Looming. 9 2020

Чтение книги онлайн.

      Karl Martin Sinijärv

      *

      Tühi taevas naksab ulgvel maad.

      Mitte midagi maa aru sest ei saa.

      Rammus püüelus siis taevast naksab.

      Püü on elus, nokib nagu jaksab.

      Kuidagi on veidi valesti kõik,

      samas tundub mõni hõige üsna õige.

      Tee kuus õmblust ja vast vaid üks lõige,

      lase veri välja, täpne ole, põik

      jäägu põikamata praegu.

      On veel aegu

      nii põigata kui lõigata.

      Ei täna.

      Muutub kellaaeg ja kulgemine.

      Ära omadega päris uttu mine.

      Sinu elu on jo ära kulutatud.

      Ta oli ilus, kuigi talumatu.

      Ja jälle on õigesti asjad.

      Me ei oima, kas nihu, mis oli.

      Oli või poli, kuidagi ikkagi

      kunagi kusagil Sinuga koos ostsime

      õlle ja krõbedad kardulad!

      Oh, olid ajad.

      Ah, nemad tulevad taas.

      Ei täna.

      Ei täna,

      sest tänan

      Taevataati ja tulevikku.

      Kui meil ei oleks

      kuhugi kulgeda,

      siis me ei suudaks ju surra.

      Ei, täna

      ei täna.

      Suur,

      suur aitäh.

      *

      Need sõnad

      olid vähemad kui tähed

      ja nad langesid lihtsalt maha,

      ma ei saanud neid kinni.

      Need tähed

      ei andnud end kätte.

      Ne kirjutajatar

      vähem veel veel.

      Nood kirjutajatarid?

      Nood kirjad?

      Too tulemata, nägemata

      ööilm?

      See on üks teine maailm.

      Ööd, kirjad,

      kirjutajatarid.

      Ulm.

      *

      Kes sõidab merd,

      see tuksub maaga ühes rütmis.

      Kes lendab, tundub

      linnuline.

      Kes uinub õnnelikult,

      hoiab headust ligi

      ja jagab teistelegi teda

      heldel käel.

      Kes ärkab üksnes selleks,

      et muud magada ei saaks,

      näeb halbu unesid

      ja kaotab oma sõbrad.

      Kes jätab ärkamata

      siia külma öösse,

      teab ise, millega ta riskib.

      Ja kas ta.

      Kes tuksub merd,

      see СКАЧАТЬ