Võtku homme mind või saatan. Mihkel Raud

Чтение книги онлайн.

      1

      Ma tahaksin öelda, et oli õhtu nagu iga teinegi. Taevas teab, kui väga ma seda öelda tahaksin. Lapsed olid magama jäänud ning ma kustutasin korteris kõik tuled. Ronisin voodisse, keerasin näo naise poole ja vaatasin talle otsa, mis sest, et silmad polnud veel pimedusega harjuda jõudnud.

      „On sul keegi teine?” küsisin eneselegi ootamatult.

      Ta oleks võinud öelda „jah”. Ning loomulikult võinuks ta öelda „ei”. Mu naine oli aga vait ja see oli halbadest vastustest kõige halvem.

      Ma olin temalt võimaliku „kellegi teise” kohta varemgi uurinud. Reeglina pigem möödaminnes ja põhiliselt selleks, et naine aru saaks, et minul võib keegi teine olla. Ärgu arvaku, justkui saaks mind iseenesest mõistetavalt võtta. Justkui oleks minu ülesanne leib lauale panna ja tema oma see ära süüa. Kui ta nii väga tahab, võin asjad kohemaid kokku panna ja uksest välja jalutada. Vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Seda naised ju tahavad − ise hakkama saada. Aga tuhka nad saavad, eks. Keegi ei saa, isegi mehed mitte. Seepärast me nende kapriise nõnda vapralt talumegi. Ning aeg-ajalt „on sul keegi teine?” küsime, vastust tegelikult ootamata.

      Varem olin seda küsinud veendumuses, et „kedagi teist” pole. Meil oli ju kõik hästi. „Keegi teine” saab mängu tulla alles siis, kui on halvasti, ta oli seda mulle ise kunagi öelnud. Sedapuhku olid asjad teisiti ning juba mitu nädalat oli naine minust läbi vaadanud. Kui meie pilgud kohtusid, tahtsid ta silmad minu omades kedagi teist näha. Mina lootsin tema silmades aga iseendaga kohtuda, iseenda parema variandiga, sellise minuga, kellesse ta jumal teab mis põhjusel verinoores eas ära armus. Selle Mihkliga, kellega taaskohtumiseks tuli mul vanu Kroonikaid lapata. Neid, mis elatanud saatejuhi ning plikaohtu näitlejanna lõkkele puhkenud kire teemadel spekuleerisid.

      „Ei ole,” vastas mu naine peale pikka pausi. „Mul ei ole kedagi teist. Vähemalt mitte selles mõttes, nagu sina arvad. Aga ma olen tõepoolest kohtunud kellegagi, kes… ta helistab mulle, kui tal on raske. Me võime ühegi pingeta ükskõik millest rääkida. Millal me sinuga millestki muust kui lastest rääkisime?”

      Tal oli õigus, seda polnud tõesti ammu juhtunud. Definitsiooni järgi tähendab abielu teise inimese abistamist ning kui sul on lapsed, kipub abi just nendega piirduma. Ent lisaks abile peaks abielus ka elu olema. Seda meie omas enam polnud, vähemalt näis mu naine nii tundvat.

      „Oled sa temasse armunud?” küsisin otse.

      Ka sellele küsimusele on võimalik „ei” vastata. Ning loomulikult „jah”. Või „ma ei tea”, mis tähendab olen armunud muidugi, ent ma kardan seda sulle öelda, võibolla kaastundest, võib-olla hirmust asjade ees, mida sa ette võtad, kui sinuga praegu aus olen. Omal kummalisel moel on „ma ei tea” halbadest vastustest kõige halvem.

      „Ma ei tea,” vastas mu naine.

      Vaatasin kella ja püüdsin välja mõelda, mida hommikuni jäänud tundidega peale hakata. Unerohu võtmiseks oli liiga hilja, asjade kokkupanemiseks liiga vara, sest kõrvaltoas magasid kuueaastane tüdruk ja tema kaks aastat noorem vend. Kodust lahkuv isa teeb lärmi, sest isegi alussärgi suudab armukade mees sellise hooga kohvrisse virutada, et maja väriseb. Ma olin vihane, peamiselt enda peale. Aga veel rohkem olin ma kurb ning vähemalt minu nukrusel on kalduvus raevuks muutuda.

      Panin silmad kinni ja hakkasin mõtlema, milliseks kujuneb lähitulevik. Mu prognoos osutus hämmastavalt täpseks, ilmselt seetõttu, et olin ka varem sarnases olukorras olnud, nii mahajäetu kui -jätjana.

      Hommikul silmi avades polnud ma sekunditki maganud, kuid tundsin end hämmastavalt reipalt. Unetus pole mulle võõras − jooma-aastatel võisin nädalate kaupa ärkvel olla, sest delirium tremens on Une-Matist kangem mees. Ometi olin nii siis kui olen praegu märkimisväärselt rahulik ja see on üks väheseid iseloomuomadusi, millest mul on aastate jooksul kasu olnud. Üldiselt kipub inimene paanikaseisundis närvid kaotama, mina muutun aga veidralt tüüneks.

      Keetsin kohvi, tervitasin naist uue päeva alguse puhul ning pakkisin kohvri riideid ja muud vajalikku täis. Ma ei saanud selles korteris enam olla, sest armastatud inimese silmad, mis sind enam ei armasta − vähemalt nii, nagu sina tahad − mõjuvad hukatuslikult. Tellisin takso ning sõitsin nii kaugele, kui magamata peas sündinud kalkulatsioonid võimaldasid. Äkki läheb kõik veel hästi? Võib-olla pole mul mõtet liiga kaugele ja liiga kauaks ära kaduda? Ehk õnnestub mul oma elu tagasi saada?