Teaduse ajalugu. John Gribbin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tähtsust, tegelesid tavaliselt teadusega vaid osaliselt ning mõjutasid teiste lähenemist looduse uurimisele vähesel määral. Galilei lähenes esimesena kõigele terviklikult. Aga nagu kõik teadlased toetus Galilei varem tehtule. Tema otsene eelkäija oli Kopernik (kes Purbachile ja Regimontanusele toetudes alustas astronoomia muutmist renessansi ajal). Kopernikust läheb otseliin Tycho Brahe ja Johannes Kepleri kaudu Galileini (ja sealt edasi, Kepleri ja Galilei juurest Isaac Newtonini, nagu me peatselt näeme). Tycho, nagu teda sagedasti lühidalt nimetatakse, on hea näide sellest, kuidas sügava ja väga olulise teadusliku tööga käib kaasas iganenud ja müstiline tõlgendus. Rangelt võttes ei olnud Tycho ega Kepler viimased müstikud, aga kindlasti esindasid nad vähemalt astronoomias antiikaja inimeste müstitsismi ning Galilei ja tema järglaste teaduse vahelist üleminekuperioodi.

      Tycho Brahe

      Tycho Brahe sündis 14. detsembril 1546. aastal Knutstorpis, Skandinaavia poolsaare lõunapoolses tipus. Praegu on see Rootsi ala, kuid toona kuulus see Taanile. Lapse ristinimeks sai Tyge (ta on üleminekufiguur ka selles mõttes, et ta latiniseeris hiljem ainult oma eesnime, jättes perekonnanime muutmata). Brahe oli pärit aristokraatlikust perekonnast. Isa Otte teenis kuningat eranõunikuna ning järgemööda mitme maakonna asevalitsejana. Oma karjääri lõpetas isa Helsingborgi komandandina (mis asub William Shakespeare’i „Hamletis” kuulsaks kirjutatud Helsingøri vastas – muuseas, seda näidendit mängiti esimest korda 1600. aastal). Sündides Otte teise lapsena, aga vanima pojana, oli Tychol vanarahva kombel öeldes hõbelusikas suus, aga peaaegu kohe toimus tema elus pööre, mis kõlaks usutavalt üksnes näitemängus. Ottel oli vend Jørgen, Taani laevastiku admiral, kes oli küll abielus, ent lastetu. Vennad olid omavahel kokku leppinud, et kui Ottel sünnib poeg, antakse ta Jørgenile, kes tolle siis oma lapsena üles kasvataks. Kui Tycho sündis, tuletas Jørgen lubadust meelde, kuid tema soov lükati külmalt tagasi. Oma rolli võis siin mängida ka see, et Tychoga koos ilmale tulnud kaksikvend sündis surnuna ning vanemad kartsid, et äkki Otte naine Beate ei saagi enam lapsi. Oma aega varitsedes ootas Jørgen, kuni perre sündis järgmine poeg (vaid veidi üle aasta hiljem), röövis siis Tycho ja viis ta oma koju Tostruppi.

      Kuna üks poisslaps jäi perre siiski kasvatada (Otte ja Beate said kokku viis tervisest pakatavat poissi ja sama palju tüdrukuid), aktsepteeriti toimunut kui fait accompli’t ning Tycho kasvaski üles oma isapoolse onu kodus. Ta sai lapsena ladina keeles korraliku põhja alla ning saadeti veel enne kolmeteistaastaseks saamist 1559. aasta aprillis Kopenhaageni ülikooli. Kõrgeks riigi- või kirikuametiks valmistuva aristokraadi poja kohta polnud see ebatavaline vanus.

      Jørgeni plaanid suunata Tychot kuninga teenistusse, poliitilise karjääri poole, purunesid peaaegu kohe, kuna 1560. aasta 21. augustil toimus päikesevarjutus. Kopenhaagenis oli see nähtav vaid osaliselt (täielikku varjutust võis vaadelda Portugalis). 13aastase Tycho kujutlusvõimet ei rabanud mitte varjutus ise, vaid tõsiasi, et seda oli ammu ennustatud, lähtudes tabelitest, mis kirjeldavad Kuu liikumist kinnistähtede suhtes. Need tabelid koostati juba antiikajal ning neid täpsustasid hiljem peamiselt araabia astronoomid. Tychole paistis, et see on „jumalik, kui inimesed suudavad tähtede liikumist nii täpselt ette näha ja saavad juba palju varem nende asukohti ja vastastikuseid positsioone ennustada”.⁴

      Enamiku sellest ajast, mis Tychol oli Kopenhaagenis järele jäänud, (veidi rohkem kui poolteist aastat) veetis ta astronoomiat ja matemaatikat õppides. Paistab, et onu leppis sellega kui kasvuperioodi iseärasusega, millest hiljem välja kasvatakse. Tycho ostis endale õppimiseks raamatuid, sealhulgas Ptolemaiose ladinakeelse väljaande, kuhu kirjutas rohkelt ääremärkusi (teiste seas ka märge tiitellehel, et ostis raamatu 1560. aasta novembri viimasel päeval kahe taalri eest).

