Lenda minuga. Triin Tammert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Niisiis rääkisime Kanadas toimuvatest testlendudest, mida saime illustreerida Nordic Airi kaunites värvides uue lennuki fotodega, sest lennukid olid tõesti valmimas.

      Teine lisatööd tekitav faktor oli Baltic Air, üks Nordic Airi agressiivsemaid konkurente, kes laimas Nordic Airi meedias, kuidas jaksas. Kuna Nordic Airi põhiväärtused olid hoolivus ja väärikus, ei langenud me kunagi sellele tasemele, et samaga vastata. Konkurentide alatud võtted ja sealt lisanduvad töötunnid tegid aga siiski vahel meelehärmi.

      Samal ajal rikkus mu tuju pisut ka isiklik väike finantskriis – mu auto lagunes ja pidin ta parandusse viima. See tuli ühel kolmapäeval lõunalauas Margareti ja Devoniga jutuks.

      “Ka selles valdkonnas on kommunikatsioon väga oluline,” märkisin, kui olin neile olukorrast põgusa ülevaate andnud.

      “Mis mõttes?” küsis Margaret lõbustatult.

      “Noh, ehkki ma ühelt poolt usun, et nad seal autoparanduses teavad, mida teevad, siis teisalt tunnen ma end siiski pisut ebakindlalt – ma ei jaga sellest teemast nii palju, kui tahaksin, ja seal töökojas töötavad sihukesed lühikese jutu mehed, kes ülemäära pikalt midagi ei seleta ka,” selgitasin.

      “Aga kui nad sulle seletaksid, siis mis see annaks? Kui sa selles teemas end koduselt ei tunne?” uuris Devon.

      “Kuna ma tõesti ei ole autoremondispetsialist, siis võiksid nad ilmselt mulle jutustada, mida tahes, ja ma oleksin ikkagi rohkem rahul kui praegu. Eriti muidugi siis, kui sellega kaasneb ka lahendus ehk heas korras auto.”

      “Kas me näeme siin mingeid paralleele näiteks… eee… lennundusega?” küsis Devon kavalalt.

      “Jah, ma usun küll,” naersin. “Ilmselt on päris mitmes valdkonnas samamoodi. et inimesed taluvad probleeme rahulikumalt, kui nad teavad – või neil on vähemalt illusioon, et nad teavad –, mis toimub.”

      “Räägi inimestega,” esitas Margaret ühe oma lemmikväljenditest.

      Naeratasin talle. “Jah, üks minu lemmiklööklauseid ütleb enam-vähem sama: avatud kommunikatsioon on õnnelike suhete alus. Kehtib nii töö- kui ka eraelus.”

      08

      Neid rõõmuküllaseid lõunasööke tuli veel ja veel, kus jagasime nädalavahetuste muljeid, huvitavaid ideid, anekdoote ja viskasime nalja. Sattusin augustis lugema mõtet sõnade ja soovimise jõust – et küsi ja sulle antakse. Olin sellest mõttest võlutud ja jagasin seda ükskord, kui Karl jälle meiega oli, tema, Devoni ja Margaretiga lõunalauas. Karl rääkis selle peale järgmise anekdoodi.

      Mees läheb sõbrale külla. Võõras väikest kasvu tüüp, kroon peas, avab talle ukse. Mees mõtleb, et mingi noor sugulane või midagi, ning läheb tuppa. Vaatab, et sõber hõõrub vasklampi, ja küsib: “Mis teed?”

      Sõber ütleb, et see on võlulamp, kust tuleb džinn välja ja täidab kõik soovid. Mees proovib siis ka – hõõrub lampi, džinn tuleb, mees ütleb soovi, džinn vastab: “Sinu soov on mulle seaduseks!”

      Mees lippab vannituppa ja tuleb sealt siis vihasena tagasi. Küsib sõbralt:

      “Kuule, see džinn on sul purjus või? Ma ei soovinud kindlasti vannitäit maisi!!!”

      Sõber vastab: “Purjus jah, ega ma ka poolemeetrist kunni ei tahtnud…”

      Naersime kõik.

