Surma maskid. Dresdeni toimikute sarja viies raamat. Sari "Sündmuste horisont". Jim Butcher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja võtsin taskust autovõtmed. „Lihtsalt on selline päev olnud.”

      2. peatükk

      Hakkasin auto poole astuma ja viipasin isa Vincenti endale järgnema. Ta tegi seda ja ma kõndisin küllalt kiiresti, et sundida teda järelejõudmiseks pingutama. „Te peate aru saama,” ütles ta, „et ma pean nõudma ranget konfidentsiaalsust, kui oma probleemi teile ära räägin.”

      Vaatasin talle kulmu kortsutades otsa ja ütlesin: „Te arvate, et parimal juhul olen ma peast põrunud ja halvimal šarlatan. Miks te tahate, et ma teie juhtumiga tegelema hakkaksin?”

      Mitte et ma oleksin kavatsenud talle ära öelda. Ma tahtsin ta juhtumi võtta. Noh, täpsemalt öeldes tahtsin ma võtta ta raha. Ma polnud rahaliselt nii halvas seisus kui eelmisel aastal, aga see tähendas ainult, et võlausaldajaid tuli eemale tõrjuda pigem pesapallikurika kui karjapiitsaga.

      „Mulle on räägitud, et selleks olete teie linna parim detektiiv,” sõnas isa Vincent.

      Kergitasin kulmu. „Teil on juhtunud midagi üleloomulikku?”

      Ta pööritas silmi. „Ei, muidugi mitte. Ma pole naiivne, härra Dresden. Aga mulle öeldi, et te teate okultsest kogukonnast rohkem kui ükski teine eradetektiiv linnas.”

      „Aa,” ütlesin. „Seda.”

      Mõtlesin veidike ja leidsin, et küllap on see tõsi. See okultne kogukond, mida ta silmas pidas, oli tavaline new age’iga tegelev, kristallide, kaartide ja käejoonte järgi tulevikku ennustav seltskond, mis on olemas igas suuremas linnas. Enamik neist olid kahjutud ja paljudel oli vähemalt veidike võluvõimeid. Lisage näpuotsatäis feng-shui’ga tegelejaid, visake sisse rohkesti maigu ja siiruse poolest erinevaid wiccalasi, segage juurde mõni tagasihoidliku andega harrastaja, kellele meeldib miksida kokku usku ja võlukunsti, mõni voodooga tegeleja, mõni santeria-usuline ja tibake sataniste ja garneerige kõik see noortega, kellele meeldib kanda musta, ning saategi selle, mida enamik inimesi nimetab „okultseks kogukonnaks”.

      Loomulikult leidsite sealt redutamast ka mõne sortsi, nekromandi, koletise või deemoni. Tõsised, vastikut sorti tegijad suhtusid sellesse kampa nagu kümneaastane piparkoogimajakestega lõbustusparki. Mu mõttelises hoiatussüsteemis hakkas tuututama kujuteldav pasun.

      „Kes mind teile soovitas, padre?”

      „Oh, üks kohalik preester,” sõnas Vincent. Ta võttis taskust väikese märkmiku, avas selle ja luges: „Isa Forthill, Inglite Püha Maarja.”

      Pilgutasin üllatusest silmi. Kogu usuvärgi suhtes olime isa Forthilliga eri arvamusel, aga ta oli tubli mees. Võib-olla natuke igav, aga ta meeldis mulle ja ma olin talle varasemast teeneid võlgu. „Seda oleksite pidanud kohe ütlema.”

      „Te võtate selle juhtumi vastu?” küsis isa Vincent, kui siseparklasse suundusime.

      „Ma tahan kõigepealt täpsemalt kuulda, aga kui Forthill arvab, et ma saan aidata, siis ma aitan.” Lisasin kiiresti: „Kehtib minu tavataks.”

      „Loomulikult,” lausus isa Vincent. Ta näppis kaelas rippuvat krutsifiksi. „Võin ma eeldada, et säästate mind sellest maagijurast?”

      „Võluri,” ütlesin.

      „Seal on mingi vahe?”

      „Maagid teevad laval mustkunsti. Võlurid võluvad päriselt.”

      Ta ohkas. „Ma ei vaja meelelahutajat, härra Dresden. Ainult detektiivi.”

      „Ja mul pole vaja, et te mind usuksite, padre, piisab maksmisest. Me saame kenasti läbi.”

