Agendi mäng. John Le Carré

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ inglisepäraseks Nathanieliks, lühendatult Natiks. Ma olen 178 sentimeetrit pikk, aetud habemega, minu sagris juuksed hakkavad halliks minema, ma olen abielus Prudence’iga, kes on partner ühes Londoni kesklinna vanas advokaadibüroos, mis tegeleb üldiste perekondlike juriidiliste küsimustega, peamiselt aga pro bono juhtumitega.

      Kehaehituselt olen ma sale – Prue eelistab sõna „sitke”. Mulle meeldib igasugune sport. Lisaks sulgpallile käin ma sörkimas, jooksen ja teen kord nädalas trenni jõusaalis, mis pole kõigile avatud. Mul on kare sarm ja maailma näinud mehe lihtne ligipääsetavus. Välimuselt ja käitumiselt olen ma tüüpiline britt, kes suudab kiiresti ladusalt ja veenvalt väidelda. Ma kohanen olukorraga ja mul pole ületamatuid moraalseid kõhklusi. Vahel olen ma äkiline ja ma pole naiselike võlude suhtes kaugeltki ükskõikne. Ma ei ole loomult sobilik istuvaks tööks ja eluviisiks, mis on küll tõesti nii leebelt öeldud, kui vähegi võimalik. Mõnikord olen ma põikpäine ja ma ei ole loomult distsipliinile alluv. See võib olla nii puudus kui voorus.

      Siin tsiteerin ma oma endise tööandja viimase kahekümne viie aasta salastatud ettekandeid minu tööalase tõhususe ja üldise veetluse kohta. Kindlasti tahate teada ka seda, et võib olla kindel, et ma ilmutan vajalikku kalkust, kuid kellel seda vaja on ja millisel määral, pole täpsustatud. Vastukaaluks olen ma taktitundeline ja sõbraliku iseloomuga, mis äratab usaldust.

      Pisut maisemal tasandil olen ma segaabielust pärit Briti alam, Pariisis sündinud, pere ainus laps, minu kadunud isa oli minu eostamise ajal Fontainebleaus asuva NATO peakorteri esinduses töötav Šoti Kaardiväe varatu major, minu ema aga Pariisis elavate vene valgekaartlasest tähtsusetute aadlike tütar. Vene valgekaartlane tähendas siin ka tublit portsu saksa verd emapoolse vanaisa poolt, mida mu ema vastavalt tujule kas appi võttis või maha salgas. Ajalugu väidab, et esimest korda kohtusid mu ema ja isa vastuvõtul, mille korraldasid Vene isehakanud eksiilvalitsuse viimased jäänused ajal, kui mu ema nimetas ennast alles kunstitudengiks ja mu isa lähenes neljakümnendale eluaastale. Hommikuks olid nad juba kihlatud, vähemalt nii mu ema ütles, ja arvestades tema elu kulgu muudes valdkondades, pole mul põhjust tema sõnades kahelda. Kui isa oli sõjaväest erru läinud – selleks sunniti teda kähku, kuna sel ajal, kui ta mu emasse sõgedalt armus, oli tal juba naine ja ka teisi takistusi –, seadis värske noorpaar end sisse Pariisi eeslinnas Neuillys, kenas valges majas, mille olid andnud minu emapoolsed vanavanemad ja kus ma õige pea sündisin, võimaldades oma emal muudele asjadele mõelda.

      Viimaseks jätsin ma väärika, kõiketeadva isiku, oma armastatud keeleõpetaja, hoidja ja sisulise koduõpetaja proua Galina, kes arvatavasti oli Venemaalt Volga kandist pärit varast ilma jäänud krahvinna, kelle soontes olevat olnud Romanovite verd. Kuidas ta meie isemeelsesse majapidamisse sattus, on mulle segaseks jäänud, kõige usutavam on aga, et ta oli ühe minu emapoolse vanaonu mahajäetud armuke, sest pärast põgenemist Leningradist, nagu seda linna tollal kutsuti, ja kunstikaupmehena teise varanduse teenimist pühendas see vanaonu oma elu kaunite naiste kogumisele.

      Proua Galina oli vähemasti viiskümmend aastat vana, kui esimest korda meie majapidamisse ilmus, väga trullakas, kuid kelmika naeratusega. Ta kandis pikki sihisevast siidist kleite, valmistas oma kübarad ise ning elas meie kahes pööningutoas koos kogu varandusega, mis maailmas talle kuulus: oma grammofoniga, ikoonidega, süsimusta maaliga jumalaemast, mis, nagu ta ise järjekindlalt väitis, oli da Vinci töö, ning karbivirnadega, kus olid vanad kirjad ning fotod tema koerte ja teenritega ümbritsetud vürstlikest vanavanematest lumes.

