Kingfisher Hilli mõrvad. Sophie Hannah

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Hele päev” oli tolle õhtupooliku kirjelduseks, nagu ma juba ütlesin, täiesti sobimatu väljend, kuna „kesköö” – mitte tund vaid sõna – passis selle teema juurde suurepäraselt. Poleks ma tol päeval, enne kui oma reisi alustasime, juhtunud lugema ühe raamatu kaanelt sõnu „kesköine kogunemine”, ei oleks iial teada saadud, kes seisis Kingfisher Hilli mõrvade taga.

      Aga ma ruttan sündmustest ette ning pean viima meid kõiki tagasi külma kätte. Kui Poirot ehk ei mõistnudki, mispärast meid sunniti vinges tuules ootama, siis mulle oli see selge. Põhjus peitus, nagu inimeste puhul nii tavaline, edevuses – täpsemini maahärra Alfred Bixby edevuses. Bixby oli äsja loodud Kingfisheri bussifirma omanik ning soovis, et me kõik saaksime imetleda sõidukit, mis pidi meid sihtkohta toimetama. Vaevalt olime Poirot’ga kohale jõudnud, kui Bixby ilmus just nagu gravitatsioonijõu mõjul meie kõrvale ega lahkunud sealt enam. Pööraselt elevil tõigast, et tema firma teenuseid kasutab kuulus Hercule Poirot, läks ta koguni sinnamaale, et oli valmis kõiki teisi sõitjaid eirama. Ei saa öelda, et sellest mulle mingit kasu oleks sündinud: seisin oma sõbrale nii lähedal, et pidin paratamatult viimse kui sõnani välja kannatama kogu temale suunatud jutuvoo.

      „Kas pole ta imeline? Sinine ja oranž nagu meie kompaniile nime andnud jäälind. Särab ja hiilgab justkui mundrinööp! Ja missugune kuju! Imeilus, ütleksin ma. Kas pole tõsi, monsieur Poirot? Teist temataolist meie teedel ei sõida. Luksuse viimane sõna, uskuge mind! Vaadake neid uksi! Kui tihedalt need sulguvad. Insenerimõtte ja -töö oivaline saavutus. Te ainult vaadake!”

      „Tõesti väga ilus,” kinnitasin, teades, et pääseme sisse alles siis, kui oleme sõiduriista piisavalt imetlenud. Poirot, kes polnud nõus heakskiitu teesklema, tõi kõripõhjast kuuldavale ebamäärase häälitsuse.

      Bixby oli kõhn nurgeline punnis jõllsilmadega mees. Märganud teisel pool bussi kaht naist, mantlihõlmad tihedalt ümber keha mähitud ja kübarad sügavalt pähe tõmmatud, juhtis ta meie tähelepanu nendele ning kuulutas: „Need daamid on hiljaks jäänud! Haa-haa! Nad oleksid pidanud kohad aegsasti kinni panema. Kes soovib sõita Kingfisheri bussifirma sõidukiga, ei saa jätta asja juhuse hooleks, vastasel korral ei jätku talle istekohta. Haa! Andestust, daamid!” pasundas ta äkki.

      Nood kaks naist pidid teda kindlasti kuulma, kuid ei teinud väljagi, vaid kõndisid otsustaval sammul edasi. Nad poleks meid õieti märganudki, kui Bixby ei oleks hõiganud. Neil polnud vähimatki huvi Kingfisheri bussifirma ega selle neljarattalise sini-oranži esindaja vastu. Bixby varjamatult meeleheitlik ja ebaväärikas käitumine tekitas minus kahtluse, kas tema firma ikka on nii edukas, kui ta meile kõigile räägib.

      „Kas kuulsid? Härra Bixby oli just sunnitud kahele naisele ära ütlema,” ütles minu lähedal üks mees oma kaaslasele, kes vastas: „Õige kah, kui neid polnud kirjas. Ta ju kontrollis nimekirjast ja ütles, et oleme kõik kohal. Ei tea, miks inimesed oma plaane aegsasti ära ei tee.” Pahur, nagu ma sel päeval olin, ärritusin veel rohkem, tõdedes, et härra Bixbyl oli oma mühakliku käitumisega õnnestunud lollitada vähemalt kaht inimest.

      Noogutasin kaasa ja tõin – loodetavasti õigetes kohtades – kuuldavale tunnustavaid üminaid, kui Bixby seletas, mismoodi tema firma alguse oli saanud: selles vaimus, et enamik inimesi on algatusvõimetud ega suuda ette kujutada asju, mida seni veel ei eksisteeri … ja et temalgi on Kingfisher Hillis kinnisvara … et tema eelmine ettevõte oli andnud kenasti kasumit … et Londoniga, ehkki geograafilises mõttes pole see kaugel, on ühendus kaunis kesine … ning et ta ei lase hirmul end takistada, olgu riigi ja maailma majandus pealegi nii katastroofilises seisus, nagu see praegu on …

      Kui Alfred Bixbyl on Kingfisher Hillis maja, siis ei ela seal järelikult sugugi üksnes kuningakoja liikmed ja aristokraadid, mõtlesin ehk kõigest paar sekundit enne seda, kui panin tähele meie salga lähedal üksinda seisvat naist, kelle nägu väljendas õudu, ning kõik muud kaalutlused lendasid mul peast.

