Keha peab arvet. Bessel van der Kolk

Чтение книги онлайн.

      Mõne inimese elukäik tundub sujuvalt voolavat; minu omal oli palju seisakuid ja starte. Trauma teeb seda. See katkestab süžee … See lihtsalt juhtub, ja siis läheb elu edasi. Keegi ei valmista sind selleks ette.

       – Jessica Stern, Denial: A Memoir of Terror

      Neljapäev pärast 1978. aasta 4. juuli nädalavahetust oli minu esimene tööpäev koosseisulise psühhiaatrina Bostoni Veteranide Kliinikus. Sellal kui ma riputasin vastse kabineti seinale oma Bruegeli lemmikmaali „Pime talutab pimedat” reprot, kuulsin koridori teises otsas asuvas vastuvõturuumis sagimist. Hetk hiljem tormas mu uksest sisse suur sagrine mees vestiga ülikonnas, kaenla all ajakiri Soldier of Fortune. Ta oli nii ärevil ja nii selgelt pohmellis, et mõtlesin endamisi, kuidas mul üldse on võimalik seda hiiglaslikku meest aidata. Palusin tal istet võtta ja rääkida, mida ma tema heaks teha saaksin.

      Ta nimi oli Tom. Kümme aastat tagasi oli ta olnud mereväes, teenides Vietnamis. Ta oli pühade nädalavahetuse veetnud oma Bostoni kesklinna advokaadikontorisse sulgununa, juues ja vaadates vanu fotosid, selle asemel et olla koos perega. Ta teadis varasemate aastate kogemustest, et lärm, ilutulestik, kuumus ja piknik õe tagaaias, taustaks varasuve lopsakas rohelus, mis kõik meenutas talle Vietnami, ajaks ta hulluks. Kui ta endast välja läks, kartis ta pere läheduses viibida, kuna käitus oma naise ja kahe väikse pojaga nagu koletis. Lärm, mida lapsed tegid, ajas ta nii raevu, et ta võis majast välja tormata, et takistada end neile haiget tegemast. Ainult enda teadvusetusse joomine või oma Harley Davidsoniga ohtlikult suurtel kiirustel sõitmine aitas tal rahuneda.

      Ööaeg ei toonud kergendust – und katkestasid pidevalt luupainajad varitsusest kunagisel Vietnami riisipõllul, kus kõik tema jao liikmed olid lõpuks tapetud või haavatud. Ta koges õudseid mälestuspilte Vietnami surnud lastest. Õudusunenäod olid nii kohutavad, et ta kartis magama jääda ja jäi sageli kogu ööks ärkvele, juues end pildituks. Hommikul leidis abikaasa ta elutoa diivanil kustununa ning tema ja poisid pidid kikivarvul ümber mehe käima, kui ta neile enne nende kooli sõidutamist hommikusööki tegi.

      Mulle oma minevikust jutustades ütles Tom, et lõpetas keskkooli 1965, olles oma klassi lõpuaktusel kõnet pidav abiturient. Perekondlikku sõjaväkke mineku traditsiooni järgides registreeris ta end kohe pärast lõpetamist mereväkke. Ta isa oli Teise maailmasõja ajal teeninud kindral Pattoni armees ja Tom ei seadnud isa ootusi iial kahtluse alla. Sportlik, intelligentne ja ilmselgete juhiomadustega, tundis ta end pärast baaskursust jõulise ja võimekana, kuuludes tiimi, mis oli ette valmistatud kõigeks võimalikuks. Vietnamis sai temast kiiresti jaoülem, kellele allus kaheksa mereväelast. Kuulipildujatule all läbi muda rühkides ellujäämine paneb inimese enda – ja oma lahingukaaslaste üle üsna suurt uhkust tundma.

      Pärast teenistusaja lõppu saadeti Tom auavaldustega erru ja kõik, mida ta tahtis, oli Vietnam lõplikult unustada. Väliselt tundub, et seda ta tegigi. Ta astus GI Billi toetusel kolledžisse, lõpetas õigusteaduskonna, abiellus keskkooliaegse kallimaga ja sai kaks poega. Tomile tegi tuska see, kui raske tal oli oma naise suhtes tõelist kiindumust tunda, olgugi et tolle kirjad olid teda džungli hullumeelsuses elus hoidnud. Ta tegi kohusetundlikult ära kõik, mida normaalse elu elamine eeldab, lootes, et sel moel teeseldes õpib ta oma endist olemust tagasi saama. Praegu oli tal edukas õiguspraksis ja täiuslik perekond, kuid teda vaevas tunne, et ta pole normaalne – sisimas tundis ta end surnuna.

      Kuigi Tom oli esimene veteran, kellega ma oma elukutses kokku puutusin, olid paljud tema loo aspektid mulle tuttavad. Kasvasin üles pärastsõjaaegses Hollandis, mängisin pommitabamuse saanud majades, olles poiss, kelle isa oli olnud nii valjuhäälne natsirežiimi vastane, et ta saadeti poliitvangilaagrisse. Mu isa ei rääkinud oma sõjakogemustest kunagi, kuid aeg-ajalt tabasid teda plahvatuslikud raevuhood, mis mind väikse poisina jahmatasid. Kuidas sai mehel, keda ma igal hommikul kuulsin vaikselt trepist alla minemas, et palvetada ja piiblit lugeda, sellal kui ülejäänud pere magas, olla nii õudustäratav loomus? Kuidas sai inimene, kelle elu oli pühendatud sotsiaalse õigluse jaluleseadmisele, olla nii vallatud vihast? Nägin samasugust segadusseajavat käitumist oma onu juures, kelle jaapanlased olid Hollandi Ida-Indias (praegune Indoneesia) vangi võtnud ja saatnud orjana Birmasse, kus ta ehitas kuulsat silda üle Kwai jõe. Temagi meenutas sõda haruharva ja tal tekkisid sageli kontrollimatud raevuhood.

      Tomi kuulates mõtisklesin, kas ka mu onul ja isal olid olnud õudusunenäod ja kohutavad mälestuspildid – kas nemadki olid tundnud end lähedastest lahtisidestatuna, olles võimetud oma elus ühtki tõelist rõõmu leidma. Kusagil mu teadvuse tagasopis pidid olema ka mälestused mu hirmunud – ja sageli hirmutavast – emast, kelle enda lapsepõlvetraumat mõnikord mainiti, ja nagu ma nüüd usun, sageli taaskorrati. Tal oli närviajav komme minestada, kui talt küsisin, milline oli olnud tema elu väikse tüdrukuna, ja seejärel mind süüdistada, et ta nii endast välja ajasin.

      Minu ilmselgest huvist julgustust saanuna asus Tom jutustama, kui ärahirmutatud ja segaduses ta sisimas oli. Ta kartis, et muutub samasuguseks nagu ta isa, kes oli pidevalt vihane ja rääkis oma lastega haruharva – välja arvatud nende taunivaks võrdlemiseks oma seltsimeestega, kes olid elu kaotanud 1944. aasta jõulude paiku, Bulge’i lahingu ajal.

      Kui meie seanss lõppema hakkas, tegin seda, mida arstid harilikult teevad: keskendusin Tomi loo sellele osale, millest ma enda arvates aru sain – tema õudusunenägudele. Olin meditsiinitudengina töötanud unelaboratooriumis, jälgides inimeste une- ja unenäotsükleid, ning aidanud kirjutada mõned artiklid õudusunenägudest. Olin ka osalenud mõnes varases uuringus psühhoaktiivsete СКАЧАТЬ