Piirideta mõistus. Õppida, juhtida ja elada tõketeta. Jo Boaler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ piiranud, ning nii ma otsustasin, et on aeg kirjutada raamat, hajutamaks need kahjulikud müüdid, mis inimesi päevast päeva takistavad; oli tulnud aeg välja tulla teistsuguse arusaamaga elust ja õppimisest.

      Väga paljudele inimestele ütlevad õpetajad või lapsevanemad otse, et nende pea „ei võta matemaatikat“, „ei võta emakeelt“, neil „pole kunstiannet“. Head teha soovides sisendavad täiskasvanud noortele õppuritele, et üks või teine konkreetne aine ei ole nende jaoks. Mõnega juhtub see juba lapsena. Teistega sünnib see hiljem, kui nad valivad, millist eriala ülikoolis õppida, või siis esimesel töövestlusel. Ühtedele edastatakse negatiivsed sõnumid nende potentsiaali kohta otsesõnu; teised teevad vastava järelduse ise, tuginedes kultuuris kinnistunud arusaamadele, mille kohaselt osa inimesi on suutelised midagi saavutama ja osa ei ole.

      Kui me oleme omandanud selles raamatus oleva uue teaduse ja kuus õppimise võtit, mida ma tutvustama hakkan, hakkab meie aju tööle teistmoodi ning me muutume inimestena. Need kuus võtit ei muuda mitte üksnes inimeste uskumusi tegelikkuse kohta, vaid muudavad seda tegelikkust ennast. Seda sellepärast, et kui me hakka­me mõistma oma potentsiaali, siis avanevad meis need küljed, mida me seni eitasime, ja me hakkame elama ilma piiravate uskumusteta; nüüdsest suudame me oma elu väikeste ja suurte katsumustega toime tulla ning vormida need saavutusteks. Sellest uuest teadusest tulenevad järeldused on tähtsad kõigile. Selle uue info abil õpetajatele, juhtidele ja õppuritele loodud muutunud võimalused ulatuvad kaugele.

Olen Stanfordi ülikooli haridusteaduse professor ning teinud viimaseil aastail koostööd ajuteadlastega, nii et nende teadmised neuroteadusest liituvad minu teadmistega haridusest ja õppimisest. Ma jagan selles raamatus sisalduvaid uusi teadmisi regulaarselt inimestega ning ärgitan neid mõtlema probleemidest teisiti. Nõnda hakkavad nad nägema teisiti ka iseennast. Mitu viimast aastat olen ma keskendunud matemaatikale, ainele, mille suhtes õpetajatel, õpilastel ja lapsevanematel on eriti kahjulikud arusaamad. Arvamus, et matemaatiline võimekus (ja suur hulk teisigi võimeid) on midagi muutumatut, on üks peamisi põhjusi, miks USAs ja kogu maailmas matemaatikat kardetakse. Paljud lapsed kasvavad üles arusaamaga, et pea kas võtab matemaatikat või ei võta. Raskuste tekkides arvatakse, et pea ei võta. Sealt edasi on iga raskuse esile kerkimine järjekordne märk kujutletavast võimete puudumisest selles aines. Sellel on mõju miljonitele inimestele. Ühes uuringus leiti, et 48 protsenti kõigist noortest kutseõppes kardavad matemaatikat1; teistes uuringutes on leitud, et ülikoolis sissejuhatava matemaatikakursuse kuulajaist kardab matemaatikat ligi 50 protsenti.2 Keeruline on teada saada, kui paljud inimesed ühiskonnas on oma matemaatiliste võimetega seoses kahjulike ettekujutuste küüsis, ent mina julgen arvata, et neid on vähemalt pool rahvastikust.

Nüüdseks teavad teadlased, et kui matemaatikat kartvad inimesed peavad tegemist tegema arvudega, aktiveerub ajus hirmukeskus – seesama hirmukeskus, mis erutub, kui inimene näeb madu või ämblikku.3 Hirmukeskuse aktiveerudes ajus kahaneb probleemilahendamise keskuste aktiivsus. Pole ime, et nii paljudel inimestel on matemaatikas tulemused kesised – niipea kui inimene hakkab seda kartma, aju jõudlus väheneb. Hirm mis tahes valdkonna suhtes mõjub aju talitlusele negatiivselt. Otsustavaks muutuseks tuleb muuta sõnumeid, mida õpilastele antakse nende võimete kohta, haridus­süsteemis ja kodudes aga saada lahti hirmu sisendavatest õppemeetoditest.

Inimesed ei sünni muutumatute võimetega ning suurimate saavutusteni ei küündita oma geneetiliste omaduste tõttu.4 Müüt, et inimese aju on muutumatu ning mõnel inimesel lihtsalt puuduvad teatud asjadega tegelemiseks vaimuanded, pole mitte üksnes teaduslikult ebaõige; ometi on see valdav arusaam, mis mõjub negatiivselt haridusele ja paljudele muudele igapäevaelu asjadele. Kui hüljata mõte, et aju on muutumatu, kui loobuda uskumusest, et meie elu kulgemise määrab geneetika, ning tunnistada, et aju on uskumatult suure kohanemisvõimega, siis muutume me vabaks. Teadmine, et iga kord, kui midagi õpitakse, aju muutub ja korraldab ennast ümber, on pärit selle aastakümne vahest tähtsaimast teadusuuringust aju plastilisuse ehk teiste sõnadega neuronaalse plastilisuse kohta.5 Kaalukaima tõendusmaterjali sellel teemal toon ära järgmises peatükis.

