõttu. Siin saab naeruväärse hinna eest osta väga meeldivaid poleeritud terasest asju. Mõne päeva pärast lahkusime Tuulast ja reisisime Voroneži kaudu kasakamaade pealinna Novotšerkasskisse. Juba pärast Voroneži hakkab ümbrus lagedaks ja paljaks muutuma. Postiteenistus on nii haletsusväärne, et ühest jaamast teise veetakse terve päev. Kui ennast Voronežis ei varusta, võib teel olles nälga surra. Kogu teekonnal märkasin ma, et postiljonid elasid vaid arbuusidest, mida siinmail on rikkalikult. Postijaamad koosnevad väikestest haletsusväärsetest hüttidest. Härrad kasakad ei tegele põlluharimisega, vaid elavad palju parema meelega ja mugavamalt loomakasvatusest, kalapüügist ja kauplemisest. See võib olla põhjuseks, miks väsinud silma ei rõõmusta ükski roheline põld, puu või üksik kasvandus. Võib vaadata lõpmatut kõrbe ja ei näe midagi peale teekäänakute.

      Novotšerkasski linn, kasakate atamani Platovi residents, hakkab kuju võtma; aga ka kõige väiksema vihma ajal ujub kõik poris. Puhtus majades on peaaegu ülepingutatud ja tegelikult kuulub see komme raskolnikuteks nimetatavale ususektile, kuhu enamjagu kasakaid kuulub. Kui venelane on nende majas elanud, küüritakse, suitsutatakse ja õnnistatakse preestri poolt uuesti sisse ebapuhtaks muutunud sööginõud, tuba, lühidalt öeldes kõik. Kui on veel tubakat suitsetatud, tuleb kogu seda protseduuri mitu korda korrata ning jumalakartlik ehitab ilmselt koguni oma maja ümber. Igas majas leidub klaasuksega kapike, mille taga seisab erineva suuruse ja kujuga hõbelusikaid, eri maailma paigust pärit pokaale, mis veel truisti perekonnavappe kannavad, suuri ja väikesi nuge ja kahvleid ning muud sellesarnast; head kasakad on tublisti lahinguid löönud ja nii võib neile seda antiigiharrastust ka lubada. Doni vein väärib tõesti kiitust. See on kerge, tal on meeldiv, magusavõitu maitse ning ta kihiseb nagu šampanja. Pealinna posthobused ei vedanud meid linnast kiiremini välja, kui me tulnud olime, ja esimesel kõrgendikul linna taga pidime neid mitu tundi piitsutama ja sikutama, enne kui üles saime. Kahe päeva pärast jõudsime piirile karantiini, nimega Vanutšei-Jerlik. Selle nägemine ei tõota tulevasel tagasiteel mingit rõõmsat tulevikku, kuna siin tuleb end mitu nädalat suitsutada lasta.

      Siit alates koosnevad külad kohalikest venelastest, mida on kohe näha ka headest hobustest. Siit algab Kaukaasia kubermangu piir. Peagi silmasime Stavropoli linna. Mis meie suust aga tahtmatult rõõmsa haa! rebis, olid puud, mida me polnud enam ammu näinud. Postijaamast võib näha majesteetlikku Elbrust läbi pilvede kerkimas. Astronoom härra Višnevski mõõtis mäge ja leidis selle 16.700 jalga kõrge olevat, niisiis umbes 4½ versta.

      Stavropolist alates ei tohi enam ilma saatjaskonnata reisida; antakse mitu kasakat, keda jaamast jaama vahetatakse. Kuni Georgijevskini sõidetakse umbes kuuskümmend versta piki Kuma jõge. Teisel pool seda jõge elavad armastusväärsed tšerkessid, kabardiinid jne., kes pidevalt tegelevad röövimisega. Katkust ja näljast vaevatuna otsivad nad tihti venelastega sõprust, annavad oma hea tahte märgiks pantvange, et üksmeeles elada; see kõik ei aita midagi, esimesel võimalusel röövivad nad asju ja inimesi ning rüüstavad seal, kus saavad. Nad elavad üleüldse karjakasvatusest, kalapüügist ja jahist selle sõna kõige laiemas mõttes. Põllumajandusega tegelevad nad vähe ja vastumeelselt, jätavad üleüldse kõik rasked kodutööd naistele; mehele on töötamine häbiks; mida rohkem on rüüstatud ja tapetud, seda suurema au sees ollakse omasuguste seas. Et neid armastusväärseid pühamehi täielikult armastama hakata, peab teadma, et nad ka omavahel pidevalt üksteist tapavad. Veritasu on nende püha kohus, sellest ei tohi keegi kõrvale jääda, ja kuna õnnetul kombel kunagi selle rahva tekkimisel oli mõrv toimunud, siis maksavad kõik järeltulijad igavesti üksteisele kätte. Perekonnad teavad küll täpselt, kes kelle vastu veritasu teostab, aga seda ei tehta kunagi teisiti kui alatult, metsas, põllul või kuskil mujal, kus tunnistajaid juures ei ole. Seetõttu käivad nad tihti pikki aastaid ringi, kuni kättemaksjal õnnestub oma ohvrit langemas näha. Sel silmapilgul pöördub ta suure triumfiga oma majja tagasi ja siis on teise perekonna kord kätte maksta. Kui tegija sureb, teab tema lähim sugulane, et nüüd makstakse kätte temale. See laieneb ka venelastele. Kui kokkupõrkes nimelt mõni mägilane maha lastakse, ei saa tema lähim sugulane enne rahu, kuni ta venelase pea on saanud. Kui vahepeal õnnestub tema teistel seltsimeestel just see venelane vangi СКАЧАТЬ