Surma maskid. Dresdeni toimikute sarja viies raamat. Sari "Sündmuste horisont". Jim Butcher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ riidepuukonksu oma kohale tagasi ja ronisin sisse. Vincent asus kõrvalistmele ja ma lükkasin püssi tema kätte. „Hoidke seda.”

      Ta kohmitses sellega, silmad suured, sel ajal, kui mina Põrnika möirgama panin. Hea küll. Mitte just möirgama. Volkswageni põrnikad ei möirga. Aga see nagu urises ja ma lükkasin käigu sisse enne, kui preester ukse päris kinni sai.

      Sõitsin hooga kaldteedest üles ja kurvidest läbi siseparkla väljapääsu poole.

      „Mida te teete?” nõudis isa Vincent.

      „See on maffia mees,” turtsusin. „Neil on väljapääs kaetud.”

      Keerasime kriginal ümber viimase nurga ja kihutasime parkla väljapääsu suunas. Kuulsin, kuidas keegi hingetult röögatas, ja üle tänava pargitud autost väljus just parajasti paar suurt ja ebasõbraliku moega meest. Ühel neist oli käes haavlipüss ja teisel võimas poolautomaat, võib-olla Desert Eagle.

      Haavlipüssiga jõmmi ma ära ei tundnud, aga kurikael number kolm oli tohutusuur ilma kaelata mees punakate juuste ja odava ülikonnaga – Cujo Hendricks, Chicago krimilordi, džentelmen Johnny Marcone musta töö tegija.

      Tõkkepuust möödasaamiseks pidin Põrnikaga väljapääsu kõrval asuvale kõnniteele sõitma ja selle käigus niitsin maha mõne maastikukujunduse hulka kuuluva põõsa. Logistasin rooli paremale vedades üle äärekivi tänavale ja surusin gaasipedaali vastu põrandat.

      Vaatasin üle õla ja nägin tagavaraväljapääsu juures esimest tulistajat, summutiga püstol meile suunatud. Ta tegi veel mitu lasku, ehkki kuulsin vaid paari viimast, sest summuti hakkas üles ütlema. Täpselt sihtida polnud tal lootust, aga tal vedas ja mu tagaaken purunes sissepoole kildudeks. Neelatasin ja pöörasin esimesel nurgal vastu päikest, põrgates äärepealt kokku kolimisautoga, ja andsin aina gaasi.

      Paari kvartali pärast jäi mu pulss nii palju aeglasemaks, et suutsin mõelda. Võtsin kiirust vähemaks umbkaudu lubatud piirini, tänasin õnne, et summutusloits oli koost lagunenud stuudios, mitte autos ja keerasin akna alla. Pistsin pea korraks välja, et näha, kas Hendricks oma kõrilõikajatega on meil sabas, aga ei näinud tagapool ühtegi jälitajat ja jäin lootma, et nii ongi.

      Tõmbasin pea sisse ja leidsin lõua alt haavlipüssi toru, näost kahvatu isa Vincent aga pobises omaette itaalia keeles.

      „Kuulge!” ütlesin ja lükkasin püssiotsa kõrvale. „Olge sellega ettevaatlik. Tahate mind ära tappa?” Sirutasin käe alla ja tõmbasin kaitseriivi peale. „Pange see ära. Politseinik näeb ja olemegi jamas.”

      Isa Vincent neelatas ja üritas püssi armatuurlaua varju susata. „Kas see relv on ebaseaduslik?”

      „Ebaseaduslik on nii kõva sõna,” pomisesin ma.

      „Oh heldus,” ütles isa Vincent neelatades. „Need mehed,” sõnas ta. „Nad tahtsid teid tappa.”

      „Seda need maffiamehed teevad,” jäin ma nõusse.

      „Kuidas te teate, kes nad on?”

      „Esimesel tüübil oli summutiga relv. Hea summuti, metallist ja klaasist, mitte odav plastpurk.” Vaatasin jälle aknast välja. „Peale selle kasutas ta väikesekaliibrilist relva ja üritas saada päris lähedale, enne kui tulistama hakkas.”

      „Miks see oluline on?”

