Название: Eneseabimõrvad
Автор: Karsten Dusse
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789949859641
isbn:
„Seda hüütakse eluks. Mis teiega juhtus?“
Kirjeldasin laias plaanis oma karjääri. Rääkisin tohutust algajapalgast ja pöörastest töötingimustest. Kuus ja pool päeva nädalas. Neliteist tundi päevas. Igal hetkel ümbritsetud jääkülmadest karjeristieeslitest, kes jooksid nagu orav rattas, et saada siia ühel päeval partneriks.
Ma tean, millest räägin. Olin üks nendest.
Mu esimene klient oli tüüp, keda polnud varem esindanud ükski advokaadibüroo. Värske advokaat sai uustulnukast kliendi. See klient oli Dragan Sergowicz, kuid seda ma ei maininud. Mainisin vaid, et klient oli „kahtlane“. Kusjuures „kahtlane“ oli Dragani äride kohta väga leebe väljend. Punane tuli tema tegevuse kohal pimestas tugevamalt kui kiiruskaamera välk, mis tabab kolmekümne alas saja kolmekümnega sõitnut.
Kuid Dragan oli majanduslikult edukas ning mõned „tõsised“ DEDi kliendid, kes olid talle teene võlgu, soovitasid teda.
Meie esimesel kohtumisel ütles Dragan, et küsimus on maksudest kõrvalehoidmises. See ei olnud päris vale. Kuid see ei vastanud ka prokuratuuri süüdistusele. Dragan oli ühe temaga tegelnud finantsameti töötaja kriitiliste järelepärimiste tõttu haiglasse peksnud. Kui töötaja oli nii palju tervenenud, et suutis tahket toitu süüa ning protokolli tarbeks tunnistusi anda, ei tahtnud ta kummalisel kombel enam mäletada maksudest kõrvalehoidmise kahtlust ega Dragani külaskäiku. Ta tunnistas, et oli lihtsalt õnnetult kukkunud.
Dragani rusikad olid järgnevail aastail ilmselt sageli osutunud märksa tõhusamaks kui minu kaks riigieksamit.
Dragan polnud mitte ainult jõhker sutenöör, vaid ka suurdiiler ja relvakaubitseja. Kui mina temaga tutvusin, varjas ta oma ärisid nii hästi-halvasti, kui suutis, terve hulga poolseaduslike impordi-ekspordifirmade taha. Lühidalt öeldes oli Dragan isegi mu tööandja väga veniva tõsiduse mõiste jaoks „päh“ klient: ta pumpas büroosse palju raha, kuid sellega ei saanud end kõrvaltvaatajate silmis just kaunistada.
See ei takistanud büroo partnereid muidugi mind pühendamast kõigisse tuntud finantstrikkidesse, et neid siis kohustusliku tasu eest Dragani puhul kasutada.
Draganist sai mu esimene tööalane väljakutse. Rakendasin kogu oma auahnuse selleks, et kaasajastada tema ettevõtlusportfooliot ja hoida seega ta tegevused prokuratuuri vaateväljas. Tema põhisissetulekuallikateks jäid endiselt narkootikumid, relvad ja sutenöörlus. Sissetulekud aga lüüsisin ma sestpeale läbi arvukate ekspeditsioonifirmade, frantsiisiettevõtete või kassatehinguettevõtete, milles Draganile osaluse ostsin. Lisaks näitasin talle, kuidas Euroopa Liidu toetusega olematusse Bulgaaria baklažaaniistandusse raha tilgutada ja optsioonipaberite abil emissioonikaubanduseks rahaallikaid luua, mis olid küll vähemasti sama kriminaalsed kui narkokaubandus, kuid ei eeldanud kellegi kontide murdmist. Ja mõlemaid toetas riik. Minu abiga oli Dragani avalik imago muutunud jõhkrast diilerist ja kupeldajast enam-vähem austusväärseks ärimeheks.
Ma viisin täiuseni kõik selle, mida ülikoolis polnud kunagi õppinud. Kuidas tunnistajaid „mõjutada“, prokuröre „rahustada“, kolleege „joonel hoida“. Lühidalt: ma olin inimeste veenmises suurepärane.
„Ja teate, miks?“ küsisin härra Breitnerilt.
