Lumepimedus. Ragnar Jonasson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tekitanud, kuid Ugla jaoks oli selles midagi köitvat; küllap just samal põhjusel oli raamat neljakümnendatel läinud nagu soe sai – nii kodus Islandil kui kogu ülejäänud maailmas.

      Autori endaga seisis ta silmitsi ühel 2004. aastal soojal ja selgel kevadpäeval. Pisut kühmus seljaga, nooruses kahtlemata silmapaistvalt pikka kasvu olnud meeldejäävast mehest kiirgas soojust, ta hääl oli tugev ja kuidagi isalik, kuigi tal endal lapsi ei olnud. Mees oli kõhn, ta hallid juuksed hõredavõitu ja temast õhkus autoriteeti nagu inimesest, kes on harjunud sellega, et teda austatakse.

      Ta elas Hólaveguris hunnitus majas, kust avanes vaade fjordile. Maja oli heas korras ja selle kõrval oli ruumikas garaaž, kus mees hoidis oma vanapoolset Mercedest. Nagu Ugla aru sai, üüriti keldrikorrusel asuvat korterit aeg-ajalt välja, peamiselt hiljaaegu linna saabunud tööinimestele või üksikutele ümbritsevate mägede keskelt rahu ja vaikust otsivatele kunstnikele. Aga nagu selgus, ei leppinud Hrólfur kunagi suvalise üürnikuga ja kohtus alati iga võimaliku kandidaadiga isiklikult; tüdruk oli kuulnud sedagi, et ta on ära öelnud inimestele, kes talle mingil põhjusel ei meeldinud.

      „Sa ütlesid, et töötad kalakombinaadis?“ Mehel oli võimas kähedavõitu hääl, mis terves korteris vastu kõmises. Ta takseeris tüdrukut pealaest jalatallani, tema silmad olid terased ja uurivad ning need olid olnud tunnistajaks nii rõõmule kui ka vaevale.

      „Esialgu küll,“ vastas tüdruk vaikselt, rohkem korteripõrandale kui mehele.

      „Mida? Räägi valjemini, noor daam,“ nähvas mees kärsitult.

      Tüdruk valjendas häält. „Jah, esialgu küll,“ ütles ta uuesti.

      „Ja su vanemad teavad seda? Sa näed kuradima lapseohtu välja.“ Mees silmitses teda uurivalt ning ta huuled tõmblesid kentsakalt, otsekui püüaks ta ühekorraga naeratada ja seda mitte teha.

      „Jah, ikka. Aga ma otsustan ise selle üle, mida teen.“ Nüüd rääkis Ugla selgemini ja julgemalt.

      „Tore. Mulle meeldivad inimesed, kes ise oma elu üle otsustavad. Ja kas sa kohvi jood?“ Hääl oli nüüd sõbralikum.

      „Jah,“ valetas tüdruk, otsustades, et kohvijoomise harjumuse tekitamine pole oluliselt raskem kui muud asjad, millega ta toime pidi tulema.

      Oli ilmselge, et mehele ta meeldis. Ta üüris keldrikorruse tüdrukule ja tasapisi tekkis neil Hrólfuriga harjumus kord nädalas koos kohvi juua. See ei olnud kohustuslik ja kindlasti mitte koormav. Mehega minevikust rääkimine pakkus ehedat rõõmu: elu välismaal enne teist maailmasõda, mille puhkemise järel oli ta tagasi koju Islandile pöördunud; aastad heeringalaeval; viimaste aastate reisid ja konverentsid, millel ta osales tunnustatud kirjanikuna.

      Hrólfur meelitas omakorda Ugla kestast välja ja tüdruk hakkas tasapisi elust rohkem rõõmu tundma.

      Minevikust rääkis ta siiski harva ja Ágústit ei maininud iialgi. Enamasti olid nende jututeemaks raamatud ja muusika. Ugla oli alates lapsepõlvest Patreksfjörðuris klaverimängu õppinud. Mees õhutas teda mängima iga kord, kui tüdruk tal külas käis. Ühe sellise etteaste, mingi Debussy lühipala ettekandmise järel esitas Hrólfur võrdlemisi üllatava küsimuse: „Miks sa endale õpilasi ei võta?“

      „Õpilasi? Ma ei ole paberitega õpetaja.“ Ugla tundis kerget kohmetust.

      „Sa mängid piisavalt hästi. Tegelikult lausa päris hästi. Mingeid põhitõdesid oskad ju ikka õpetada?“

      Tüdruk tajus mehe hääles toetust ja usku. Tutvusena alanud suhtest oli tasapisi välja kasvanud väärtuslik sõprus.

      „Sa võid minu klaverit kasutada,“ lisas mees.

