Lüllikivi. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

      1. peatükk

      Pühapäev

      Rattad krudisesid kruusal. Seejärel jäi auto ootamatu nõksatusega seisma, Helgi paiskus tagaistmel ettepoole ning tema põske kriipis kare ja lehkav riie. Tema auto ei saanud see olla. Ta tegi pikkamisi üht silma avades kindlaks, et väljas on pime. Siis plõksutas juht laevalgusti põlema ning Helgi nägi prahti autopõrandal – lössis joogipurke, kokku kortsutatud kartulikrõpsupakki, kasutatud pabersalvrätte, kaht murdunud sigaretti ja viinerisaia ümbrispaberit. Taksod võivad tänapäeval tõesti jälgid olla. Aga võib-olla see polnudki takso. Kas ta võis ennast koju hääletada? Hüpata kesklinnas mõnda juhuslikku autosse? See poleks Helgil olnud esimene kord teha purjuspäi midagi niisugust, mida ta poleks kainena uneski näinud.

      Mõtlemine tegi haiget. Valu sööstis läbi pea, magu tõmbus talle kaasa tundes pahaendeliselt kokku ja minuti pärast ta juba öökis. Istuli tõusta käis talle üle jõu, nii et ta oleks pidanud lihtsalt istmele oksendama. Haisu põhjal otsustades poleks selles olnud midagi uut. Jumala eest, mida ta küll jõi? Tavaliselt hoidus ta igasugusest sedalaadi enesetunnet tekitavast kusest eemale. Aga kangem kraam pidi ju siiski tema praeguses seisundis süüdi olema. Uimane olek ja umbe jooksnud aju olid talle liigagi tuttavad, kuigi niivõrd täis ei olnud ta olnud juba aastaid.

      Kui kramp kätte jõudis, suutis Helgi mingi imega pea istmeservale nihutada ja mao hapuka sisu põrandale pursata. Selle tulemusena prahile lisandunud löga oli niivõrd eemaletõukav, et ta sulges silmad. Esiistmelt kostis hüüatus, millele järgnes ports valju vandumist. Helgi sai isegi oma ähmase peaga aru, milles on asi. Keegi ei taha ju, et tema autosse oksendatakse.

      Juhipoolne uks avanes metalse kriiksatuse saatel ja löödi siis taas kinni, mis katkestas kirumise ja paiskas auto pimedusse, sest laevalgusti kustus. Oli kuulda kruusa krudisemist kellegi jalgade all. Seejärel kisti lahti Helgi pea juures olev uks ja autosse tulvas värsket külma õhku. Iiveldus ja koos sellega ka peavalu andsid veidi järele. Kergendustunne oli kirjeldamatu, kuid kaua tal seda nautida ei lastud. Keegi kahmas tal jõhkralt õlast kinni ja sikutas. Helgi tahtis hakata vastu vaidlema ja öelda, et tema ei ole kellegi lükata-tõugata, aga sõnad ei tahtnud suust välja pääseda. Jäi mulje, nagu oleksid aju keelega ühendavad närvid läbi lõigatud.

      Tema sisemisse segadusse tungis vihane hääl, mis käskis tal autost välja tulla. Juht ilmselt tahtis temast selle oksendamise pärast lahti saada. Helgi avastas iseenda üllatuseks, et ta kuulabki sõna. Ta ei olnud kavatsenud istuli tõusta, ent jäsemed ja lihased näisid tegutsevat omapäi. Nad pingutasid korra üheskoos jõudu ning ta oligi autost väljas ja püstijalu. Ta hingas sügavalt sisse. Siin maitses värske õhk veelgi paremini. Paistis täiskuu, taevas oli selge ja polnud tuuleõhukestki, otsekui oleks maailm täiesti liikumatult paigale tardunud. Ta kallutas pea kuklasse, et öötaevast imetleda, ja kaotas tasakaalu, kuid seesama toores käsi püüdis ta kinni. Helgi oli talle toetuse eest tänulik, sest kruus jalgade ees nägi välja terav.

