Mõrv mäeharjadel. Betty Rowlands

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Melissa ja Iris lonkisid veidi eemale kaljuservale, kus mõned piirdejupid veel vastu pidasid. Kohast, kus nad seisid, avanes mõlemas suunas selge vaade.

      „Vulkaanid pidid siin selliste kaljulõhede moodustumiseks kunagi kõvasti tegutsema,“ tähendas Melissa. „Sa ainult vaata neid kihte selles kaljuseinas, need kulgevad peaaegu siksakiliselt!“

      Iris noogutas. „Võimas, eks ole. Ja millised imelised mustrid.“ Naine ajas kaela õieli, et alla, mäslevate ja raevutsevate voogude poole piiluda. „Kuule, seal all on keegi. Küllap ta laskus sinna köie abil.“

      „Kus?“

      Iris osutas käega. „Lamab kaljuserval, üks käsi vees. Paistab, et püüab kala. Või tahab juua.“

      „Ta ei liiguta,“ hüüatas Melissa äkki ärevalt.

      „Pagan! Minema lendas!“ Erik seisis binokliga vehkides naiste selja taga. „Aga ma sain teda päris pikalt vaadelda! Uhke lind!“

      „Kas te saaksite mulle korraks binoklit laenata?“ küsis Melissa.

      „Muidugi!“ Mees võttis rihma kaela ümbert ära ja andis küsitu naise kätte. „Nägite midagi huvitavat?“

      Melissa, kes hirmust asjatult paanikat tekitada oma ärevust varjas, kohmitses binoklit teravustada. „Ma nägin midagi kalju jalamil.“

      Eric naaldus üle piirde kanjonisse kiikama. „Püha jumal, seal on inimene! Paistab, et ta on alla kukkunud.“ Ta pööras ringi ja viipas Gebrecile. „Härra, tulge korraks siia. Ei, Daphne, sina püsi kaugemal! Keegi on tõsiselt viga saanud.“

      „Oh, mon Dieu!“ Gebrec põrkus kohkunult eemale ja surus värisevad käed suule. „Mida me nüüd teeme?“

      „Kas siit kuskilt alla pääseb?“ uuris Eric. „Keegi peaks üritama talle appi minna.“

      Melissa sai viimaks binokli teravustatud. Nähtu pani tal sees keerama.

      „Ma kardan, et teda ei saa enam aidata,“ sõnas naine.

      1 Itaalia filminäitleja, 1916–1994. Mängis 1954. aastal Oscari võitnud filmis „Kolm münti purskkaevus“. Siin ja edaspidi tõlkija märkused [ ↵ ]

      2 Majutus. Pr k [ ↵ ]

      3 Talupojad ja linnakehvikud, kes tõusid XVIII s alguses Lõuna-Prantsusmaal üles feodaalkorra vastu. [ ↵ ]

      TEINE PEATÜKK

      Järgnes välgulöögi ja kõuekõmina vahelist pausi meenutav vaikus, mil seltskond kuuldut seedis. Silmad läksid suureks, käed kerkisid suu ette; hetkeks Melissale kinnitunud pilgud pöördusid viltu vajunud piirde poole, üle kaljuserva alla tühjusesse vaatama. Inimesed ahmisid ehmunult õhku, kostsid hüüded: „Kui õudne!“, „Issake!“ ja „Kas te olete kindel?“, kuni inimesi tarduma pannud loits viimaks purunes ja kõik ise asja vaatama tormasid.

      „Daamid ja härrad, ma palun teid, vaadake ette!“ Halliks tõmbunud näoga Alain Gebrec sööstis vaevatud karjakoerana neile järele. „Hoidke kaljuservast eemale, et õnnetust ei juhtuks.“

      Alla piiluv Rose Kettle paistis ohvri ära tundvat. „See on Wolfgang – Wolfgang Klein!“ kiljus naine ja hakkas hüsteeriliselt nuuksuma. Dora Lavender võttis ta käekõrvale ja püüdis eemale talutama, kuid Rose rebis end lahti ja viskus kaela Dieter Erdlele, kes kuulekalt naist embas ning saksakeelseid trööstisõnu pomisedes teda õlale patsutama hakkas.

      „Rose, lõpeta silmapilk see tobe undamine. Sa käitud nagu tõeline tola!“ kähvas Dora. „Pole tarvis teda takka õhutada,“ ütles naine Erdlele ja tegi järjekordse asjatu katse oma sõpra eemale sikutada.