„Valgustage mind!“
„Algul sellepärast, et see oli mu töölepingus kirjas. Ma ei ole halb inimene. Ausalt. Olen pigem kartlik ja igav. Ja kohusetundlik. See viimane on võib-olla mu kõige halvem iseloomujoon. Olen täiesti teadlik sellest, et süsteem, mida olen ise aidanud kujundada, ei ole hea. Ei teiste ega mu enese jaoks. Süsteem, mis soodustab vägivalda, ebaõiglust ja pettust ning milles armastus, õiglus ja tõde on negatiivsed väärtused, ei saa olla hea. Aga mina võisin sellest hoolimata olla hea. Vähemasti süsteemi piires. Kohusetundest andsin aastaid endast kõik, et see süsteem toimiks. Seejuures ei pannud ma tähelegi, kuidas muutusin aeglaselt, kuid kindlalt püüdlikust kvalifitseeritud juristist täiuslikuks organiseeritud kuritegevuse advokaadiks.“
Vahepeal oli mul lihtsalt lõbus seda käsitööd täiuslikult vallata. Kuid täiuslikkus ei ole veel kõik. Iga enam-vähem hea advokaat suutis oma kliendi naha päästa. Aga see ei muutnud olukorda. Draganis ei olnud ka kõige kallimasse ülikonda riietatuna märkigi tõsiseltvõetavast ärimehest. Ta oli ja jäi vägivaldseks hulluks.
Advokaadi vaikimiskohustuse tõttu sain temalt kuulda rohkem vaimuhaigeid julmusi kui Charles Mansoni1 pihiisa. Samal ajal valasin konkurentide ja tema kuritegude võimalike tunnistajate kaela lausa tonnide viisi sõnnikut ning panin veel imeks, et omandasin mingil hetkel halva lõhna. Tähendab, ma ei pannud seda ise tähelegi, seda ütles mulle mu lõhnatundlik naine. Tema ju nentis, et sellist elu ei saa ma jätkata.
3
HINGAMINE
„Hingamine ühendab meie keha ja hinge. Me hingame seni, kuni elame. Hingamises saame põgeneda. Kui keskendume oma hingamisele, siis keskendume keha ja vaimu seosele. Hingamisega saame vähendada negatiivsete emotsioonide mõju neile mõlemale.“
Joschka Breitner, „Aeglustus möödasõidujoonel – kohalolu juhtidele“
MA RÄÄKISIN JOSCHKA BREITNERILE oma kartusest, mis oli juba peaaegu kindel teadmine – et just oma läbinisti eduka päh-kliendi kaitsmise tõttu ei saa ma kunagi selle advokaadibüroo partneriks. Minust oli saanud päh-advokaat. Edukas päh-advokaat. Aga päh-advokaadid ei saa partneriks.
Panin tähele, kuidas hakkasin juba rääkimise ajal pinnapealselt hingama, sain kõhuvalu ja kukal läks pingesse.
„Millal te esimest korda teadvustasite, et teie väärtushinnangud on nihkunud?“
Mõtlesin korraks ja mulle meenus väga kiiresti võtmeolukord.
„See oli ühel öösel. Meie tütar Emily oli siis veel üsna pisike, vahest kahekuune. Ta ei maganud muidugi veel terve öö järjest. Kuna Emily sai algusest peale pudelit, siis võisin teda öösiti naisega kordamööda toita. Päeval oli mul palju tegemist nagu alati. Kuid seda tegin ma meelsasti. Need vaiksed ööminutid oma väikese tütrega lastetoas olid nagu omaette rahulik maailm … Nojah, igatahes hoidsin ma ühel ööl täiesti üleväsinuna süles Emilyt, kes oli just krooksu teinud ja nüüd omaette jutustas, ja püüdsin teda magama rääkida ja kirjeldasin, kui ilus on maailm. Korraga avastasin ehmatusega, et kirjeldasin oma lapsepõlve maailma. Mitte seda, milles elasin.“
Joschka Breitner noogutas natuke aega mõtlikult ja päris siis: „Ja miks te seda endale teete? Kas raha pärast?“
Mõtlesin järele. Ei, oleks vale väita, et raha on ainus, mis mind mu töö puhul võlub.
„Ma armastan seda, mida oskan. Aga vihkan neid, kelle jaoks seda teen.“
„Milles see avaldub?“
„Kas armastus või vihkamine?“
„Kumma pärast te siin olete?“
„Pigem viimase.“
„Nii? Ja kuidas see teile kehaliselt mõjub?“
„Kuklapinge, kõhuvalu, pinnapealne hingamine …“
СКАЧАТЬ