Mõrv mäeharjadel. Betty Rowlands

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kamandas Dora edasi. „Ma toon sulle ise teed.“

      „Minuga on kõik hästi, päriselt. Dieter hoolitseb mu eest,“ vidistas Rose. Ta vahtis Erdlele otsa, ümaral näol säramas jumaldav naeratus. Mees aitas ta kanapeele istuma, sättis ta pea kohal päikesevarju ja pani selja taha mõned padjad.

      Dora lahvatas näost punaseks ja pöördus eemale. „Ma lähen ja korraldan Juliette’iga teejoomise ära,“ pomises naine maja poole suundudes.

      Iris ja Melissa vahetasid pilke.

      „Üsna varsti on plahvatust oodata,“ sosistas Iris.

      „Milline kole lugu!“ Eric Lovell vajus taskurätiga nägu pühkides oma higistava naise kõrvale varikatusega kiigeistmele. Ka teised võtsid istet ja asusid juhtunut arutama, alguses summutatud sosinal, siis aina elavamalt; mõned lasid koguni kerglaseid kommentaare lendu, mispeale teised närviliselt naerda kihistasid ja siis kohmetuks muutusid, otsekui oleksid nad kirikus maotu nalja tegemiselt tabatud.

      „See daam ja ta sõber vist tundsid ta ära … mis ta nimi nüüd oligi,“ ütles kahuste juustega Sue-nimeline tüdruk.

      Kõik vaatasid Rose’i poole.

      „Ma ei saa aru, kuidas, ja veel nii kaugelt,“ kommenteeris Sue sõber Janey kulmu kortsutades. Ta vaatas kordamööda kohalviibijatele otsa. „Ja ta nägu ju polnud näha?“

      „Ehk riiete järgi,“ oletas rebenenud T-särgis ja narmendavate sääreotstega teksades habemik noormees, keda Jack oli hipiks nimetanud. Melissa oli matka ajal teada saanud, et noormehe nimi on Mervyn ja ta tüdrukut kutsutakse Chrissieks.

      „Nad ütlesid, et see on Wolfgang Klein,“ tähendas Eric. „Meie rühmas ju pole ühtki sellenimelist?“

      „Küllap eelmisel nädalal saabunud seltskonnast,“ oletas Jack tõustes. „Ma õige lähen ja küsin proua Kettle’i käest järele.“

      „Ta tundub tore mees olevat. On ta siin üksi?“ uuris Daphne.

      „Vist küll. Ta tuli kunsti õppima,“ ütles Iris.

      „Jaa, muidugi! Teie olete meie õpetaja, eks ole?“ Chrissie helepruunide silmade pilk jäi Irise peal pidama. Tüdruk oli ilmetu näo ja innuka olemisega ning kandis vormitut, pesus hallikaks tõmbunud ja tema jaoks vähemalt numbri võrra liiga suurt musta puuvillast kleiti. „Ma nii ootan teie juhendamist!“ Ta rääkis madala ja veidi kumeda, Melissa arvates hoolega kätte harjutatud häälega. „Siin on nii palju inspireerivat, eks ole ju?“

      „Hmm, jah, no küllap vist.“ Irise riidest kingades jalad tammusid rahutult ja ta pööras pilgu kõrvale.

      „Seda ma arvasingi,“ kuulutas Jack oma faktikontrolliretkelt naastes. „Mõlemad olid üsna kindlad, et tegemist on noore Münchenist pärit mehega, kes möödunud nädalal siin prantsuse keelt õppimas oli. Nad tundsid ta ära punakate juuste ja seljas olnud erksamustrilise särgi järgi. Paistab, et tema hobiks oli koobaste uurimine ja ta pidi siinsete grottidega tutvumiseks veel mõneks päevaks kohale jääma.“

      „Me muudkui räägime temast minevikus, aga on see ikka päris kindel, et ta surnud on?“ päris Mervyn. „Talle tuleks arstiabi korraldada.“

      „Ehk ta ei kukkunud üldse päris kaljuservast. Ja on üksnes uimaseks löödud,“ oletas Sue.

      Õhkkond muutus hetkeks kergemaks. Võib-olla polnud asi siiski päris lootusetu.

