Uhkus ja eelarvamus. Jane Austen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on, miks ta siis proua Longiga ei vestelnud? Aga ma aiman, milles on asi. Kõik räägivad, et ta on upsakust täis, ja arvatavasti sai ta kuskilt teada, et proua Longil ei ole tõlda ja et ta sõitis ballile üürikalessiga.”

      „Ma ei tee sellest numbrit, et ta proua Longiga ei vestelnud,” ütles preili Lucas, „aga minu arvates ta oleks pidanud Elizaga tantsima.”

      „Sinu asemel, Lizzy, mina temaga järgmine kord ei tantsiks,” ütles ema.

      „Ma võin sulle vist kindla sõnaga lubada, mamma, et ma ei tantsi temaga ilmaski.”

      „See tema uhkus ei solva mind nii, nagu uhkus muidu sageli solvab, sest sellele on olemas vabandus,” ütles preili Lucas. „Pole midagi imestada, et temasugune peen noormees, kellel päritolu, varanduse ega millegi muu poolest midagi soovida ei jää, on endast nii heal arvamusel. Teatavas mõttes on tal õigus uhke olla.”

      „See on tõesti tõsi,” ütles Elizabeth, „ja ma annaksin talle tema uhkuse andeks, kui ta poleks riivanud minu uhkust.”

      „Mina arvan,” teatas Mary, kes oma mõtteid alati väga tuumakaks pidas, „et uhkus on üldse laialt levinud pahe. Kõige selle põhjal, mis ma iganes olen lugenud, usun, et see on ülimalt tavaline nähtus, et inimloomusel on selleks iseäranis tugev kalduvus ja et meie hulgas on üpris vähe neid, kes mõne tõelise või kujuteldava eelisomaduse nimel endas teatavat üleolekutunnet ei hellita. Upsakus ja uhkus on erinevad asjad, ehkki neid sõnu sageli kasutatakse samas tähenduses. Inimene võib olla uhke, olemata seejuures veel upsakas. Uhkus on seotud pigem sellega, mis me ise endast arvame, upsakus aga sellega, millist muljet me endast tahame jätta.”

      „Kui ma oleksin nii rikas kui härra Darcy,” hüüdis üks noorematest Lucastest, kes oli õdesid saatma tulnud, „ei hakkaks ma muretsema selle pärast, kui uhke ma tohin olla. Ma soetaksin endale rebasekoerad ja jooksin iga päev pudeli veini.”

      „Siis sa jooksid ülearu,” ütles proua Bennet. „Ja kui ma peale sattuksin, võtaksin jalamaid pudeli ära.”

      Poiss ajas vastu, et seda ta ei tohiks teha, proua Bennet aga korrutas, et tohiks ikka, ja vaidlus lõppes alles siis, kui külalised minema hakkasid.

      6

      Longbourni daamid tegid varsti Netherfieldi omadele visiidi, millele järgnes vormikohane vastuvisiit. Proua Hursti ja preili Bingley heatahtlikkuse paistel muutus vanima preili Benneti armas olek veel armsamaks. Kuigi Netherfieldi seltskonna meelest oli tema ema lausa talumatu ja tema nooremates õdedes polnud midagi märkimisväärset, väljendati selgesõnalist soovi mõlema vanema õega tutvust süvendada. Jane’ile valmistas selline tähelepanu kõige sügavamat rõõmu, Elizabeth aga nägi Netherfieldi daamide hoiakus endiselt vaid kõrkust, mis hõlmas kõiki ja vaevalt et säästis tema õdegi, ning ta ei suutnud nende vastu kuidagi sümpaatiat tunda, ehkki nende mõnesugusel lahkusel Jane’i vastu oli omaette väärtus, kuivõrd see väga tõenäoliselt kajastas venna vaimustust. Ja härra Bingley ilmselt oli Jane’ist vaimustuses – seda oli selgesti näha kõikjal, kus nad kokku puutusid. Elizabeth omalt poolt märkas aga ka selgesti, et Jane laskis vabalt kasvada eelistusel, mida see noormees temas esimesest pilgust äratas, ja et õde polnud enam kaugel sügavast armumisest. Siiski nentis ta rõõmuga, et selle saladuse avalikukstulekut pole eriti karta, sest Jane’is oli suur tundejõud ühendatud hästi talitsetud karakteri ja rahuliku rõõmsameelsusega. Võis loota, et need omadused kaitsevad teda taktitute kahtlustuste eest. Ta rääkis neist mõtetest oma sõbrannale preili Lucasele.