      Nädal hiljem oli Nordic Airi särasilmse ja toreda, kauni tumedajuukselise tõmmu personalidirektori lahkumispidu. Läksime Devoniga koos linna lilli ostma, Devon pidi nagunii panka minema ja vedas mu kaasa, väites, et tema ei tea lilledest midagi ega oska sobivaid valida.

      “Ma siis ootan sind,” ütlesin, kui me tema ilusa musta Audiga kaubanduskeskuse ees peatusime ja ma maha minema hakkasin.

      “Ma siis tulen.”

      Vaatasime teineteisele otsa ja hakkasime naerma.

      “Kõlab nagu episood rahvateatri näidendist,” märkis Devon ja me naersime veel.

      Tagasiteel ütles Devon, et tal on vaja korra terminalist läbi minna.

      “Oo, sobib! Mulle nii meeldivad lennujaamad… Need mõjuvad mulle alati nii, et ma tahaksin kuskile lennata.”

      “Nojah, mulle mõjuvad nii, et ma tahaksin lihtsalt lennata.”

      “Kaua sa lendad juba?”

      “Kaua.”

      “Ja sulle meeldib?” küsisin.

      “Meeldib on vähe öeldud, see on rohkem nagu vajadus, osa minust.”

      “Kirg? Sisemine sund?”

      “Jah, võib nii öelda küll. Ilma ei saa hästi. Nüüd, kui mul on juhatuse liikmena liinilende vähem, käin jälle rohkem õhtuti väikelennukiga lendamas ja õpetamas, sest muidu on vähe.”

      Mõtlesin hetke. “Mul on suhtlemise ja kirjutamisega üsna samamoodi. See on väga inspireeriv, et sul on nii teistsuguse tegevusega sama tunne.”

      Ta vilksas minu poole vaadata. “Arvad?”

      Vaatasin vastu. “Jaa.”

      Augusti lõpus lipsasime Beritiga kiirele city breakile Londonisse. Pikk nädalavahetus oli väga lahe: peatusime jälle sõprade juures, kahe seal õppiva ja töötava lõbusa blondi, Kairi ja Laila juures. Uitasime mööda kohustuslikke vaatamisväärsusi ning pikkisime sinna vahele mõnusaid parke, pidusid ja söögikohti.

      Neljapäeva õhtul pärast saabumist sõime Hiina restoranis Young Cheng Chinatownis, peale meie olid kõik külastajad hiinlased, tõlgendasime seda märgina suurepärasest kvaliteedist ega pidanud pettuma. Reedel tegime kohustuslikke turistipilte Big Beniga ja tiiru London Eye vaaterattaga, vahepeal vedelesime Pret A Mangeri suurepäraste võileibade ja lattega mõnusas St Jamesi pargis ning õhtul uitasime Sohos. Laupäeval tegime põhjaliku tiiru poodides, Oxford Street oli super, ehkki HMV-s oli selgelt liiga palju kiusatusi tekitavaid filme ja plaate, Waterstonesis raamatuid ning rõiva- ja kingapoodidest ma parem ei räägigi. Pidime neist vahepeal Starbucksis puhkama ja end suurte hõrkude lattedega turgutama. Õhtul nautisime Camdenis kõigepealt fish & chipsi ja ale’i ühes stiilipuhtas Inglise pubis ning seejärel tundmatuid bände elust pulbitsevas The Dublin Castle’is.

      Tagasi lennates, täiesti klišeelikus “väsinud, kuid õnnelikud” seisundis, küsisin Beritilt, kas ta teab seda kolme küsimuse mängu, millega saab kiirmeetodil välja selgitada, kas sa sobid teise inimesega.

      “Ei? Mis mäng?”

      “See käib nii, et tuleb vastata kolmele küsimusele. Viimasele ma ei saanud enne seda reisi vastata.”

      “Ja need on…?”

      “Kass või koer? Kohver või seljakott? London või Pariis?”

      “Hmm… koer ja kohver, aga see linnade küsimus on ikkagi keeruline, ma küll ei tea, kumb mulle rohkem meeldis!”

      “Jah, СКАЧАТЬ