      Kui ma räägin täiskasvanutele – tihti just õpetajatele ja koolitajatele –, et tuleb loobuda kinnistunud hoiakutest ja suhtuda kõigisse õppureisse kui võimekaisse, hakkavad nad üldjuhul rääkima oma õpinguaegsetest kogemustest. Enamasti mäletavad nad kõik enda läbielamisi ning saavad aru, kuidas neid endid piirati ja pidurdati. Me kõik oleme läbi imbunud kahjulikust müüdist, et osa inimesi on targad ja neil on mingi anne või erakordne intellekt ning osa inimesi ei ole – just see arusaam on meie elu paika pannud.

      Nüüd me teame, et ettekujutus, nagu oleks võimetel ja arukusel piirid, on väär. Kahjuks kestavad need arusaamad edasi ja on laialt levinud paljudes kultuurides üle kogu maailma. Hea uudis on see, et kui need arvamused kummutada, järgnevad uskumatud tagajärjed. Selles raamatus lükkamegi need sissejuurdunud ning ohtlikud ja piiravad uskumused ümber ning näitame piirideta käsituse korral avanevaid võimalusi. Piirideta käsitus algab neuroteaduse tulemustega ning laieneb elu ja eesmärkide teistmoodi mõtestamiseks.

Neuronaalne plastilisus avastati aastakümneid tagasi ning aju arengut ja muutumist – nii lastel kui ka täiskasvanuil – näidanud pöördeliste uurimuste tulemused on vaieldamatud.6 See teadus aga pole klassiruumides, juhikabinettides ja kodudes enamasti kanda kinnitanud. Ka pole seda teisendatud hädavajalikuks õppemetoodikaks, millest see raamat rääkima hakkab. Õnneks on asunud seda teadmist levitama vähesed aju muutumisest teadlikuks saanud teerajajad. Üks neid inimesi on Rootsi päritolu psühholoog Anders Ericsson. Aju uskumatust arenemis- ja muutumisvõimest ei saanud ta kõigepealt aimu mitte toona esile kerkinud neuroteadusest, vaid ühe noorsportlase, Steve’i-nimelise jooksjaga korraldatud eksperimendi varal.7

      Ericsson hakkas uurima, kui palju juhuslikke arve arvujadas suudavad inimesed meelde jätta. Ühes 1929. aastal avaldatud uurimuses oli avastatud, et inimesed on suutelised oma meeldejätmisvõimet parandama. Nondel esimestel uurijatel õnnestus ühte isikut treenida meelde jätma 13 juhuslikku arvu, teist isikut aga 15 arvu. Ericssoni huvitas, mil moel inimesed parema tulemuse said, ning ta kasutas selleks Steve’i, tema sõnul ühte Carnegie Melloni ülikooli keskmist üliõpilast. Kui Steve hakkas uurijate juures arve meelde jätma, oli tema tulemus esimesel päeval täpselt keskmine: järjepanu suutis ta meelde jätta seitse arvu, mõnikord ka kaheksa. Järgmise nelja päeva jooksul paranes Steve’i tulemus üheksa arvu ligidusse.

      Seejärel juhtus midagi ebatavalist. Steve’i ja teadlaste arvates oli jõutud piirini, ent Steve suutis „laest“ läbi murda ning jätta meelde kümme arvu, kaks rohkem, kui näis võimalik. Siit algasid Ericssoni sõnul tema teadlasetee kaks kõige hämmastavamat aastat. Edasi paranesid Steve’i tulemused järjekindlalt, kuni ta suutis meelde jätta ja reprodutseerida 82 juhuslikust arvust koosneva rea. Tarbetu on lisada, et see oli erakordne vägitükk ja seejuures polnud see mingi mustkunstitrikk. Tegemist oli keskmise üliõpilasega, kes tänu oma avanenud õppimispotentsiaalile sai hakkama haruldase ja rabava saavutusega.

      Mõni aasta hiljem kordasid Ericsson ja ta meeskond sama eksperimenti teise katseisiku peal. Renee alustas üsna samamoodi kui Steve ning parandas oma mälu, kuni see ületas treenimata isiku oma ja ta oli suuteline meelde jätma ligi 20 arvu. Siis aga mälu paranemine seiskus ja pärast veel viitkümmend tundi tulemusteta harjutamist uuring temaga lõppes. Nüüd seisis Ericssonil ja tema meeskonnal ees uus ülesanne selgitada välja, miks Steve’il õnnestus meelde jätta Reneest palju rohkem arve.

      Siinkohal hakkas Ericsson süvenema nähtusse, mida ta nimetas teadlikuks treeninguks (deliberate practice). Ta sai aru, Steve on tänu oma jooksuarmastusele väga võistlushimuline ja motiveeritud. Kus tahes ta kohtas mingit piiri, seal hakkas ta leiutama uusi võtteid selle piiri ületamiseks. 24. arvu piirini jõudes leiutas ta näiteks uue meetodi: rühmitada arvude jada neljanumbrilisteks rühmadeks. Regulaarsete ajavahemike tagant mõtles ta välja uusi meetodeid.

Siit on meelde jätta oluline iva: takistust kohates on kasulik leiutada uus lähenemisvõte ning vaadelda probleemi СКАЧАТЬ