Teel. Lisa Lutz

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välja ja kuivatasin juuksed ära, jättes motelli karedale rätikule tumedad plekid. Kammisin oma uue soengu läbi ning lõikasin tuka otstest sirgemaks ja mõned sõnakuulmatud salgud ära. Tõmbasin jalga kulunud teksaspüksid ja selga tumesinise dressipluusi, toppisin ülejäänud riided kohvrisse ning lahkusin Luikede Järvest uue naisena. Pruunide juuste ja pruunide silmadega naisena, kes on 168 sentimeetrit pikk, 57 kilo raske ja hilistes kahekümnendates. Sarnanesin nii paljude teiste naistega, et vaevalt oleks keegi mind ära tundnud.

      Sõitsin fotoateljeesse ja lasin teha passipildid.

      „Ärge naeratage,” ütles fotograaf. Minu mälu järgi oli see esimene kord, kui oleksin tahtnud naeratada.

      Sel ajal kui ma ootasin, millal pildid valmis on, sõitsin kontoritarvete poodi ja ostsin lamineerimiskilet. Siis läksin poodi ning ostsin raseerija, nokkmütsi, punase huulepulga, musta silmalaineri ja ripsmetuši. Põsepuna mitte. Amelia Keenil ei ole roosa jume. Läksin fotoateljeesse tagasi, et fotod kätte saada. Istusin oma vana Buicki tagaistmele ja hakkasin passi kallal tööle. Tillukese liimitilgaga kinnitasin passipildi tühja passi oma kohale. Järgmisena asetasin selle oma kõvale kohvrile. Võtsin läbipaistva lamineerimiskile ja katsin lehe sellega. Mu käed värisesid veidi ning pidin ootama, kuni närvid rahunevad; mul oli ainult üks võimalus seda õigesti teha. Panin kile paika ühe kiire ja konkreetse liigutusega. Raseerija tagaküljega lükkasin õhumullid siledaks. Siis lõikasin kileservad maha, kuni pass tuli kohvri küljest lahti.

      Vaatasin oma kätetöö üle ja jäin sellega rahule. Tollist sellega võib-olla läbi ei saaks, aga mul ei olnud plaanis kuhugi lennata.

      Järgmisena leidsin kaltsuka. Ostsin veel teksaseid ja kaks lihtsat särkpluusi – ruudulise ja tartaanmustriga. Otsisin üles militaarpoe ja ostsin sellise rohelise jaki nagu tütarlapsel filmist. Veel valisin välja nr 38,5 tanksaapad. Ostsin odavat aluspesu. Amelia Keen ostab endale midagi ilusamat siis, kui leiab tööd. Viskasin Tanya Dubois’ kohvri tankla taha prügikasti. Hetkeks lubasin endal meenutada eelmist korda, kui oma elu minema viskasin. Siis oli see haiget teinud, nüüd teisel korral ei tundnud ma eriti midagi.

      Istusin Buicki tagasi ja vaatasin end tahavaatepeeglist. Värvisin huuled erepunaseks. See oli minu ainus edevus.

      Sõitsin Western Unioni kontori juurde ja parkisin teisele poole tänavat. Võib-olla saan ma rahalattu sisse astuda, välgutada oma uhiuut dokumenti ja puhtalt pääseda. Aga ma olin just kasutanud väljapressimistaktikat ja minu nii-öelda ohvril võis olla peale lihtsa raha ülekandmise muid plaane. Ma ei ole politseinik, eradetektiiv, endine sõjaväelane ega palgamõrvar. Ma olen peaaegu tavaline kodanik, kellel ei ole mingeid erilisi jälitusoskusi. Ma ei tea, kuidas jälitajate eest hoiduda. Mul oli kasutada vaid tavaloogika ja tugev ellujäämisinstinkt ning tunne, et see tehing ei pruugi minna nii libedalt, nagu mulle oleks meeldinud.

      Uurisin Western Unioni kontori esist ümbrust. Niipalju kui ma aru sain, tundus klaasuste taga olevat kolm inimest – kaks meest ja üks naine. Olin parkinud oma Buicki Range Roveri ja Audi vahele. Mustas Range Roveris suitsetas keskealine mees sigaretti. Panin tähele, et Audil on teise osariigi numbrimärgid. Poe ees seisvas vanas Thunderbirdis pikutas umbes kahekümnendates eluaastates päikeseprillidega mees. Näis, nagu ta magaks, aga see võis olla ka hea kattevari.