      „Lõpetamata nägu,” pomisesin. Keegi ei kuulnud mind. Alfred Bixby luges parajasti Poirot’le ette Ramsay MacDonaldi venemeelse, sulidest ja võllaroogadest koosneva valitsuse ohtraid puudusi ning tema hääl käis minu omast üle.

      Minu hinnangut mööda võis sel naisel aastaid olla kahekümne ringis. Ta kandis elegantset rohelist kübarat ja mantlit, mille all olev kleit näis olevat luitunud, peaaegu täiesti värvitu, nagu oleks seda üle saja korra pestud. Tema kinganinad olid kulunud.

      Naine polnud just lausa inetu, küll aga kahvatu ja verevaene; sedasama võis öelda näojoonte kohta: tundus, justkui oleks keegi unustanud teha viimased pintslitõmbed, mis oleksid muutnud tema välimuse vaatajale vastuvõetavamaks. Naise huuled olid kitsad, kahvatud ja sissepoole tõmmatud ning silmad nagu kaks pinnasesse urgitsetud tumedat auku. Üleüldse paistis kogu tema nägu vajavat lõpetuseks rohkem üksikasju ja vormi – elemente, mis olid kusagil sügaval peidus ja tuli üksnes välja tuua.

      See kõik oli kummatigi kõrvaline. Mind lummas ja rabas tõik, et see naine oli ilmselgelt hirmunud, tülgastunud ja üdini õnnetu ning seda kõike ühekorraga. Talle oleks justkui nüüdsama osaks saanud kohutav vapustus, mis lõi ta täielikult rivist välja. Naine silmitses ainiti bussi, pärani silmis peaaegu hullumeelne pilk, mis ei võinud johtuda sinise ja oranži värvi nii kriiskavalt sobimatust kombinatsioonist. Kui sõiduk poleks olnud elutu, võinuksin kahtlustada, et ajal kui meie tähelepanu viibis mujal, oli too naine näinud teda sooritamas kirjeldamatult jõhkrat kuritegu.

      Ta näis olevat üksi ning seisis meie väikesest seltskonnast pisut väljaspool. Ma ei kõhelnud teda kõnetamast.

      „Vabandust. Andke andeks, kui tülitan, aga te paistate olevat sügavalt vapustatud. Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Tema näol väljendus nii sügav õudus, et mul ei tulnud mõttessegi kahelda, kas polnud ma kogu seda probleemi endale üksnes ette kujutanud.

      „Tänan, ei.” Naise hääl kõlas kõhklevalt ja tema mõtted paistsid olevat mujal.

      „Kas olete päris kindel?”

      „Jah. Ma … Jah. Tänan teid.” Ta astus minust neli-viis sammu eemale, bussi poole.

      Kui ta oli otsustanud mu abipakkumise tagasi lükata, siis väevõimuga ma teda ju aidata ei saanud, sestap pöördusin Poirot’ ja Alfred Bixby juurde tagasi, kuid jälgisin seejuures naist, kes ilmutas õige pea järjest suuremaid ärevusemärke. Huuled hääletult liikumas, hakkas ta kõndima ringiratast. Õudusilme ei kadunud tema näolt sekundikski.

      Olin just otsustanud katkestada Bixby monoloogi ning juhtida Poirot’ tähelepanu oma ärevuse objektile, kui kuulsin endast vasakul üht naishäält valjult ja põlglikult lausumas: „Kas näete seda noort naist seal? Mis tal ometi viga võiks olla? Ema pillas ta vist pea peale, kui ta alles väike oli.”

      Pambuks mähitud imiku ema ahmis õhku ja surus lapse kõvemini enda vastu. „Ega teda sellepärast veel solvata ole vaja, preili,” lausus üks vanem mees, pälvides sellega üleüldise heakskiiduümina. Ainsad, kes ei paistnud seda kõike märkavatki, olid lõpetamata näoga naine ja Alfred Bixby, kes rääkis ikka veel Poirot’ga, ehkki too ei kuulanud teda enam.

      „Tal paistab tõesti olevat midagi viga,” lausus keegi. „Peaksime kontrollima, kas ta ikka on sõitjate nimekirjas.”

      Selle peale oli kõigil korraga midagi kosta.

      „Härra Bixby ütles, et kõik on kohal.”

      „Miks ei võiks ta siis uksi lahti teha? Sohver! Teie olete sohver, eks ju? Kas me tohime nüüd peale tulla?”

      „Kui СКАЧАТЬ