      Lisaks minu heaolule olid proua Galina suureks kireks keeled, millest ta rääkis õige mitut. Vaevalt olin ma jõudnud omandada inglise õigekirja alged, kui tema hakkas mulle juba kirillitsat peale suruma. Meie unelektüüriks olid üksteise järel ühed ja samad muinasjutud, igal õhtul ise keeles. Pariisi kiiresti kahanevas valgekaartlaste ja Nõukogude Liidust väljasaadetute järeltulijate kogukonnas esinesin mina Galina polüglotist postripoisina. Räägitakse, et ma kõnelen vene keelt prantsuse intonatsiooniga, prantsuse keelt vene intonatsiooniga ja saksa keelt, niipaljukest kui ma seda kõnelen, seguga mõlemast intonatsioonist. Minu inglise keel aga pärineb mu isalt, olgu see siis hea või halb. Mulle on öeldud, et minu inglise keeles on isegi tema šoti kõnerütmi, kuid alkohoolset mörinat, mis sellega kaasas käis, vast siiski mitte.

      Minu kaheteistkümnendal eluaastal vandus isa alla vähile ja melanhooliale ning mina hoolitsesin proua Galina abiga surija vajaduste eest, kuna ema oli hõivatud kõige rikkamaga oma austajatest, belgia relvaärimehega, kellest mina suurt ei pidanud. Minu isa lahkumisele järgnenud piinlikus kolmnurgas hinnati mind ülearuseks ning kupatati Šoti rajamaale, kust ma pühadeks sõitsin sünge isapoolse tädi juurde, kooliajal elasin aga spartalikus mägismaa internaadis. Hoolimata kooli parimatest pingutustest mind mitte üheski siseruumidesse puutuvas õppeaines harida, õnnestus mul pääseda ühte ülikooli tööstuslikul Kesk-Inglismaal, kus ma tegin oma esimesed kohmakad sammud naissooga tutvumisel ja sain läbi häda, kõige viletsamate tulemustega, kätte kraadi slavistikas.

      Viimased kakskümmend viis aastat olen ma töötanud Briti Salaluureteenistuses – mida asjassepühendatud kutsuvad Bürooks.

      *

      Ka täna tundub, et minu värbamine salajase lipu alla oli saatusest ette määratud, sest ma ei mäleta, et ma oleksin kaalunud või soovinud ühtki teist karjääri, kui ehk välja arvata sulgpallimängija või mägironija oma Šotimaal Cairngormsis. Selsamal hetkel, kui minu juhendaja ülikoolis küsis mult klaasi sooja valge veini juures häbelikult, kas ma olen kunagi mõelnud, et võiksin teha „oma maa heaks midagi, millest väga laialt rääkida ei maksa”, võpatas minu süda äratundmisest ja mõtted läksid tagasi hämarasse korterisse Saint-Germainis, kus proua Galina ja mina käisime igal pühapäeval kuni isa surmani. Just seal kuulsin ma esimest korda põnevusvärinaga bolševikevastase vandenõu suminat, kui minu poolnõod, kasuonud ja leegitseva pilguga vanatädid vahetasid sosinal sõnumeid kodumaalt, kuhu vähesed neist olid kunagi jalga tõstnud – siis aga märkasid nad minu sealviibimist ning nõudsid, et ma vannuksin hoida saladust, ükskõik, kas ma olin aru saanud või mitte, mis saladus see on, mida ma poleks pidanud pealt kuulma. Sealt pärineb ka minu lummatud huvi vene karu vastu, kelle verd voolas ka minu soontes – tema eripalgelisuse, hiiglaslikkuse ja mõistetamatute kommete vastu.

      Minu ukse kirjapilust laperdab sisse süütu välimusega kiri, milles mul soovitatakse ilmuda ühte sammassissekäiguga hoonesse Buckinghami palee lähedal. Kirjutuslaua tagant küsib mult Kuningliku Mereväe eruadmiral, suur nagu tankitorn, milliseid mänge ma mängin. Mina ütlen, et sulgpalli, ja admiral on silmanähtavalt liigutatud.

      „Kas tead, et ma mängisin Singapuris sulgpalli sinu õndsa isaga ja ta nüpeldas mind armutult?”

      Ei, härra, ütlen mina, ma ei teadnud seda, ja mõistatan, kas ma peaksin oma isa eest vabandust paluma. Kindlasti rääkisime ka muudest asjadest, kuid neist ei mäleta ma midagi.

      „Ja kuhu ta on maetud, see sinu vaene paps?” pärib admiral, kui ma juba tõusen, et lahkuda.

      „Pariisi, härra.”

      „Aa, või nii. Õnn kaasa.”

      Mulle antakse käsk ilmuda Bodmin Parkway raudteejaama, käes eelmise nädala ajakiri „Spectator”. Kui ma olen kindlaks teinud, et kõik müümata jäänud eksemplarid on hulgimüüjale tagastatud, varastan ma ajakirja kohalikust raamatukogust. Rohelise viltkübaraga mees küsib mult, millal läheb järgmine rong Camborne’i. Mina vastan, et ma ei oska öelda, kuna mina olen teel Didcotti. Ma järgnen talle väikest vahet hoides parklasse, kus ootab valge kaubik. Pärast kolme päeva mõistetamatuid küsimusi ja ülespuhutud pidusööke, kus pannakse proovile minu seltskondlikud võimed ja alkoholitaluvus, СКАЧАТЬ