Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin. Celeste Ng

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ toob kuuldavale viisaka kärsitu häälitsuse. „Kellega ma räägin, palun?“

      Naisel kulub oma nime meelde tuletamiseks hetk aega. „Marilyn. Marilyn Lee. Minu tütre nimi on Lydia Lee. Kümnes klass.“

      „Ma vaatan kohe ta tunniplaani. Esimene tund on ...“ Paus. „Üheteistkümnenda klassi füüsika?“

      „Jah, täpselt. Õpetaja on härra Kelly.“

      „Ma lasen kellelgi klassi vaatama minna.“ Kostab kopsatus, sekretär on telefonitoru lauale asetanud.

      Marilyn silmitseb oma kruusi, märga laiku, mille see on lauale jätnud. Mõne aasta eest roomas üks väike tüdruk majapidamisruumi ja lämbus seal surnuks. Pärast seda saatis politseijaoskond igasse majja infolehe: „Kui teie laps on kadunud, hakake teda kohe otsima. Kontrollige pesumasinat ja kuivatit, autode pagasiruume, kõikvõimalikke kohti, kuhu ta võis peitu pugeda. Kui last ei õnnestu leida, võtke kohe ühendust politseiga“.

      „Proua Lee?“ ütleb sekretär. „Teie tütart ei ole esimeses tunnis. Kas te helistate tema puudumise põhjendamiseks?“

      Marilyn paneb toru vastamata hargile. Ta kinnitab kaardikese telefoninumbriga uuesti tahvlile, tint läheb naise märgade sõrmede all laiali ja numbrid hakkavad virvendama otsekui tugeva tuule käes või vee all.

      Ta kontrollib iga tuba, tõmbab lahti kõik kapiuksed. Heidab pilgu tühja garaaži: üksnes õlilaik betoonil ja bensiini kerge uimastav vinu. Ta ei tea isegi täpselt, mida otsib: kellegi süüd tõendavaid jalajälgi? Leivapurust rada? Kui tema ise oli kaksteist aastat vana, kadus üks veidi vanem tüdruk tema koolist ja leiti hiljem surnuna. Ginny Barron. Tal olid jalas kahevärvilised kingad, mida Marilyn oli südamest endale ihanud. Ginny oli läinud poodi isale sigarette ostma ja kaks päeva hiljem leiti ta alasti, surnuks kägistatuna poolelt teelt Charlottesville’i maantee ääres vedelemas.

      Nüüd hakkavad mõtted Marilyni peas tormlema. Just oli alanud Sami Poja^[1.] suvi – kuigi ajalehed olid alles hakanud tapjat selle nimega kutsuma – ja isegi Ohios pasundasid pealkirjad viimasest tulistamisjuhtumist. Mõne kuu pärast tabab politsei David Berkowitzi ja kogu riik keskendub taas muudele asjadele: Elvise surm, uus Atari^[2.], üle haide tuhisev Fonzie^[3.]. Aga sel hetkel, mil tumedajuukselised New Yorgi elanikud endale blonde parukaid ostavad, tundub maailm Marilynile hirmutava ja suvalise paigana. Ta tuletab endale meelde, et siin ei juhtu selliseid asju. Mitte Middlewoodis, mis end küll linnaks nimetab, kuid on tegelikult tilluke kolme tuhande elanikuga kolledžialev, kust tunniajase sõidu järel jõuab välja üksnes Toledosse; kus laupäeva õhtu linna peal tähendab rulluisuareeni või keeglirada või drive-in kino ja kus isegi keset linna asuv Middlewoodi järv on kõigest järveks ülendatud tiik. (Selle viimase osas ta siiski eksib: see on kolmesaja meetri laiune ja sügav.) Ja ometi tunneb ta alaselja kandis kihelust, otsekui marsiks mööda selgroogu alla mardikate kolonn.

      Marilyn tirib vannitoas dušikardina eest, selle rõngad kriiksuvad kardinapuul ja naine vahib ainiti vanni valget kumerust. Ta otsib läbi kõik köögikapid. Ta heidab pilgu sahvrisse, garderoobi, praeahju. Seejärel avab ta külmkapi ja piilub sinna sisse. Oliivid. Piim. Kana roosast vahtplastist alusel, jääsalat, kobar jaspisekarva viinamarju. Ta puudutab maapähklivõipurgi jahedat klaasi ja sulgeb pead vangutades ukse. Otsekui oleks mingi valemiga võimalik Lydia kapist leida.

      Hommikune päike, kohev nagu sidrunisuflee, täidab maja, valgustab köögi- ja tühjade riidekappide sisemust ja puhtaid lagedaid põrandaid. Marilyn silmitseb oma käsi, mis on samuti tühjad ja päikesevalguses peaaegu kumavad. Ta tõstab telefonitoru hargilt ja valib abikaasa numbri.

