Valitsuse maja. Yuri Slezkine

Чтение книги онлайн.

      Tema kättemaks tuleb hirmus. „Pea meeles! Pompei kadus maa pealt, kui hakati Vesuviust pilkama.” Pompei oli muidugi hukule määratud igal juhul. Nii nagu Sverdlov ja Ossinski, oli Majakovski kogu aeg teadlik, et maavärinaid ja näljahädasid juhtub niikuinii, et vend reedab venna ja neist saavad surmavaenlased, et lapsed tõstavad mässu vanemate vastu ja toovad neile surma, et Päike ükskord tuhmub ja Kuu ei valgusta enam üldse ning tähed langevad taevast alla ja jumalate aujärg lööb kõikuma. Nii nagu Sverdlov ja Ossinski, seostas Majakovskigi õnnetu armastuse hukule määratud maailmaga. Võimatu armastus oli kõigest meenutus elu võimatusest. Häda ja viletsuse päevad olid kõigest tunnusmärgid prohveti ennustusest ja maailma vägivaldsest lõpust.

      Mina,

      nätskeks naljaks naerdud nägija,

      näen juba täna täiesti ilmsi,

      kuidas

      aegade rahkel mägismaal

      läheneb see, milleks teil pole silmi.

      Sealt, mis teile vaid vidutus kastemärg,

      saatuslik aasta ligineb,

      peas revolutsioonide astelpärg,

      järel hordid janused, pigised.

      Mina kuulutan seda, kus keegi ka vireleks.

      Olen kõikjal, kus häda miskit.

      Mina olen igale pisaranirele

      ise löönud end risti.

      Halastada on nüüd juba võimatu.

      Olen tuhastand hinge, kus heldimus idaneks.

      Aga see oli raskem kui võita võitmatud

      mistahes Bastille’d iganes.

      Ja kui ta saabumismärgiks

      teie enam ei lepi,

      üles tõusete,

      juba võimetud itkuks,

      rinnast südame kisun ma,

      kangaks ta stepin

      ja annan te kätte

      kui lipu.