Eneseabimõrvad. Karsten Dusse

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja viiekohalise palganumbriga oma imelise tütre, toreda naise ja enda jaoks.

      Hea küll, suur neljakohaline summa sellest kulus maja ülalpidamiseks. Maja, milles elas imeline laps, keda ma oma tööaegade tõttu kunagi ei näinud. Koos armastava emaga, kellega ma teda nähes veel ainult tülitsesin. Mina, kuna olin ärritatud tööst, millest ei saanud naisele rääkida, sest ta vihkas seda – ja tema, kuna oli terve päeva kantseldanud meie last ning oli selle nimel üles öelnud korraliku töökoha ühe kindlustusfirma osakonnajuhatajana. Kui meievaheline armastus oli õrn taim, siis olime selle eest suurde perepotti ümberistutamise järel ilmselgelt liiga vähe hoolitsenud. Lühidalt öeldes läks meiega nagu paljude edukate noorperedega: sitasti.

      Et tööd ja perekonda ühendada ja kuna ma olin meist kahest ainus, kellel mõlemad olemas olid, oli naine otsustanud minu kallal tööd teha. Ta saatis mind kohalolunõustaja juurde. Kes ei teinud ust lahti. Idioot. Mu kuklapinge hakkas end ilmutama naksatustena iga peakeeramise juures.

      Ma helistasin raske puust ukse taga uuesti. Uks tundus olevat värskelt värvitud. Vähemasti lõhnas see niimoodi.

      Viimaks tehti uks lahti. Lävel seisev mees nägi välja, nagu oleks ta kogu aeg ukse taga varitsenud ja teist helistamist oodanud. Ta oli minust mõni aasta vanem, umbes viiekümnendate alguses.

      „Meil oli kokkulepe kella kaheksaks õhtul,“ ütles ta lihtsalt, enne kui ringi keeras ja sõnagi lisamata mööda lagedat koridori minema kõndis. Järgnesin talle üldvalgustusega ja tagasihoidlikult möbleeritud kabinetti.

      Mees mõjus askeetlikult. Ta sitkel kehal polnud grammigi rasva. Sedasorti inimene, kelle puhul vahukooretort ei mõjunud isegi naha alla süstituna. Ta välimus oli hoolitsetud. Ta kandis kulunud teksaseid, jämedast villasest lõngast kampsunit, selle all lihtsat valget puuvillast särki ja tuhvleid paljaste jalgade otsas. Käekella ega ehteid polnud.

      Kontrast oli uskumatu. Minul oli tumesinine rätsepaülikond, valge mansetinööpidega triiksärk, sinise ja hõbedaga lips koos teemantidega lipsunõelaga, Breitlingi kell, abielusõrmus, mustad sokid ja Budapesti stiilis kingad. Riideesemete arv, mida mul oli seljas rohkem kui sel tüübil, ületas mööbliesemete arvu tema töötoas. Kaks tugitooli, üks laud. Üks raamaturiiul ja jookide serveerimise lauake.

      „Jah, vabandust. Liiklus oli tihe.“ Juba tervitamata jätmise pärast oli mul tahtmine kohe ots ringi keerata. Töö tõttu hilinemist võis mulle mu oma naine ka ette heita, tasuta. Aga see stress, mida Katharina oleks mulle tekitanud teada saades, et olin lisaks nõustamisele hilinemisele ka kohe solvunult lahkunud, oleks tagantjärele vajanud veel kaht lõdvestusnõustajat.

      „Mul oli veel üks kiire eelvangistuskohtumine. Kehavigastusega rööv. Ma ei saanud niisama lihtsalt …“ Miks mina kogu aeg rääkisin? Tema oli siin ju peremees. Kas ta ei peaks mulle vähemalt istet pakkuma? Kuid see tüüp vahtis mulle lihtsalt otsa. Umbes nii, nagu vaatab mu tütar, kui näeb metsas sitikat. Kui aga putukas tundmatu isendi jälgimise all instinktiivselt hirmust tardub, vallandus minul kõnerefleks.

      „Me saame ju kiiremini teha … sama raha eest,“ üritasin viltu läinud algust parandada.

      „Tee ei muutu lühemaks, kui sellel joostakse,“ sain vastuseks.