      Kui ta oli tuikumise lõpetanud ja seisis enam-vähem sirgelt, kostitati teda võmmuga selga ja kästi kõndima hakata. Helgi keha kuuletus taas ilma vähimagi sisendsignaalita ajust. Ta oli kergelt üllatunud selle üle, et mees talle autosse oksendamise eest pikalt sõnu peale ei lugenud. Kõik oli väga kummaline, ent ta ei suutnud mõtteid piisavalt tööle sundida, et ära tabada, mis siin siiski toimub. Võib-olla nägi ta parajasti mõnda nendest unenägudest, millest vahetult enne kaljult kukkumist õhku ahmides üles ärgatakse.

      Kruus jalgade all asendus hulga rohtukasvanud lambaradadega, mis looklesid eksimatult äratuntava vana laavavälja konarlikul pinnal. Helgi silmitses pingsalt maapinda ja kuuvalgel helendavat härmas rohtu enda ees. See oli ainus, mida ta sai teha, et kuidagiviisi jalul püsida. Tema komberdas ees ja mees oli tal tihedalt kannul. Käsi lükkas Helgit edasi iga kord, kui ta hakkas kursist kõrvale kalduma või peatus, et tasakaalu taastada. Ta tahtis mehele rääkida, et ei valmista neid raskusi meelega, kuid keel oli liiga pehme ja kohmakas, et sõnu moodustada.

      Tee kulges üürikest aega mäkke ja laskus siis laavamüüride vahel avanevate rohtukasvanud orgude kaudu taas alla. Suviti oleksid need olnud ideaalsed piknikukohad, aga nüüd olid nad kõledad ega näinud sugugi ahvatlevad välja. Helgi arvas, et tundis selle kandi ära, ja kergitas uimaselt pead, et püüda orienteeruda. Mitte kuigi kaugel siit laavaväli lõppes ja algas meri, mis oli pimeduses must peale nende kohtade, kus lainevirvetelt säras vastu kuupaiste. See vaatepilt tõi meeltesse lapsepõlvemälestuse kunagisest jalutuskäigust koos vanaisaga üsnagi samasugusel rannal – ja võib-olla koguni sellelsamal rannal. Nad ajasid siis kogemata hirmu nahka kahele hahale, kes lendasid ärevalt minema. Vanaisa läks sinna, kus linnud olid istunud, ja leidis pehmest pruunist pesast kaks suurt sinakat muna. Helgi laskus pesa kõrvale kükakile ja puudutas sõrmega udusulgi, mis tundusid olevat samavõrra mittemateriaalsed kui õhk. Kui ta ennast püsti ajas, juhtis vanaisa tema tähelepanu nende ümber laia sõõri moodustanud kajakatele. Linnud olid piisavalt kaugel, et piiramisrõngas otsekohe silma ei torkaks, kuid näis, et nad tõmbavad seda koomale. Kui vanaisa rääkis Helgile, mida kajakad teevad, oleks ta tahtnud neid kividega loopida.

      See oli kohutav dilemma ja ta oli kurval kombel juba parajasti nii vana, et sai sellest aru. Kui nad siia jäävad, ei söanda kajakad lähemale tulla, ent läheneda ei julge ka emas- ja isaslind. Munad lähevad külmaks ja looted nende sees surevad. Aga kui ta koos vanaisaga eemale tõmbub, tulevad hahad küll viimaks tagasi, kuid siis tekib oht, et kajakad on kaitsmata pesa vahepeal tühjaks röövinud. Lõpuks jõudis Helgi vanaisa otsusele, et nad peavad edasi minema, ja nad lahkusidki peaaegu tagurpidi kõndides ja pesa jälgides lootuses, et hahad sööstavad oma mune päästma. Kuid lindudest polnud jälgegi. Polnud СКАЧАТЬ