      „Ma mõtlen selle peale,“ vastas Ugla võrdlemisi ebakindlalt.

      Ühel päeval, mil ta tundis, et elu hakkab talle jälle lahkemat nägu näitama, pani ta Co-opi poe aknale kiiruga A4 lehele kirja pandud kuulutuse: „Klaveritunnid. Hind kokkuleppel“, koos oma nime ja telefoninumbriga, mis olid kirjutatud viiele ribale, mida huvilised said ära tõmmata. See valmistas Hrólfurile rõõmu, kuigi keegi polnud veel asja vastu huvi tundnud.

      Nad ei rääkinud sugugi üksnes muusikast; tüdruk tunnistas, et tundis Patreksfjörðuris elamise ja Ísafjörðuri kolledžis õppimise ajal huvi ka teatri vastu ja oli kaasa löönud näiteringis. See tuli jutuks ühel juunikuu õhtul, mil nad koos Hrólfuriga kohvi ja saiakestega akna all istusid. Fjordi vesi oli liikumatu nagu peegel ja linn säras, kuigi päike hakkas mägede taha veerema ja valgustas veel üksnes fjordi idaküljes kõrguvaid mäetippe.

      „Muide, ma olen siinse draamaühingu juht,“ ütles mees nagu muuseas, kuid siiski mõistaandvalt.

      „Draamaühing? Siin, Siglufjörðuris?“ Ugla ei suutnud oma üllatust varjata.

      „Ei maksa end välisest petta lasta. See linn oli kunagi suur ja on tegelikult elanikkonna arvu langusest hoolimata tänagi.“ Mees naeratas. Ugla oli ta pisut viltuse naeratusega ära harjunud, teades, et see varjab ehedat soojust.

      „Aga see ei ole väga suur ühing. Kõige rohkem üks lavastus aastas. Ma mõtlesin, et äkki peaks su nime lavastajale mainima.“

      „Oi, palun, seda pole vaja. Minus pole midagi erilist.“

      Tüdruku keeldumine ei mõjunud kuigi veenvalt ja ta teadis, et mees ei tee sellest välja. Nii lõpuks läkski ja järgmisel sügisel leidis Ugla end komöödiat etendava trupi nimekirjast.

      Ta suutis vaevalt uskuda, kui lihtne oli laval toimuvaga täielikult kaasa minna.

      Prožektoritesse vaadates tekkis tal tunne, nagu astuks ta mingisse teise maailma. Publikul polnud enam tähtsust, saalis võis istuda üks, kaks või viiskümmend inimest, nad kõik sulasid valguslõõsas ühte. Laval seistes ei viibinud ta enam ei Vestfirðiris ega Siglufjörðuris, vaid keskendus teksti meelespidamisele ja kellegi teise emotsioonide publikule etendamisele. Ta keskendus sellele niivõrd sügavuti, et unustas hetkeks koguni Ágústile mõelda.

      Etenduse lõppedes kõlav aplaus oli meeliülendav ja tõi kaasa tunde, nagu hõljuks ta lava kohal. Ta tekitas enda maandamiseks harjumuse iga etenduse järel veidi aega rahulikult istuda ja siis tuli pimedus tagasi: mälestused Ágústist. Aga iga etendusega muutus kõik pisut talutavamaks ja iga kord võttis kurbuse naasmine pisut kauem aega.

      Lavast sai tema jaoks otsekui pimedusest välja rabelemise viis.

      Vana mehe tundmaõppimine oli tüdruku jaoks tohutu rõõmu allikas ja ühtlasi tajus ta teravalt sedagi, et poleks ise iialgi näiteringi läinud.

      See omakorda tegi veel raskemaks selle, et ta pidi Hrólfurile rääkima oma otsusest keldrikorterist välja kolida. Talle oli pakutud suuremat ja täielikult möbleeritud korterit linna keskel Norðurgatal; otsustada oli Uglal aidanud tõsiasi, et korteris oli olemas ka klaver. Ta tahtis sinna kolida ja pealegi oli tema jaoks saabunud aeg endale linnas midagi püsivamat leida. Keldrikorter, kui õdus see ka polnud, oli algusest peale ajutine elukoht olnud. Norðurgata korter seevastu oli samm õiges suunas. See polnud mitte üksnes ruumikam ja mugavam, vaid selle juurde kuulus ka väike aed.

      Ugla oli endiselt üksik. Mõistagi oli linnas mehi, kes teda paeluvaks pidasid, kuid miski hoidis teda tagasi. Ehk oli selleks vähemalt alguses mälestus Ágústist või siis polnud ta veel lihtsalt valmis otsustama, kas Siglufjörður on koht, kus kodu rajada. СКАЧАТЬ