TeaterMuusikaKino 03 2020. 03 2020

Чтение книги онлайн.

      kino

      Kalevi Kull

      Olemise ilu. Me looduse taastulemise kuulamine- nägemine

      Jaan Tootseni dokumentaalfilm „Fred Jüssi. Olemise ilu”

      Ave Taavet

      Tuganovi triksterid ja tehnikaimed

      Elbert Tuganov 100

      Signe Noppel

      Südameringi globaalne mõõde

      Margit Lillaku dokumentaalfilm „Südamering”

      Tõnis Kark

      Lõputu lutsuvise

      Ergo Kulla mängufilm „Talve”

      Jan Kaus

      Žanridest ja atmosfäärist II

      Pisike ülevaade jõlkumistest 23. PÖFFil

      KARIN JA MARKO 2 1

      Vahel luges Marko ka teatrikriitikat. See oli huvitav žanr, sest juba viiskümmend aastat oli räägitud selle ootamatust allakäigust ning rahulolematus meie koduvabariigi teatrikriitikaga näis olevat juba lahutamatu osa temast. Markole siiski meeldis lugeda arvustusi. Talle meeldis teada saada, mida mõtlevad ja kogevad teised inimesed, kui nad on vaadanud sama kunstiteost, mida temagi. Marko oli pärit lihtsast perest, tema vanemad lõikasid ja seejärel väärindasid, tööpäevad liikusid vääramatult hommikust õhtusse ja selle kõrvalt ei jäänud eriti aega pikkadeks bussisõitudeks, mis pidid väikese Marko viima linna mõnda muuseumi või teatrisse. Sellest hoolimata arvas Marko, et tema teatrimaitse on päris hea. Pärast linna kolimist oli ta sattunud kollektiivi, kus tegutses enne oma peatset pensionile jäämist veel viimaseid aastaid üks vanem proua, kelle eluaegseks hobiks oli teatris käimine. See oli alanud viimase suure sõja lõpupäevil, kui proua, toona veel noor naine, oli mööda linna kõndides ja värskeid varemeid, rususid ja pommiauke vaadates keeldunud alla andmast ning hakanud alateadlikult (ta ei tundnud seda sõna) otsima paiku, kus maailma mitte ei lõhutaks kildudeks, vaid ehitataks midagi uut. Ootamatult avastas ta end ühel soojal märtsihommikul, mil vanalinna varemetest õhkus veel eelmisel õhtul plahvatanud pommide kuumust, otse ühe teatrihoone suure fassaadi eest. Endalegi seletamatu impulsi ajel ostis ta pileti ja istus juba samal õhtul veidi kulunud kattega plüüstoolis ning vaatas, esmalt väikese piinlikkustundega, kuid seejärel üha üllatunumalt ja kiindunumalt, kuidas täiskasvanud inimesed tema ees madalal laval võõra häälega kõnelesid ja oma tundeid eksponeerisid. Too proua (Malle) hakkas nüüdsest pidevalt teatris käima; selles oli tema jaoks midagi ahvatlevat, ent kui ta vahel maale kodutallu sõites isale selle ahvatluse põhjusi püüdis selgitada, jäi ta kimpu. Isa masseeris aeglaselt oma maatööst kühmuliseks muutunud käsi, akna taga õõtsus õudne kask ja kui Malle püüdis rääkida midagi atmosfäärist, vaatas isa vilksamisi kaske. Malle märkas seda ja muutus kurvaks. Kõik muutis teda viimasel ajal kurvaks, eriti isa vananemine, millele ta oleks soovinud, kuid ei osanud tagasikäiku anda. Malle ohkas tasakesi ja ütles siis, et teatris meeldib talle käia ennekõike seetõttu, et seal näeb huvitavaid lugusid. Ta märkas, kuidas isa pööras aeglaselt pilgu kaselt ja vaatas talle otsa. Temas oli tärganud huvi.

       Pärast seda õhtupoolikut oli Malle tassinud kõiki oma sõpru, tuttavaid, esimese ringi sugulasi ja kolleege ühtelugu teatrisse ja ta märkas, et kõige paremini mõjus see, kui ta rääkis, mis on antud lavastuse teema. Niimoodi tõmbas ta endaga kaasa ka Marko. Esimesel õhtul teatris oli Marko tundnud midagi sarnast, nagu tundis sõja ajal Malle (piinlikkus, üllatus, kiindumine). Varsti aga hakkas ta juba ise otsima võimalusi, kuidas õhtuti teatri suurtest vasksetest käepidemetest haarata ja mõnda etendust vaatama minna. Marko käis teatris üha rohkem, varsti võis teda leida mõnest pealinna teatrist kolmel, siis aga juba neljal õhtul nädalas. Mõne aasta möödudes märkas Marko, et ta suudab eristada head lavastust halvast. See oli talle üllatus. Ta ei olnud siiani teadvustanud, et lavastusi on võimalik ka niimoodi liigitada. (Tema ei olnudki neid siiani liigitanud.) Läks veel paar aastat mööda, Marko teatrikülastuste arv, mida ta hoolikalt ruudulisse vihikusse märkis, oli hakanud ületama maagilise viiesaja piiri, ning ühel õhtul rahutult oma teatritoolil niheledes sai Marko aru, et nüüdsest oskab ta eristada ka head ja keskpärast lavastust. Marko ei teadnud, et ta kuulub koolkonda, mille õpetuse iva on lihtne: mida rohkem inimene kunsti näeb, seda rohkem ta suudab teha peeneid eristusi ja märgata, millal on kasutatud elemendid meeldivalt argised ja millal need muutuvad talumatult triviaalseks. Ta õppis märkama seda peenikest joont, mis lahutab näitlejate mängus ekspressiivsust eputamisest, ja seda, millal näitleja ei naudi laval mitte lavastuse ideed, vaid iseennast, suutmata näiteks öelda lihtsalt tere, ilma et mängiks sinna ette kärbse lennu, kärbse tapmise, sügava ohke, СКАЧАТЬ