      „Ta on tohutus šokis.“ Endiselt Rose’i habisevat kogu embav Erdle vastas Dora kurjale pilgule etteheitvalt kipra tõmbunud laubaga. Laipa vaatama tormanud inimeste teelt kiirustades kõrvale astunud Melissa arvas mehe hääles kuulvat muiet ja kübekest kahjurõõmu, kui too lisas: „Ta on väga tundliku meelega daam.“

      „Me kõik oleme šokis, aga sellepärast ei pea veel kriiskama nagu mõni hüsteeriline kooliplika.“ Dora, näol pahameele- ja ärritusgrimass, võttis järgmisena ette käsi murdva ja habiseva Gebreci. „Mida te seal passite, suu lahti! Me peame silmapilk majja tagasi pöörduma ja õnnetusest teada andma,“ riidles ta prantsuse keeles.

      „Jah, jah, muidugi.“ Mees paistis tänulik olevat, et keegi ohjad enda kätte haaras.

      „Vaat see on distsipliin,“ pomises Melissa. „Reegleid tuleb järgida ka kriisi korral!“

      „See on üks vintske mutt,“ sosistas Iris vastu.

      Seltskond kiirustas konarlikul maastikul libisedes ja komistades ning omavahel peaaegu ainsatki sõna vahetamata tuldud teed tagasi. Poolel teel mäetipu ja lagendiku vahel, kuhu Fernand oli jätnud oma traktori, leidsid nad mehe trossiga prusse lohistamas. Ta astus kõrvale, et neid mööda lasta, näol läbitungimatu ilme. Gebrec peatus ja pahvatas uudise välja, kuid töömehe näoilme jäi peaaegu muutumatuks. Üle õla tagasi vaadates nägi Melissa, kuidas ta oma kandami võssa viskas ja rühmaga parajat vahekaugust hoides neile järgnes.

      Centre Cévenol d’Etudes’i asupaigaks olev iidne mas kandis seda ümbritsevatelt uhketelt kastanipuudelt saadud nime Les Châtaigniers. Maja oli kahekorruseline, paksude seinte, pisikeste akende ja lapikuid merikarpe meenuvatest kividest ehitatud väikese kaldega katusega. Hoone jagas kaheks tiivaks algupärase fassaadi keskel kõrguv torn, mida Melissa metsarajal seistes imetlenud oli; selle alt viis läbi võlvkaar, mille kaudu pääses kruusaga kaetud sisehoovi, mida täitsid lopsakaid pelargoone täis hiiglaslikud keraamilised urnid. Hoovi teises servas oli kivimüüris värav, kust jõudis pärast elulõnga ja inglitrompetiga kaetud lehtla alt läbi astumist aeda.

      Ümberehitustööde käigus poldud rahaga närutatud. Lisaks kolmele loengusaalile ja hästi varustatud raamatukogule asusid juurdeehitises veel salong, meelelahutuseks mõeldud ruum, mille klaasist liuguksed avanesid terrassile, ja talveaed, mida vihma või külma ilma poolt tuppa peletatud õpilased teise salongina kasutada said.

      Ilmselt oli Bonard tornis asuvatest eraruumidest seltskonna naasmist näinud ja nende olekust järeldanud, et midagi on korrast ära. Ta kiirustas neile vastu hetkel, mil nad riburada sisehoovi jõudsid. Alain Gebrec tormas ummisjalu vanema mehe juurde ja surus näo vastu ta õlga. Bonard patsutas otsekui haiget saanud last lohutades ta pead ja pomises: „Rahu, rahu! Räägi Philippe’ile, mis juhtus.“

      Gebrec hakkas seosetult patrama.

      „Juhtunud on õnnetus,“ sekkus Dora, silmitsedes kahte meest pilguga, milles segunesid pahameel ja põlgus. „Keegi – meile tundub, et noor Wolfgang Klein – on vaateplatvormi juures kaljult alla kukkunud. Me kardame, et ta on surnud.“

      Bonard ahmis õudust tundes õhku. „Aga see on ju kohutav! Me peame helistama ... garde champêtre^[1.], sapeurs pompiers^[2.], kiirabi … tule, Alain!“ Ta talutas oma vapustatud assistendi teda käsivarrest hoides minema ja jättis teised väikeste rühmadena seisma. Keegi ei teadnud, mida ette võtta.

      „Milline tülgastav tundlemine!“ pahvatas Dora. Naine marssis bambusest ehitatud СКАЧАТЬ