      Oma kabinetis viibiva Jamesi jaoks on endiselt tavaline teisipäev ja mees toksib pastakaga vastu hambaid. Masinal trükitud pisut määrdunud rida kipub metsa kiskuma: „Serbia oli Balti riikidest üks võimsamaid“. Ta tõmbab sõna „Balti“ maha ja kirjutab selle asemele „Balkani“, pöörab lehte. „Musta Mäe liikmed mõrvasid ertshertsog Frank Ferdinandi.“ Franz, mõtleb mees. Musta Käe. Kas need tudengid on üldse kunagi oma õpikuid lahti teinud? Ta kujutleb end seismas auditooriumi ees, käes kaardikepp, selja taga seinale lahti rullitud Euroopa kaart. Tegemist on sissejuhatava kursusega teemal „Ameerika ja maailmasõjad“, ta ei ootagi neilt mingeid põhjalikke teadmisi või kriitilisi seisukohti. Kõigest põhilisi faktiteadmisi ja kasvõi üht tudengit, kes oskaks õigesti kirjutada sõna „Tšehhoslovakkia“.

      Ta sulgeb kirjutise, kirjutab selle esilehele hinde, 65 punkti sajast, ja tõmbab numbrile ringi ümber. Igal aastal suve lähenedes algab tudengite seas suur sagimine, lahvatavad kevadise tüdimuse leegid, mis akendeta loengusaali seinteni jõudes taas visinal kustuvad. Nende tööd muutuvad innutuiks, lõigud jäävad lõpetamata, mõnikord poolelt lauselt, otsekui ei suudaks nad piisavalt kaua ühele lausele keskenduda. Milline raiskamine, mõtleb mees. Kõik need loengumaterjalid, mille koostamisel ta on suurt vaeva näinud, kõik need värvilised slaidid MacArthurist ja Trumanist ja Guadalcanali kaardid. Ei midagi enamat kui kentsakad nimed, mille üle naerda kõkutada, ja terve aine pelgalt üks kohustuslikest linnukestest nimekirjas, millega on vaja enne lõpetamist maha saada. Aga mida sellest kohast muud oodatagi? Ta paneb töö teiste juurde virna ja viskab pastaka kõige peale. Läbi akna näeb ta väikest rohelist nelinurka ja kolme lendavat taldrikut loopivat teksades last.

      Kui James veel noorem oli, alles üks algajatest lektoritest, peeti teda sageli tudengiks. Nüüd pole seda enam aastaid juhtunud. Tuleval kevadel saab ta neljakümne kuue aastaseks, tal on alaline töökoht, mustadesse juustesse on tee leidnud üksikud hõbedased karvad. Aga mõnikord peetakse teda endiselt kellekski teiseks. Kord arvas prorektori sekretär, et ta on diplomaat Jaapanist, ja uuris, kuidas ta lend Tokyost sujunud oli. Üllatunud ilme, mis ilmub inimeste näole, kuuldes, et ta peab Ameerika ajaloo õppejõu ametit, pakub talle lõbu. „No ma ju olengi ameeriklane,“ ütleb mees, hääl kübeke õigustav, kui nad jahmunult silmi pilgutavad.

      Keegi koputab: see on tema õppetöö assistent Louisa, süles kuhi pabereid.

      „Professor Lee. Ma ei tahtnud teid segada, aga teie uks oli lahti.“ Naine asetab esseed lauale ja vaikib hetkeks. „Need polnud eriti head.“

      „Usun. See osa, mis mulle jäi, samuti mitte. Ma lootsin, et sinu portsus on kõik väärt hinnet A.“

      Louisa naerab. Kui mees tüdrukut eelmisel õppeaastal lõpetajatele mõeldud seminaril esimest korda nägi, suutis too teda üllatada. Selja tagant vaadatuna võinuks vabalt olla tegemist ta tütrega: peaaegu samasugused pikad ja läikivad abaluudeni ulatuvad juuksed, samasugune keha ligi tõmmatud küünarnukkidega istumisasend. Aga kui tüdruk ringi pööras, vaatas mehele vastu hoopis teistsugune nägu. Kui Lydia oma oli kitsas, siis tema oma oli lai, silmad pruunid ja rahulikud. „Professor Lee?“ oli ta mehele kätt sirutades küsinud. „Mina olen Louisa Chen.“ Kaheksateist aastat Middlewoodi kolledžis, oli mees mõelnud, ja nüüd viimaks näeb ta esimest idamaist päritolu üliõpilast. Ta oli ise seda märkamata tüdrukule naeratanud.

      Siis, nädal hiljem, tuli tüdruk ta kabinetti. „Kas see on teie perekond?“ küsis ta kirjutuslaual seisvat fotot enda poole kallutades. Järgnes paus, mil ta pilti lähemalt silmitses. Kõik tegid alati sama ja seepärast mees fotot nähtavas kohas hoidiski. Ta jälgis, kuidas Louisa silmad liikusid mehe näolt fotol ta naise, seejärel laste näole ja seejärel tagasi. „Oi,“ ütles Louisa hetk hiljem ja mees sai aru, et ta üritas oma segadust varjata. „Teie abikaasa ... ei olegi hiinlane?“

      Seda küsisid alati kõik. Aga tüdruku puhul oli ta teistsugust reaktsiooni oodanud.

      „Ei,“ vastas mees ja kohendas veidi pildi asendit, nii et see laua esiserva suhtes ideaalse neljakümne СКАЧАТЬ