Teel. Lisa Lutz

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – preili Keen,” lausus ta. „Te ilmselt peate selle nimega harjuma hakkama.”

      „Ilmselt küll.”

      „Preili Keen, olge seal ettevaatlik. Kui te kinni kukute, olete omapäi.”

      „Kas see pole siis alati nii olnudki?”

      „Homme saate kõik, mida vaja. Arvatavasti me ei pea rohkem vestlema.”

      „Ma pean teilt veel midagi paluma.”

      „Mida?”

      „Ärge üritage mind tappa.”

      Amelia Keen. Amelia Keen. Selle nimega on midagi peale hakata. Amelia Keenil võib olla ambitsioone. Võib-olla läheb ta ülikooli, õpib mõne võõrkeele selgeks. Amelia Keenist võib saada õpetaja või ärinaine. Võib-olla võiks ta lennukit juhtida või arstiks saada. Noh, see on ehk liiast. Aga Amelia Keen võiks olla haritud. Ta võiks hakata harrastama tennist või suusatamist, ta võiks suhelda inimestega, kes teevad midagi enamat kui laupäevaõhtuti baaris piljardimängimine. Ta võiks abielluda mehega millegi enama kui lihtsalt ilusa perekonnanime pärast.

      Läksin alla Luikede Järve võõrastemaja fuajeesse. Oleksin peaaegu tahtnud kohtuda selle eksiteele viidud hingega, kes oli hotellile nime andnud, kasvõi lihtsalt selleks, et küsida, kas tal olid ehk olnud suuremad plaanid, millest ei saanud asja. Siin oli nähtud rohkem vaeva kui viimatises räpases motellis, mistõttu see koht näis hoopiski veel enam mahajäetuna.

      Rääkisin administraatoriga. Too ei saanud kuidagi olla vanem kui üheksateist aastat. Ta ei paistnud seda nägu, nagu oleks see amet talle vaid vahepeatus – Luikede Järv oli tema jaoks nagu sunnitöö. Sellest, kuidas ta oma huuled kokku surus, oli näha, et kui tal ka lapsena oli olnud mingeid ambitsioone, siis nüüdseks oli ta need märjukese ja meta peale ära raisanud. Vähimagi probleemita oli ta mind ilma dokumendita sisse registreerinud. Tema nimesildil seisis Darla. Mulle on nimesildid alati meeldinud, sest mul on nimede peale väga halb mälu. Või siis ei näe ma kellegi nime meeldejätmisel mõtet, kui selle võib pärast jälle unustada.

      „Tere, Darla,” ütlesin. „Kuidas su päev on läinud?”

      „Hästi, preili… preili…”

      „Jane Green.”

      „Just,” ütles ta, pupillid fookusest väljas nagu pimedal.

      „Mulle tuleb homme üks pakk. See on väga tähtis. Kas sa saaksid kohe mulle tuppa helistada, kui see kohale jõuab?”

      „Jah, preili,” ütles ta seda endale kirja pannes.

      Andsin talle kahekümnedollarilise, kuigi ta oli mind preiliks nimetanud.

      Lülitasin oma ühekordse mobiiltelefoni välja ja viskasin selle Luikede Järve juures olevasse prügikasti, seejärel ostsin nurgapealsest esmatarbekaupade kauplusest teise samasuguse. Jalutasin mööda peatänavat, leidsin veel ühe söögikoha ning tellisin hamburgeri ja friikartulid. Tegin ettekandjale selgeks, et ma ei soovi lobiseda. Vältisin pilgukontakti kõigi inimestega, kes minu poole tulid.

      Ilma nimeta olemine on ohtlik. Üks eksisamm ja keegi avastab, et sa ei ole mitte keegi, ning lõpuks avastatakse, kes sa tegelikult oled.

      Veetsin öö motellitoas ja vaatasin televiisorist, kuidas inimesed teesklevad kedagi teist. Taipasin, et mul on vaja uut iseloomu, uut käitumist, uusi näoilmeid, meeldimisi ja mittemeeldimisi. Võtsin voodi kõrvalt märkmiku ja odava pastapliiatsi ning hakkasin üles märkima iseloomujooni, mida võiksin proovida.

      Tanya vihkas brokolit ja avokaadot. Ta nimetas kõiki värdjateks, isegi siis, kui ta oli sõbralikult meelestatud. Mõnikord kasutas ta seda sõna lihtsalt ununenud nime asemel. Tanya pahkluul oli tätoveering. See oli midagi tobedat, mille ta oli lasknud keskkooli ajal teha. Ta painutas alati oma selga või hõõrus õlga, püüdes kiropraktiku seansside vahel end ise aidata. Aeg-ajalt pani ta Franki tabletid pihta – mehel oli põlv haige. Õnnetuseks ei tahtnud Frank uimasteid jagada ja ta oli peastarvutamises väga hea.