      Oleksin võinud istuda ja oodata, mis edasi saab. Aga kui nad olid professionaalid, siis jaguks neil ilmselt jaksu kauemaks kui minul. Ja ma ei suutnud selles nõmedas kopitanud autos enam kauem istuda. Kui ma vaatan inimesele otsa, saan teada, mis kavatsused tal on. Varem ma selline ei olnud, aga aja jooksul olin õppinud. Toppisin juuksed nokkmütsi alla, panin ette päikeseprillid ja läksin otse Range Roveri suunas.

      Mees märkas mind lähenemas. Kui ta nägi, et ma ei lähe edasi, keris ta akna alla.

      „Tere, härra.”

      „Tere päevast… preili?”

      Arvan, et poisteriided, nokkmütsi alla topitud juuksed ja punased huuled ajasid ta segadusse.

      „Kas teil on plaanis mind tappa?” küsisin.

      „Kuidas palun?”

      „Minu meelest oli see päris otsekohene küsimus,” laususin.

      „Miks ma peaksin tahtma teid tappa? Kas see on mingi nali?” Range Roveri mees oli ilmselgelt jahmunud, isegi kohkunud.

      „Võtke vabalt. Ma ainult esitasin ühe lihtsa küsimuse. Teil ei ole vaja teha muud kui vastata ja siis ma lähen edasi.”

      „Ei, ma ei taha teid tappa.”

      „Tänan,” ütlesin. „See on väga hea uudis. Head päeva teile.”

      Astusin tema autost mööda ja kõndisin nurgani. Kuulsin, kuidas ta käivitas mootori, ning vaatasin, kuidas auto sõitis parklast välja ja minema. Nüüd jäi ainult üks võimalik ründaja. Magav päikeseprillidega mees. Kõndisin üle tee ja koputasin klaasile. Ta oli kas erakordselt hea näitleja või äratasin ma ta üles sügavast unest.

      Mees keris akna alla, lükkas päikeseprillid ninaotsale ja mõõtis mind väsinud, looritatud pilgul.

      „Kas ma saan teid aidata, preili?” küsis ta käheda häälega.

      „Kas te tunnete mind?”

      „Mh?”

      „Kas ma tundun teile kuidagi tuttav?” Minu arvataval mõrvaril oleks kindlasti foto, mille järgi mind ära tunda.

      „Kas Clara saatis teid?” küsis äsja äratatud mees.

      See ei olnud minu mõrvar.

      „Vabandage, ma eksisin,” teatasin minema hakates.

      „Öelge Clarale, et meie vahel on kõik läbi!” hüüdis äsja äratatud mees mulle järele.

      Tegin ringi ümber poe. Mitte miski ei äratanud kahtlust. Võisin lahkuda ilma rahata või riskida ja alustada oma elu Amelia Keenina. Jalutasin Western Unioni kontorisse, ootasin järjekorras, võtsin raha vastu ja väljusin. Läksin tagasi Buicki juurde ja sõitsin viisteist kilomeetrit, vaadates rohkem tahavaatepeeglisse kui enda ette teele. Pidasin auto teepervel kinni, korjasin kokku kõik oma hiljutised ostud ja kõndisin pagasit järele vedades mõnisada meetrit järgmise kasutatud autode müügiplatsini. Ostsin poolviisaka kümne aasta vanuse Toyota Camry ja maksin selle eest sularahas neli tuhat üheksasada viiskümmend dollarit. Tegelikult ostis Amelia Keenile selle Tanya Pitts, sest Amelial ei olnud veel juhiluba. Panin oma varanduse pakiruumi, sõitsin platsilt minema ega peatunud järgmise nelja tunni jooksul.

      Sõites öisel maanteel üle sajakilomeetrise tunnikiirusega tundsin endas toimuvat muutust, peaaegu nagu oleks minu DNA end ümber ehitanud. Ma tajusin Tanya Pitts-Dubois’ surma. Ta oli seal, kus ta oli alati olnud, kus ta oligi määratud olema. Mina olin nüüd Amelia Keen.

      22. oktoober 2005

      Saaja: Ryan

      Saatja: Jo

      Ma tean, et rikun kirjutamata reeglit, kui Sulle kirjutan, aga keegi ei pruugi sellest teada saada, kui Sina neile ei räägi. Sa oled mõnda saladust päris hästi hoidnud. Ma loodan, et suudad ka seda saladust pidada. Võib-olla minu kiri üllatab Sind. Mind ennast üllatab see, et ma seda kirjutan. Ma ei ole sellele uuele elule veel päriselt pihta saanud. Mõnel päeval mõtlen tõsimeeli koju tulla ja oma saatuse СКАЧАТЬ