Kolm lihtsat sõna. Triloogia 3. raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Consuelo ohkas. „Ega sa nüüd kavatse ometi teda piirama hakata? Naised kipuvad seda tegema. Ja ilmuvad kutsumata ta voodisse. Kuigi tavaliselt saadab ta nad minema.“

      „Kuulsin sellest. Mitte naistest, aga sellest, et nende rahuldamine on tema isamaaline kohustus.“

      „See nagu ei häirigi sind.“

      „Ei häiri jah. Too Ford, kellest mina olin sisse võetud, polnud see. Tema oli armas ja temaga oli vahva ja ta oli hella südamega. See Ford on kõige selle täiskasvanulikum versioon ja lisaks veel ka seksikas.“

      Consuelo ootas.

      „Pole minu tüüp,“ teatas Isabel. „Liiga ennasttäis. Minule meeldivad rahulikumat sorti mehed, kes on hoolivad ja targad. Kogu see seksuaalse tõmbe värk on kaugelt üle paisutatud.“

      Kuigi teda oleks huvitanud näha Fordi duši all, käis tal hetkeks mõte peast läbi. See oleks olnud põnev. Kuid ta oli kindel, et tegu oli pigem uudishimu kui kiusatusega.

      „Sa ikka oled seksi saanud?“ küsis Consuelo. „Rohkem kui ühe korra?“

      „Selge see. Ma olin abielus. Normaalne.“ Enam-vähem. „Aga minu elu ei keerle selle ümber. Ford on sedasorti mees, kellega tiiba ripsutada, mina aga pole tiivaripsutaja. Pealegi ei teinud ta ka ettepanekut.“

      Consuelo uuris teda. „Küll ta oleks mingil hetkel teinud. Tema ei pruugi sinu tüüp olla, kuid sina oled küll tema tüüp.“

      „Kas talle meeldivad siis blondid?“

      Consuelo muigas. „Temale meeldivad naised.“

      Isabelil oli New Yorgis sõpru, keda huvitas üksnes tagaajamise põnevus. Neile oli seks oluline ja olgu pealegi. Tema oli teistsugune. Tema tahtis sellist inimest, kellega rääkida, kellega koos väljas käia. Ja just sellepärast ta Ericuga kokku jäigi, mõtles ta kurvalt. Nad said väga hästi läbi ja neil olid ühesugused huvid. Nende suhe oli olnud lausa imeline sõprus. Kahjuks olid nad mõlemad pidanud seda ekslikult millekski enamaks.

      „Pean tagasi tööle minema,“ tunnistas Isabel. „Kohe varsti tuleb kaks pruuti kleite proovima. Lähme millalgi sel nädalal lõunat sööma.“

      „Hea mõte.“

      Ford Hendrix võis kaduda pikkadeks kuudeks Afganistani mägedesse. Ta võis elada vaid miili kaugusel mõnest külast ja mitte keegi poleks osanud aimatagi, et ta seal kunagi olnud on. Ta oli oma kodumaa heaks kogu maailma läbi rännanud, selle eest võidelnud, tapnud ja haavata saanud. Rohkem kui ühel korral oli ta surmaga silmitsi seisnud ja võitjaks jäänud. Kuid mitte miski tema neljateistkümne aasta pikkuse sõjaväelasekarjääri jooksul polnud teda valmistanud ette selleks, kuidas tulla toime nii kindlameelse ja kangekaelse naisega nagu ta ema.

      „On sul mõni tüdruk?“ küsis Denise Hendrix kruusi kohvi valades ja seda pojale andes.

      Kell polnud veel õieti kuuski. Tavaliselt oleks Ford juba üleval olnud ja valmistunud tööle minema, kuid nüüd oli ta tsiviilis ja polnud enam vaja enne kukke ja koitu tööle minna. Ta tuli uimase peaga kööki ja leidis eest ema, kes oli ilma igasuguse hoiatuseta tema poole tulnud ja kohvi üles pannud.

      Ta vaatas väikeses möbleeritud üürikorteris ringi ja üritas kõigest sellest sotti saada.