      Vaatasin Tanyat kirjeldavat paberilehte ja mõtlesin, kui kuradi igav see naine on. Milline vedamine, et lõpuks võin ta maha jätta. Leidsin oma käekoti põhjast tikutoosi. Tanya käekoti põhjast. Rebisin lehe plokist välja ja süütasin selle nurgast põlema, viskasin tuha ja viimase põleva nutsu tualetipotist alla ning lasin Tanyal minna.

      Siis panin kirja mõned mõtted selle kohta, milline võiks olla Amelia Keen. Tal oleks hea rüht. Ta näeks välja nagu inimene, kellele meeldib raamatuid lugeda. Ta loeks raamatuid. Amelia oleks hea ujuja, kuid ka Tanya oli hea ujuja. Võib-olla peaks Amelia hakkama jooksmas käima. Sellest võiks ehk teinekord kasu tulla. Võib-olla leiaks ta kergesti inimestega ühise keele. Ei, see ei ole hea mõte. Üht asja teadsin ma Amelia Keeni kohta täpselt: ta on vallaline naine ja peab selliseks ka jääma.

      Darla helistas mulle hommikul. Pakk oli kohale jõudnud. Tõmbasin pidžaama peale kampsuni ja kiirustasin fuajeesse, püüdes adrenaliini talitseda.

      Darla ulatas mulle suure pruuni ümbriku. Pigistasin välja suure ja sooja naeratuse, tänasin ning tegin kiiresti minekut.

      Ümbriku avamisel kiirustades lõikasin paberiservaga nimetissõrme. Minu uuele sünnitunnistusele langes väike verepiisk. Amelia Keen, sündinud 3. novembril 1986 kell 3.32 hommikul Washingtoni osariigis Tacomas Providence’i haiglas; vanemad George Arthur Keen ja Marianne Louise Keen. Skorpion. Võimukas, ligitõmbav, armukade, omamishimuline, pealetükkiv. Minu ema oli horoskoopide lugemisest väga haaratud. Mina neid ei uskunud, peamiselt selle pärast, et ma olen Kalade tähtkujust ja see tundus mulle alati nagu ilma mürgita millimallikas. Aga kui nüüd tagasi vaadata, siis võib-olla just selline ma olingi.

      Nüüd oli mul võimalus kõike seda muuta. Muuta kõike, mis mulle enda juures ei meeldinud, alustades juustest. Ma muutsin ennast blondiks tükk aega tagasi, kui panin tähele, et mehed vaatavad sind hoopis teise pilguga, kui oma juuksed ära pleegitad. Huvitav, kuidas nad brünetti mind vaataksid? Võib-olla ei vaataks nad mind üldse. Vahelduseks oleks päris tore olla nähtamatu.

      Läksin koos kääridega vannituppa ja hindasin tööpõldu. Odav määrdunudblond juuksevärv, juuksed välja kasvanud, helepruunid silmad, mida ümbritsesid tumedad rõngad. Lõikasin alt sirge joonega kümmekond sentimeetrit maha. Ma olin juba aastaid ise oma juukseid lõiganud. Mitte seepärast, et ma oleksin kitsi olnud või et mul see kuidagi eriti hästi välja oleks tulnud, vaid et juuksuritoolis istumine ja juuksuri ristküsitluse all olemine võttis mul südame alt õõnsaks.

      Lõikasin endale tuka ette, kuigi teadsin, et juuksed hakkavad mu laupa kõditama ning mind närvi ajama, aga ma olin juba praegu vähem Tanya ja rohkem Amelia nägu. Segasin punakaspruuni ja pruuni värvi fiksaatoriga ning hakkasin plastpudeliga peanahale triipe vedama. Kui mu juuksed olid üleni värvised ja kemikaalide lõhn ninasõõrmeid ärritas, vaatasin kella pealt aega, tõmbasin kindad käest ning panin televiisori mängima.

      Näidati filmi, mille tegevuskoht oli kolledž. Selline vana ülikoolilinnak, igal pool sammastega kivihooned ja trepid. Õpilased lebasid laisalt murul saja-aastaste tammepuude varjus. Mulle hakkas meeldima ühe tüdruku välimus. Ta kogus mingisugusele petitsioonile allkirju. Ma ei saanud päris hästi aru, mille kohta see on. Tüdrukul olid jalas sinised kulunud teksaspüksid, mis nägid välja sama pehmed kui kulunud T-särk, seljas valge maika ja roheline militaarstiilis jakk, kaelas rippusid nimežetoonid ja võti. Ta nägi välja nagu inimene, keda ei huvita kellegi teise arvamus. СКАЧАТЬ