Minu Viljandi. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

      MINU KOROONAKEVAD

      Enne piiride sulgemist oli kohvikus kosta sosinaid, et valitsus kavatseb midagi sellist ette võtta.

      See oli vist Heldi, kes uudise mulle esimesena edastas, hommikusöögi ja cappuccino kõrvale. Jõeste oli samuti sealsamas. Nöpsninaga ja peenelt riides Heldi ning šokolaadipruunide juuste ja rippuvate kõrvarõngastega Jõeste, minu kohvikusõbrannad. Hommikusöögi ajal rääkisime me tavaliselt sedasorti pisiasjadest. Frivoolsest ja pealiskaudsest tühjast-tähjast. Elu oli aga tõsiseks läinud. Kohvijuttude aeg oli läbi.

      Nad rääkisid, et see oli selle hirmsa tõve, selle jubeda viiruse pärast, mis levis kogu maailmas ning mille puhanguid esines juba ka lähemal, Saaremaal ja Võrumaal. Paistis, et piisab ühest äsja Milanost saabunud aevastavast eestlasest ning mõne nädalaga on haiglad puupüsti täis, kehtestatakse toidunormid ja vikatimees käib ringi.

      Riigipiiride sulgemisel on mingi eriline maailmalõpu või apokalüptiliste 1930. aastate mekk man. On tunne, nagu saabuks peagi hetk, kust tagasiteed enam pole. Lapsena tundusid vanemad inimesed mulle kuidagi teistsugused, ehkki nemadki olid tolle kriisi ajal alles lapsed. Püüdsin ette kujutada elu suure depressiooni või isegi teise maailmasõja ajal, kuid edutult. Eestlased olid ise sõda näinud ja selle verist maitset omaenda suus tundnud, kuid minu vanavanemate sugused ameeriklased olid neid lugusid kuulnud raadiost ja lugenud ajalehtedest, või siis olid nad pealt näinud, kuidas naabritele tuuakse teade, et nende poeg ei tule Euroopa lahinguväljalt koju tagasi. Kõike seda ei osanud ma ettegi kujutada. Nüüd aga, kui karantiin on vaid mõne päeva kestnud, saan ma sellest palju paremini aru. Nüüd oskan ma juba peaaegu kõike ette kujutada. Vaid paari päevaga ja isegi mõne tunniga võivad piirid kinni minna, reaalsus muutuda, inimesed surra. Paari päevaga, rohkem pole vaja.

      Praeguse seisuga ongi piirid kinni. Kohalikke see aga ei loksuta. Minu töökas naaber Kristina on endiselt hoovis, jakk seljas ja töösaapad jalas, ning lihvib liivapaberiga puitu. Kes teab, millal ta jälle oma itaallasest kallimat Alessandrot näeb. Mina aga siirdun kõhedasse välismaailma – ehk siis sõidan autoga Viljandimaa metsade vahele inimeste eest peitu. Olen käinud Varesemägedel ja Loodi looduspargis Põrguoru koopas. Suurem jagu poode on kinni. Apteekritel on maskid ees. Viljandi kuulsaim maamärk Roheline Maja on endiselt avatud ning sealt saab head tumeda rösti macchiato’t. Töötajad peavad nõutud vahemaast kinni. Ostan sealt tassi kohvi – mask ees ja kindad käes – ning uitan üksinda ringi. Mõtlen, millal ja kuidas ma oma Ameerika peret jälle näen. Või kuidas Eestiski kuhugi mujale minna. Kuidagi aga on nii läinud, et ma ei ole suutnudki Viljandist lahkuda. Linn pole lasknud.

      Ilm on imeilus ja päike kuldab vanad lobudikud kauniks. Viljandi vanalinn jätab kuidagi väga kulunud, iidse ja räsitud mulje, meenutab Prantsusmaa längus aedade, krohvilaikudega fassaadide ja hiiglaslike aedadega külakesi. Võlutud paik. See on kui omamoodi hõnguga nõiutud loss. Romantika ja dekadents. Sellel maal ja selles maailma nurgaski pole teist sellist linna.

      Vaatan järve ääres kaugelt, kuidas kuldsete juustega neiu sadamasillal lamaskleb ja päikest naudib.

      Jälgin tükk aega toda järveneidu päikse käes istumas ja üht jalga üle teise tõstmas. Vesi väreleb ja puudeviiru peegeldus tantsiskleb ringi. Peale meie pole seal ainsatki hingelist, üksnes meie kaks, õhk ja vesi. Siis tuleb mulle meelde see raamat ja kuidas see on mul just mõne nädala eest ühes hoopis teises reaalsuses valmis saanud. Nüüdseks on see juba möödanik ja ma olen õnnelik, et panin selle kõik kirja nii, nagu see juhtus. Need on mu toonased meenutused, minu mälestused kriisieelsest elust. See tundub olevat väga ammu, kui ma ühel õhtupoolikul lõunasse sõitva rongiga Viljandisse naasin, kuid tegelikult on sellest möödas vaid mõni aasta.

      Vaid mõni aasta. See on kui igavik.

       Viljandi,

       kevad 2020

      KOLM JA POOL AASTAT VAREM

      „Käes oli sügav sügis ning läänest puhus lõikav tuul.“

      (F. Scott Fitzgerald, „Murdumine“, 1945)

      Saabun Viljandisse lõunasse sõitva rongiga. Sõit läheb otse ja sujuvalt läbi metsade, tuul puhub vastu aknaid. Maa on siin tasane ning metsades kasvavad mõnusalt segamini lehtpuud ja männid – siin põhjamaal on puud ühed lopsakamad ja meeldivamad isiksused üldse. Puud annavad lootust ja pakuvad pelgupaika, puud sütitavad iha ja armastust. Ometi on selles pärastlõunases rongis kõik kehad väsinud, lödid ja alla andnud ning inimeste silmile oleks justkui esimene sügisene hall vajunud.

      On september, pimedate hommikute ja õhtute aeg, ees terendab pööripäev.

      Rongis olevad viljandlased on sellest juba väsinud, kuid naudivad siiski seda hüpnotiseerivat loksumist, jahedust, akende taga ulguvat tuult, sügisest rahu. Tohutu hulk lubivalgeid ihusid, pulksirgeid juukseid, kõrgete põsesarnadega nägusid. Roosakaskuldne päikseloojang helendab puude vahel. Rongirataste uinutav rütm. Võtan märkmiku välja ja hakkan seda stseeni üles kirjutama.

      Siin ma olen, newyorklane teel Viljandisse. Kujutage ette. Varem oli mul selles riigis viibimiseks pikk rida põhjuseid. Ma olin ühega selle rahva seast abielus. Ma olin juba nagu oma hõimu liige. Nüüd on tuul need põhjused aga kui sügislehed metsa alt minema puhunud. Abielu on läbi. Võib vast öelda, et ma olen kodutu selle sõna kõige sügavamas tähenduses.

      Tuul aina räsib aknaid. Järgmine peatus on Sürgavere. Mõned vanemad daamid väljuvad.