      „Ema, ma ju ei andnud sulle võtit?“

      Ema võttis naeratades endalegi kruusi ja istus nurka väikese laua äärde. „Marian andis mulle enne ärasõitu maja ja korteri võtmed. Juhuks kui midagi juhtub.“

      „Mis sa arvad, et ma ei oska ise endale kohvi keeta?“

      „Olen su pärast mures.“

      Ka Ford oli mures. Sellepärast et talle tundus, et koju tagasi tulek oli viga.

      Fool’s Goldi jõudes elas ta alguses vanematekodus, kuna see oli kõige lihtsam lahendus. Kuid rohkem kui ühel korral juhtus nii, et öösel üles ärgates leidis ta ema oma voodi ääres. Ema ei osanud muidugi arvatagi, et sõjaväelise ettevalmistuse tõttu ei reageeri poeg sugugi hästi inimestele, kes tema magades ta voodi ääres seisavad. Niimoodi ringi hiilimine võis lõppeda surmaga.

      Ja nii oli ta kolinud kodust ära Consuelo ja Angeli juurde. Kuid Angel oli sellise elukorralduse jaoks liiga võistlushimuline ja ta oli sunnitud uuesti elukohta vahetama. Tegelikult ähvardas Consuelo ta sandiks teha, kui ta seda ei tee, kuid sellele ei kavatsenud ta tähelepanu pöörata. Tema jõud käis Consuelo omast üle. Aga häda oli selles, et Consuelo rakendas ebaausaid võtteid.

      Ta oli leidnud oma arust just sellise elamise nagu talle vaja. Koht oli vaikne, töökoha lähedal ja emast eemal.

      Ta istus ema vastu ja sirutas käe.

      Ema vaatas talle silmi pilgutades otsa. „Mis on?“

      „Anna võti siia.“

      Denise oli üle viiekümne. Ilus, triibutatud juustega. Tal oli kuus last, nende hulgas kolmikud tüdrukud, ja ta oli üle elanud abikaasa surma. Paari aasta eest oli ta armunud mehesse, keda tundis kooli ajal. Või pärast seda. Õed olid Fordile ema armumisest kirjutanud. Tema silmis oli ema üle kümne aasta truu lesk olnud. Kui ta nüüd sellel eluetapil kellegi leidis, siis oli Fordil ema pärast hea meel.

      „Mis võtit sa silmas pead?“

      „Korteri võtit,“ ütles Ford. „Anna siia.“

      „Aga, Ford, ma olen ju su ema.“

      „Ma tean juba mõnda aega, kes sa oled. Ema, nüüd aitab. Sa ei tohi niimoodi ootamatult sisse sadada. Sul on lapselapsed. Kui tahad, võid neid ogaraks ehmatada.“

      Ema tumedad silmad läksid tundeliseks. „Aga sa oled ju nii kaua ära olnud. Sa ei käinud õieti kordagi kodus. Mina pidin sõitma igasugustesse kohtadesse, et sind näha, ja isegi seda ei lasknud sa eriti sageli sündida.“

      Fordil oli tahtmine öelda, et just ema ise oligi selle põhjus. Ema lämmatas teda. Ta sai aru, et on kolmest vennast noorim, kuid oli juba ammu täiskasvanuks saanud.

      „Ema, ma olin eriüksuses. Ma oskan ise enda eest seista. Anna võti siia.“

      „Aga mis siis, kui sa luku taha jääd? Mis siis, kui midagi juhtub?“

      Ford ei lausunud sõnagi. Ta pilk oli kindel. Ema polnud sugugi hirmuäratavam kui Kalašnikov ja nendega oli ta omal ajal küllaga tõtt vaadanud.

      „Olgu,“ ütles ema jõuetult. Ta võttis teksade taskust võtme ja ulatas pojale. Ford surus võtme pihku.

      See osake temast, mis tundis oma peret, tahtis küsida, kas ema tegi võtmest ka koopia. Ta otsustas, et õigem on oodata, et näha, kas see osutub probleemiks. Praegu piisas sellestki, et ema ei astu sisse hetkel, kui ta teda kõige vähem ootab.

      „Küllap sa tahad, et ma ära lähen,“ lausus ema peaaegu sosinal.

      „Ema, ära mängi märtrit. Ma armastan sind. Ma olen kodus. Kas sellest siis ei piisa?“

      Ema tõmbas ninaga ja noogutas. „Sul on õigus. Mul on hea meel, et sa oled СКАЧАТЬ