      Ta heitis mulle ebakindla pilgu ja ütles: „Aa.”

      Jõudsime mu auto juurde, see on päevinäinud vana Volkswagenimutukas, mida ma kutsun Siniseks Põrnikaks. Paljud väidaksid, et sellel on oma iseloom, aga minu meelest on tal palju kokkusobimatuid asendusosi. Alguses võis auto ju sinine olla, aga nüüd oli talle külge poogitud roheliste, valgete ja punaste Volkswagenite tükke esialgsete asemel, mis said ühel või teisel viisil kahjustada. Riidepuukonks pidi kapotti kinni hoidma, et see auto rappudes üles ei kargaks, ja eesmine põrkeraud oli ikka veel lömmis eelmisel suvel sõiduki abil toime pandud koletisetapmisekatsest. Võib-olla saan lasta selle ära parandada, kui Vincenti töö hästi maksab.

      Isa Vincent vaatas hämmeldunult Põrnikat ja küsis: „Mis juhtus?”

      „Põrkasin vastu puid.”

      „Sõitsite autoga vastu puud?”

      „Ei. Puid, mitmuses. Ja siis vastu prügikasti.” Kiikasin kohmetult tema poole ja lisasin: „Need olid väikesed puud.”

      Ta ebakindel ilme süvenes päriselt murelikuks. „Aa.”

      Keerasin ukse lukust lahti. Kuigi ma tegelikult ei muretse, et keegi mu auto ära varastab. Üks autovaras pakkus kunagi, et hangib mulle sõbrahinnaga midagi paremat. „Ma arvan, et täpsemalt soovite rääkida mõnes veidi privaatsemas kohas?”

      Isa Vincent noogutas. „Jah, muidugi. Kui saaksite mind hotelli viia, seal on mul mõned fotod ja…”

      Kuulsin kingakraapsatust betoonil just õigel ajal, et näha silmanurgast püssimeest, kes tõusis üks rida kaugemale pargitud autode vahelt. Hämar valgus helkis relvalt vastu ja ma viskusin temast eemale üle Põrnika kapoti. Põrkasin vastu isa Vincenti, kes üllatusest ja ehmatusest viiksatas, ja me kukkusime kahekesi põrandale, kui mees laskma hakkas.

      Püssituli ei lõhestanud kõuekõminal õhku. Tavaliselt relvad seda teevad. Need on põrgumoodi lärmakamad kui miski muu, millega enamik inimesi päevast päeva kokku puutub. See relv ei möiranud, haugatanud ega isegi paukunud. See tegi nagu natuke valjemat häält. Võib-olla nii valju nagu siis, kui keegi lajatab lauale paksu sõnaraamatu. Püssimees kasutas summutit.

      Üks lask tabas mu autot ja põrkas kapotikaarelt tagasi. Teine läks mu peast mööda, kui isa Vincentiga heitlesin ja kolmas purustas mu kõrvale pargitud uhke sportauto turvaklaasi.

      „Mis toimub?” kokutas isa Vincent.

      „Olge vait,” käratasin. Püssimees liikus, ta sammud lohisesid betoonil, kui ta mu auto ümbert ringi läks. Sirutasin käe ümber Põrnika esitule ja kohmitsesin mehe lähenedes kapotti kinni hoidva traadi kallal. See andis järele, kapott loperdas lahti ja mina pistsin käe pakiruumi.

      Vaatasin üles ja jõudsin näha, kuidas mees – keskmist kasvu, keskmine kehaehitus, kolmekümnendate keskpaigas, tumedad püksid ja jakk – tõstab väikesekaliibrilise püstoli, ots vabrikusummutist raske. Ta tulistas, aga polnud sihtimiseks aega võtnud. Meie vahel polnud kahtkümmend jalgagi, aga ta laskis mööda.

      Tõmbasin auto pakiruumist haavlipüssi ja lükkasin laengut sisse torgates kaitseriivi pealt. Püssimehe silmad läksid pärani ja ta pööras põgenema. Ta laskis mind tee pealt veel korra, purustades ühe Põrnika esituledest, ja jätkas tuldud teed tagasi plagades minu suunas tulistamist.

      Tõmbasin end uuesti auto varju ja hoidsin pea maas, püüdes laske loendada. Ta jõudis ühe- või kaheteistkümneni ja siis jäi relv vait. Tõusin, haavlipüss juba õlal ja sihtisin. СКАЧАТЬ