Tallinna tapjad. Antto Terras

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Ettevõtjaks hakanud märkasid varsti, et seda homset päeva ei ole veel tulnudki, kui kõik rahvad on vennad. Kohvikupidajaid ja kutselisi autojuhte tabas aktsendiga tehtud tellimuste sadu. Te ju tahate, et teie äri on ka homme veel püsti ja teie uhke Lada kummid terved? Nii meeldivatest pakkumistest oli peaaegu võimatu keelduda. Kohe, kui „katuse“ ehk kaitse pakkumine hakkas raha sisse tooma, tormasid turule järgmised, veel kindlama kaitse pakkujad. Omavahel konkureerivad katusepakkujad ajasid ettevõtjad kimbatusse. Keda uskuda? Kas Dmitri on piisavalt tugev, et mind kaitsta, või oleks ikkagi Igor see, kelle peale tasuks loota? Ja kõige geniaalsem selle kõige juures oli, et kaitsekaupmehed müüsid kaitset eeskätt iseenda eest. Eestis leiutati omamoodi igiliikur. Esimesed arveteklaarimised konkureerivate organisatsioonide vahel toimusid just tollal. Mida nõrgem näis riik ja selle järelevalveaparaat, seda jõhkramaks muutusid pätid.

      Eesti iseseisvumise aegu oli väikeettevõtlus juba täies hoos. Kõige kuumemaks kaubaks olid nüüd mitmesugused rahvussümboolikaga kruusid, särgid, pastakad ja põhimõtteliselt mis tahes esemed, mille peale kolme lõviga vapp ära mahtus. Rahvuslipust õmmeldi aluspükse ja pulmakleite – nii tore asi oli oma riik.

      Nõukogude Liit taganes Eestist põletatud maa taktikat kasutades. Ta võttis kaasa kõik väärtusliku ja töökorras oleva, mida, tõsi küll, ei olnud palju. Masinatest ilma jäänud tehased ja liinid muidugi seiskusid ning siia-sinna tekkis jubedaid tondilosse. Olukord oli kõige raskem riigihalduses. Peaaegu midagi ei olnud, aga kõigega tuli siiski hakkama saada. Rahvast valdas karistamatuse tunne. Vanad seadused enam ei kehtinud ja uusi ei jõutud vastu võtta. Vastutusele ei võetud peaaegu millegi eest. Päris paljud mõtlesid endamisi, kas miski saab üldse olla kuritegelik riigis, kus ei ole seadusi.

      Eesti miilitsa muutmine politseiks oleks olnud farss, kui see ei oleks olnud tragöödia. Vanad mundrid visati prügimäele ja asemele saadi mingid imekombinesoonid, mis pigistasid persest ja kõditasid kaenla alt. Näiteks kõikidel Tallinna politseijaoskondadel oli kokku neli autot, millest sõidukorras oli kaks. Vanema kaardiväe nõukogude vaim paistis välja ka uute vormiriiete alt. Liikluses sai alati hakkama rahaga, raskematel juhtudel suure rahaga. Teise äärmusena tuleb nimetada noori idealistidest konstaableid, kes uskusid headusse ja seisid tänavanurgal kümnekroonise nädalapalga eest. Vana miilitsa parimad tegijad ei tahtnudki politseinikeks hakata. Nad asutasid oma turvafirmasid või läksid konsultandiks mõnda suuremasse asutusse. Iseseisvunud Eesti ametnikkond kaotas nii palju kutseoskusi ja kogemust, et see tundus isegi kurjategijatele ebaõiglane.

      Kuriteod ja kurjategijad said igapäevaelu osaks. Igaühe kohta võidi uskuda mida tahes. Mõni osutus vana võimu pealekaebajaks, mõnel oli keldris tuumajaam, mõni oli kümme aastat surnud, aga pension jooksis onupoja kontole. Tüssama ja toime tulema harjutatud rahvas jätkas samas vaimus ka uuel ajal. Varem olid inimesed teatanud miilitsale sellistestki kuritegudest, mis ei olnud veel toime pandud. Nüüd vaadati kõrvale ja vaikiti isegi ilmselgete juhtumite puhul. Igaüks tegeles oma asjadega. Teiste tegemistesse sekkumine või tunnistajaks hakkamine ei tasunud ära.

      Asjad läksid kõige rohkem käest ära aastatel 1994–1995. Siis käivitati riigivara erastamisprogramm. Igale tehasele, maatükile või korterile tuli leida omanik. Kinnisvara oli saadaval rohkesti ja parimad suutäied läksid muidugi jagajatele. Või kui leidus mõni Siberist eluga tagasi tulnud taat, kes oli eelmise vabariigi ajal midagi omanud, siis selline sai teoorias oma vara tagasi. Kõige verisem aasta taparindel oli 1994, kui statistika järgi sai surma kolmsada kuuskümmend viis inimest. Tegelik arv võis olla kolm korda suurem. Politsei ei hakanud uurimagi juhtumeid, mille kohta võis esimesel pilgul öelda, et kuritegu jääb avastamata. Kenam statistika oli kõigi huvides.

      Teadmata kadunuid ei saanud enamasti statistiliselt analüüsida. Päris paljudest oma teed läinutest ei teatatudki. Olid rahutud ajad ja kadunuks peetav võis olla lahkunud kas või välismaale või Emakesele Venemaale, olla meelega peidus või nime vahetanud. Vabadus ajas riigiaparaadi arvepidamise tükiks ajaks sassi.