      Ma olin oma sekretäride kohvitassidelt lugenud sisukamaid mõtteteri. Ja selle tüübi mõttetera ei tasakaalustanud isegi mitte hea kohv. See oli üsna vilets algus.

      „Istuge ometi. Kas soovite teed?“

      No lõpuks. Istusin tugitooli. See nägi välja, nagu oleks eelmise sajandi seitsmekümnendatel võitnud disainiauhinna, ja koosnes ühestainsast kroomtorust, millele oli pingutatud jäme pruun koortriie. Tool oli hämmastavalt mugav.

      „Kas teil espressot on?“

      „Rohelist teed?“

      Nõustaja eiras mu espressomärkust ja kallas mulle juba klaaskannust teed. Ähmaseks muutunud klaasist oli näha, et kannu oli aastaid iga päev kasutatud.

      „Palun väga. Leige.“

      „Ausalt öeldes ma ei teagi, kas olen õige kohas …“ alustasin.

      Hoidsin kramplikult teetassist kinni. Olin lootnud, et mind katkestatakse. Seda aga ei tehtud. Mu lõpetamata pomin jäi õhku rippuma. Seal kohtas ta mu vestluskaaslase avatud pilku. Alles siis, kui sai selgeks, et ma edasi ei räägi, võttis ka nõustaja lonksu teed.

      „Ma tunnen teid kolmkümmend minutit ja arvan, et võiksite siin enda kohta päris palju õppida.“

      „Te ei saa mind kolmkümmend minutit tunda. Ma olen ju alles kolm minutit siin olnud,“ märkisin teraselt.

      Mees vastas ärritava leebusega: „Aga te oleksite võinud siin ka kolmkümmend minutit olla. Esimesed umbes kakskümmend viis minutit sisustasite te ilmselgelt millegi hoopis muuga. Siis seisite kolm minutit ukse taga ja mõtlesite, kas peaksite teist korda helistama. Eks ole?“

      „Ee …“

      „Pärast seda, kui te viimaks otsustasite helistada, sain ma kolme minuti jooksul, mille te minu ruumides olete veetnud, teie kohta teada, et te ei pea siduvaks kokkuleppeid, mis on erandkorras ainult teile tähtsad, et lasete oma prioriteete seada eranditult välistel oludel, et tunnete vajadust end täiesti võõra inimese ees õigustada, et te ei kannata vaikust, ei suuda intuitiivselt tajuda normidest hälbivat olukorda ja et te olete täielikult oma harjumuste ori. Kuidas te end praegu tunnete?“

      „Kui te nimetatud põhjustel ei taha nüüd minuga seksida, siis tunnen end täpselt nagu kodus!“ pahvatasin.

      Nõustaja ajas rohelise tee kurku, hakkas köhima ja seejärel südamest naerma. Olles mõlemaga lõpule jõudnud, sirutas ta mulle käe.

      „Joschka Breitner – tore, et siin olete.“

      „Björn Diemel, rõõm tutvuda.“

      Jää oli murtud.

      „Niisiis, miks te siin olete?“ tahtis Joschka Breitner teada.

      Mõtlesin järele. Mulle tuli pähe tuhat põhjust. Ja siis jälle mitte ainsamat. Mõtlesin endamisi, et kohalolunõustaja suhtes tuleks ju olla teatud määral aus. Mulle paistis härra Breitner pärast naeruhoogu täitsa sümpaatne. Kuid ma polnud veel kaugeltki valmis talle täiesti otsekoheselt oma eraelu üksikasju avaldama. Härra Breitner pani mu sisemist kimbatust tähele.

      „Nimetage lihtsalt viis asja, mis on seotud sellega, et te praegu siin istute!“

      Tõmbasin sügavalt hinge ja alustasin.

      „Päevas on liiga vähe tunde, ma ei suuda end välja lülitada, ma pole piisavalt paksu nahaga, olen stressis, naine käib närvidele, ma ei näe oma last kunagi ja igatsen tema järele. Kui mul on lapse jaoks mõnikord aega, olen mõtetega alati mujal. Mu naine ei väärtusta mu tööd, mu töö ei väärtusta mind …“

      „Te ei oska loendada.“

      „Kuidas palun?“

      „Üheksa neist viiest asjast on klassikalised ülekoormuse märgid. Kas saaksite kirjeldada paari olukorda, milles te midagi säärast tunnete?“

      Ma СКАЧАТЬ