      Paistis, et kõik on puhas. Mu käed värisesid ja läksid natuke nõrgaks. „Sest see tähendab, et ta kasutas kerget laskemoona. Allahelikiirusega. Kui kuul ületab helibarjääri, siis pole summutiga relval nagu mõtet. Kui ta nägi, et olen relvastatud, pani ta jooksu. Hoidis seda tehes varju ja läks abi järele. Ta on proff.”

      „Oh heldus,” ütles isa Vincent jälle. Ta näis veidi kahvatu.

      „Pealegi tundsin ära ühe mehe, kes väljapääsu juures ootas.”

      „Keegi oli väljapääsu juures?” ütles isa Vincent.

      „Nojah. Mõned Marcone rendijõmmid.” Kiikasin üle õla katkise akna poole ja ohkasin. „Kurat küll. Kuhu me siis läheme?”

      Isa Vincent juhendas mind tuimal häälel ja ma keskendusin juhtimisele, püüdes mitte tähele panna, et kõhus puperdab ja käed ikka värisevad. Ma ei tule väga hästi toime sellega, et mind tulistatakse.

      Hendricks. Miks kuradi pärast Marcone mulle löömamehi kallale saadab? Marcone oli Teise Linna kurjade tänavate isand, aga üldjuhul ei meeldinud talle sellist vägivalda kasutada. Ta arvas, et see pole ärile hea. Olin uskunud, et oleme Marconega kokkuleppele saanud – või vähemalt kokku leppinud, et hoiame teineteise tee pealt eest. Miks ta siis sellise käigu peaks tegema?

      Võib-olla olin juba astunud üle mingi piiri, mille olemasolust ma ei teadnud.

      Vaatasin vapustatud isa Vincenti poole.

      Ta polnud mulle veel rääkinud, mida ta tahab, aga oli see, mis oli, see oli küllalt tähtis, et üks Vatikani töötajaskonnast salaja Chicagosse vedada. Võib-olla oli see ka küllalt tähtis, et selle pärast üks uudishimulik võlur ära tappa.

      Oh sa poiss.

      Päev hakkas põrgumoodi vastikuks kiskuma.

      3. peatükk

      Isa Vincent juhtis mind motelli, mis asus natuke O’Hare’ist põhja pool. See oli riigile kuuluv kett, odav, aga puhas, uste rida parkla poole. Sõitsin kulmu kortsutades tänavalt ära motelli taha. See ei näinud välja nagu koht, kus peatuks keegi Vincenti-sugune. Preester oli autost väljas vaata et kiiremini, kui mina seisupiduri peale tõmbasin, ruttas lähima ukse juurde ja lipsas sisse niipea, kui ukse lukust lahti sai.

      Järgnesin talle. Vincent sulges meie järel ukse, lukustas selle ja sättis siis kardinaid, kuni need olid ees. Ta noogutas toas oleva väikese laua poole ja ütles: „Palun istuge.”

      Tegin seda ja sirutasin jalad välja. Isa Vincent tõmbas lahti lihtsa kummuti sahtli ja võttis välja kausta, mida hoidis kinni lai kummipael. Ta istus minu vastu, võttis kummipaela maha ja lausus: „Kirik on huvitatud teatava varastatud omandi tagasisaamisest.”

      Kehitasin õlgu ja ütlesin: „Kõlab nagu politsei töö.”

      „Juurdlus on käimas ja ma teen teie politseiametiga igati koostööd. Aga… Kuidas seda nüüd viisakalt sõnastada…” Ta kortsutas kulmu. „Ajalugu on hea õpetaja.”

      „Te ei usalda politseid,” ütlesin. „Selge pilt.”

      Ta krimpsutas nägu. „Asi on lihtsalt selles, et minevikus on Chicago politsei olnud seotud mitmesuguste allilmategelastega.”

      „Praegu juhtub seda enamasti filmides, padre. Te pole ehk kuulnud, aga kogu see Al Capone värk sai juba ammu läbi.”

      „Võib-olla,” ütles ta. „Võib-olla mitte. Mina püüan lihtsalt teha kõik, mis minu võimuses, et varastatud ese tagasi saada. See hõlmab sõltumatu ja diskreetse detektiivi kaasamist.”

      Ahah. Nii et ta ei usalda politseid ja tahab, et ma salaja tema heaks töötaksin. Sellepärast kohtume odavas СКАЧАТЬ