      „See on võib-olla hea, kui suudad avalikku arvamust oma tahtmist mööda kujundada,” vastas Charlotte, „aga mõnikord on ülemäärane ettevaatlikkus kahjulik. Kui naine oma tundeid ka armastatud mehe eest niisama osavalt varjab, võib see tal käest minema lipsata. Ja siis on vähe lohutust teadmisest, et need tundmused on kogu maailma ees saladusse jäänud. Tänutunne või edevus mängib peaaegu igas kiindumuses nii suurt osa, et pole õige seda ainult enda teada jätta. Me kõik alustame muretult – väike eelistus kellegi suhtes on ju loomulik asi –, aga väga vähe on neid, kes söandavad ilma mingi julgustuseta tõsiselt armuda. Üheksal juhul kümnest on naisel targem näidata suuremat kiindumust, kui ta tegelikult tunneb. Pole kahtlust, et sinu õde Bingleyle meeldib. Aga võimalik, et ta ei jõua kunagi meeldimisest kaugemale, kui Jane teda edasi ei aita.”

      „Aga ta ju aitab, niipalju kui loomus lubab. Kui juba mina tema tundeid märkan, siis peab Bingley olema päris lihtsameelne, et neid mitte märgata.”

      „Ära unusta, Eliza, et tema ei tunne Jane’i hingelaadi nagu sina.”

      „Aga kui naisel on nõrkus ühe teatava mehe vastu ja ta ei tee erilisi pingutusi selle varjamiseks, peab mees seda paratamatult märkama.”

      „Võib-olla märkab, kui nad küllalt sageli kokku puutuvad. Bingley ja Jane kohtuvad küll võrdlemisi tihti, aga nad ei saa kunagi tundide kaupa koos olla. Ja kuna nad näevad teineteist alati ainult suures segaseltskonnas, on neil võimatu iga hetke omavahelisele vestlusele pühendada. Seepärast peaks Jane iga pooltunni, kus Bingley tähelepanu tema päralt on, nii palju kui võimalik ära kasutama. Kord juba selle džentelmeni peale kindel olles võib ta temasse nii sügavalt armuda kui tahab.”

      „Sinu plaan sobib hästi niisuguseks puhuks, kus on mängus vaid soov õnnelikult mehele saada. Ja kui minul oleks kindel tahtmine rikast meest leida või ülepea mehele saada, küllap ma vist talitaksingi nii. Aga Jane’i tunded on teistsugused. Ta ei tegutse mingi kindla sihiga. Praegu ei tea ta veel isegi, kui sügavad või kui arukad ta tundmused üldse on. Ta tunneb Bingleyt alles paar nädalat. Ta on temaga Merytonis neli korda tantsinud. Ühel hommikul külastas ta teda tema enda kodus ja on sellest ajast peale temaga neli korda koos lõunat söönud. Sellest ei piisa esialgu veel, et noormehe iseloomus selgusele jõuda.”

      „Kui kõik oleks nii, nagu sina seda kujutad, siis muidugi mitte. Kui Jane oleks temaga ainult lõunat söönud, oleks ta üksnes teada saanud, kas tal on hea söögiisu. Aga ära unusta, et nad on veetnud koos neli õhtut – nelja õhtuga võib paljugi juhtuda.”

      „Nojah, nende nelja õhtuga tegid nad kindlaks, et mõlemad armastavad kahtkümmend üht rohkem kui viislehte. Aga ma ei usu, et ühtki muud olulist iseloomujoont seal ilmsiks tuli.”

      „Tühja sellest,” ütles Charlotte. „Ma soovin Jane’ile kõigest südamest edu, ja ma arvan, et kui ta Bingleyga hommepäev naituks, oleks tal just niisama palju õnnešansse, kui tema iseloomu aasta otsa uurides. Abieluõnn on täiesti juhuse asi. Abikaasad võivad teineteist enne pulmi kui tahes hästi tunda, nad võivad kui tahes suured hingesugulased olla – kõik see ei kindlusta nende õnne mitte üks põrm. Hiljem arenevad nad ikkagi küllalt erinevaks, nii et kummalgi on, milles pettuda. Parem siis juba teada võimalikult vähe inimese puudustest, kelle kõrval sul on määratud terve elu mööda saata.”

      „Sa ajad mulle naeru peale, Charlotte, aga sul ei ole õigus. Sa tead ise, et sul ei ole õigus, ja ise sa ei talitaks iialgi oma soovitust mööda.”

      Hoolega jälgides härra Bingley tähelepanuavaldusi oma õele, ei olnud Elizabethil aimugi, et samal ajal hakkas nimetatud džentelmeni sõber vähehaaval tema enda vastu huvi tundma. Algul oli härra Darcy teda hädapärast nägusaks tunnistanud. Ballil vaatas ta teda ilma mingi ihaluseta. Ja kui nad teine kord kohtusid, silmitses härra Darcy teda üksnes vigu otsiva pilguga. Aga vaevalt oli ta iseendale ja oma sõpradele selgeks teinud, et Elizabethi näos pole õieti ühtki ilusat joont leida, kui talle hakkas tunduma, et tumedate silmade kaunis pilk muudab neiu ilme erakordselt arukaks. Sellele avastusele järgnes veel teisi niisama СКАЧАТЬ