      Mõrv on teatavasti urbaanne kuritegu. Seal, kus inimesed ja raha omavahel möllavad, tapetakse ikka keegi ära. Eestis jagunes kurjus eeskätt Tallinna ja Ida-Virumaa vahel. Pealinnas oli mammonat ja Ida-Virumaal eestivenelasi. Dokumentaalne kurioosum on, et ka Tallinna lähipiirkonnad olid kuriteostatistikas edetabeli tipus. Seega piirkonnad, kus on ehk kaks suitsu ja natuke põldu. Olukorda saab seletada sellega, et linnas tapetud veeti viimsele unele mõnda rahulikku maapiirkonda, kuhugi kraavi või järvesilma.

      Riigi haldustegevust takistas eriti algaastatel Eesti ja Venemaa vahelise piiri olematu valve. Piir oli küll kaartidele joonistatud ja metsas seisis mõni maalitud post, aga see oli ka kõik. Erimeelsus valitses selleski, kus see peaks kulgema ja kas järgida Tartu või Pähkinäsaari rahu tingimusi. Kurjategijatel, eelkõige palgamõrvaritel, oli kerge käia Eesti poolel veretööl ja minna ruttu tagasi Peterburi uulitsatele. Piirivalvele suutis Eesti eraldada sama vähe ressursse kui politseile. Venemaale viivate teede ääres pidasidki vahti eeskätt isamaalisemad metsavennad ja muud kaitseliitlased. Nad kaitsesid kodumaad, kuid lasksid paraja raha eest läbi mis tahes uraanikoorma. Narva jõe põhjas kulges aastaid Venemaa poolelt veetud kastmisvoolik, mille kaudu pumbati Eestisse naeruväärse hinnaga piiritust. Vastuvõtjatel oli kalda lähedal onnike, kus kaup villiti pudelitesse ja müüdi abivajajatele. Päris paljudele ametnikele oli ka see süsteem teada, aga parajalt suured kupüürid lasksid neil mõelda muudele asjadele.

      Eesti kuritegevus oleks olnud ilma endise Nõukogude Liidu mõjuta hoopis teistsugune. Vabariiki vägisi veetud slaavlased kujundasid kriminaalset lahinguvälja oma maitse järgi. Juba seitsmekümnendatel toodi Eesti vanglatesse rahvast juurde Venemaa parandusliku töö kolooniatest, sest kohalikud karistusasutused kannatasid klientide puuduse all. Vange kasutati sunnitöödel, ja kui kuskil vabanes mõni voodikoht, ei seisnud see kaua tühjalt.

      Nõukogude Liidu kodanikud ei läinud pärast Eesti vabanemist muidugi enam kodumaale. Vastupidi: nad asutasid oma grupeeringuid, mida kutsuti päritolulinna või -liiduvabariigi järgi. Võitlus pisikese Eesti kõige tulusamate turgude eest oli verine.

      Eesti kurjategijate kohta võib öelda palju halba, kuid näiteks võrdõiguslikkuse küsimustes olid nad teerajajad. Kriminaalses maailmas ei olnud rassilisi eelarvamusi ega diskrimineerimist. Luges ainult raha ja võime seda kokku ajada, kontrolli all hoida ja kaitsta. Olid sa armeenlane või pärnakas – kui püss püsis käes ja tulemused tulid, väärisid sa kohta päikese all.

      Kogu üheksakümnendate jooksul lasti meil jälgida meedia serveeritud õuduspilte Eesti maffiast. Raija Pelli värisevat häält ja võdisevaid püsilokke ei unusta keegi. Väga tõenäoliselt mingit maffiat siiski ei olnud ega ole. Ka Soome kahjud piirdusid selle kardetud organisatsiooni käsitlemisel umbes kahe päramootoriga. Eestis oli tõesti väga toores kriminaalne kultuur ja sellel arvukaid etnilisi subkultuure. Ajas elati aja kombel, ja kuna kõik hoidsid oma osast kõvasti kinni, oli liigse jõu kasutamine peaaegu kohustuslik. Organiseerituteks ei saa neid jõuke nimetada. Iga kamp ajas oma asju, kedagi ei austatud ja rahvas vahetus nagu Hallikaineni tuuril. Kappa dressipükstes ja Teriniti dressides kiilakaid ei ole aus tituleerida maffiaks. Mõni itaallane võib pahaseks saada.

      „Tallinna tapjad“ räägib ka väljaspool pealinna toime pandud kuritegudest ja tutvustab lisaks tapjatele Eesti olusid üheksakümnendatest tänapäevani. Heitlikud ajad ei lõppenud kahjuks millenniumivahetusel, vaid kalašnikovid paukusid veel aastaid hiljemgi. Uue riigi areng ja rahunemine kestsid terve põlvkonna.

      Sellesse teosesse olen valinud juhtumid, mis iseloomustavad ajastut ja teatud kuriteotüüpi kõige paremini. Igal teol on ikka mingi seletus ja sotsiaalne alatoon. Neid, kes tapsid ainult õelusest, ei ole ma oma lugudesse sobivaks pidanud. Ja selguse mõttes tõdetagu veel, et teose narratiiv võib olla vahel lennukas, aga iga juhtum on kahjuks tõsi.

      VIIMNE СКАЧАТЬ