      „Ma kardan, et mitte,“ tunnistas Melissa. „Ma vaatasin teda läbi binokli ja …“ Naine surus käe korraga suule ja tajus ebamugava teravusega, mida ta lõunaks söönud oli. „Ta kukal oli sodi, otsekui oleks ta kukkudes vastu mõnda eenduvat kaljunukki või midagi sarnast põrganud.“

      „Tõsijutt,“ kinnitas Eric. „Mina nägin seda samuti. See oli päris võigas.“

      Mees kattis näo kätega, otsekui oleks nähtu põhjustatud šokk teda alles nüüd tabanud. Daphne sättis oma prunnaka käsivarre ümber mehe õlgade ja too naaldus naise najale, sellal kui kõik ülejäänud kaastundlikult midagi pobisesid.

      „Ongi valmis!“ Dora tuli suure teekannuga maja poolt. „Kas keegi härradest oleks nii kena ja tooks kandiku?“ See oli käsk, mitte palve; mitu vabatahtliku hüppas selle peale püsti. „Ma pidin kõik ise ära tegema, sellepärast mul nii kaua aega läkski,“ seletas naine. „Juliette on kohutavas seisundis ja Fernand vaeseke saab parasjagu korralikult sugeda.“

      „Mille pärast?“ tahtis Eric teada.

      „Ma kardan, et ei saanud päris täpselt aru,“ tunnistas Dora ilmselge vastumeelsusega. „Nad mõlemad tundusid üsna närvis olevat ja rääkisid liiga kiiresti ja pealekauba kohalikus murdes,“ selgitas ta ennast õigustades. „Aga ma kuulsin justkui midagi kamisaaride kohta.“

      „Kes need veel on?“

      „Ma täpselt ei teagi. Olid vist mingid ristisõdijad või midagi sellist?“ Dora vaatas abiotsivalt ringi.

      „Minu sõber teab seda,“ kuulutas Iris. „Ta kogub nende kohta romaani jaoks materjali.“

      Nüüd pöördusid kõigi pilgud Melissa poole. Chrissie nägu lõi imetlusest särama.

      „Muidugi, te ju olete kirjanik!“ õhkas tüdruk. „Minu meelest on see nii põnev! Mulle tundub,“ sel hetkel vaatas ta kõigile järjest lõõmava pilguga otsa, justkui oma väitele toetust otsides, „et kirjanikud on kunstnikega väga sarnased. Eks ole, Iris? Ma tahan öelda, et nad keskenduvad elu mõttele nagu meiegi.“

      „Melissa keskendub hoopis surma mõttele!“ nentis Iris kuivalt. „Ta kirjutab krimiromaane.“

      „Oh!“ Üksainus silp kandis endas terve maailma pettumust ja halvakspanu.

      „Rääkige meile kamisaaridest,“ ütles Jack.

      „Nad olid seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus ja kaheksateistkümnenda sajandi alguses usulise tagakiusamise ohvrid,“ selgitas Melissa. „See siin on alati olnud valdavalt protestantlik piirkond ja nende ning katoliiklaste vahel, keda toetasid mõistagi kuninga väed, käis aastaid omamoodi partisanisõda. Mõnikord muutus olukord üsnagi ebameeldivaks.“

      „Aga kuidas see Kleini surmaga seotud on?“ ei saanud Daphne aru.„Ilmselt polegi, aga Fernandil paistavad nendega mingid kinnismõtted seotud olevat.“ Melissa kirjeldas oma jutuajamist töömehega. „See kant on täis suurepäraseid peidupaiku pakkunud grotte – muide, neid kasutasid okupatsiooni ajal ka vastupanuliikumise liikmeid. Mitu asuvad Trabucis ja on päris tuntud, kuid lisaks on rohkesti selliseidki, mida teatakse vähem või pole veel üldse avastatud.“

      „Ja nendest ju Klein huvituski. Ehk uuris ta midagi Fernandi käest …“

      „… ja tema ütles talle, kust otsida …“

      „… ja nüüd teeb Juliette talle selle eest peapesu …“

      „… küllap ta kahetseb seda …“

      „… täitsa jube ikka …“

      Dora valas teed ja kõikvõimalikud variandid lendasid СКАЧАТЬ