      1562. aasta veebruaris läks Tycho välismaale haridusteed jätkama. See oli osa tavapärasest täiskasvanuks küpsemise ja väärilise ühiskondliku koha saamise protsessist. 24. märtsil saabus ta Leipzigi ülikooli koos temast vaid neli aastat vanema, kuid kõrgelt hinnatud Anders Vedeliga, kelle Jørgen oli Tychole eestkostjaks ja kaaslaseks valinud ning kes pidi nooremat pahandustest eemal hoidma (nii oli üheselt selgeks tehtud). Vedelit saatis osalt edu. Tycho pidi Leipzigis juurat õppima ja seda ta mõistliku usinusega ka tegi. Kuid tema suureks akadeemiliseks armastuseks jäi astronoomia. Ta kulutas kogu oma vaba raha astronoomiaraamatutele ja -instrumentidele ning oli taeva vaatlemiseks õhtuti hilja üleval (mis oli eriti mugav, sest sel ajal Vedel magas). Kuigi Vedel hoidis rahakotiraudu ja Tycho pidi oma kulutustest talle aru andma, ei saanud ta kuidagi Tycho entusiasmi kõrvale kallutada ning Tycho vaatlejaosavus ja astronoomiateadmised kasvasid kiiremini kui juuratarkus.

      Tähe asukoha mõõtmine

      Kui Tycho tarkus astronoomias aina süvenes, taipas ta, et inimeste teadmised tähtede asukohtadest ei olegi nii muljet avaldavad, kui ta oli varem arvanud. Näiteks 1563. aasta augustis toimus Jupiteri ja Saturni ühendus – haruldane astronoomiline sündmus, kui kaks planeeti on taevas teineteisele nii lähedal, et näib, nagu oleksid nad kokku sulanud. See oli astroloogide jaoks ülimalt oluline sündmus⁵ ning seda oli pikalt ennustatud ja ka suure kannatamatusega oodatud. Aga kui ühendus 24. augustil tegelikult aset leidis, selgus, et hulk tabeleid olid selle toimumist prognoosinud kuu aega hilisemaks ning ka parimad ennustused eksisid mitme päevaga. Oma astronoomikarjääri alguses tõstatas Tycho olulise teema – et planeetide liikumist paremini mõista, on vaja korraldada palju pikki ja vaevalisi, senisest suurema täpsusega vaatlusi, mis näitaksid planeetide liikumist kinnistähtede suhtes. Tema kaasaegsed ja ka otsesed eelkäijad paistsid seda vajadust ignoreerivat (kas siis laiskusest või liiga suurest austusest antiikaja tarkade vastu. Kuueteistkümneaastasena oli Tychole tema elu ülesanne selgemast selgem. Selleks et koostada täpseid planeetide liikumise tabeleid, oli tarvilik teha pikki vaatlusi, mitte nagu Kopernik, kes aeg-ajalt midagi vaatas ja siis tulemused enam-vähem suvaliselt antiiktabelitele juurde lisas.

      Meenutame, et neil päevil, enne astronoomilise teleskoobi leiutamist, nõudis vaatlusinstrumentidega töötamine veelgi suuremat osavust kui nende üsnagi vaevaline valmisseadmine (kaasaegsete teleskoopide ja nendega seotud arvutite puhul on see vastupidi). Üks lihtsamatest tehnikatest, mida Tycho 1563. aastal kasutas, oli sirkli hoidmine silma lähedal nii, et üks haru oli suunatud tähele ja teine uuritavale planeedile, näiteks Jupiterile. Niiviisi sai ta hinnata kahe taevase objekti vahelist nurka vaatluse ajahetkel.⁶ Ent vaja läks palju suuremat täpsust. Kuigi need instrumendid, mida ta kasutas, ei ole minu loo jaoks otsustava tähtsusega, on üks neist siiski märkimist väärt – Jakobi sau, mille Tycho enda jaoks 1564. aasta alguses tegi. See oli tüüpiline instrument, mida neil päevil navigeerimises ja astronoomias kasutati ja mis koosnes põhimõtteliselt kahest risti asetatud vardast, mida sai teineteise suhtes täisnurga all liigutada. Instrument oli gradueeritud niiviisi, et suunates risti otsad tähtede või planeetide poole, sai skaalalt lugeda nendevahelist nurka. Selgus, et Tycho Jakobi sau ei olnud õigesti kalibreeritud, kuid Tychol polnud ümbergradueerimiseks raha (Vedel proovis ikka veel täita oma kohust Jørgen Brahe ees ega lasknud Tychol kogu tema aega ja raha astronoomiale kulutada). Tycho koostas oma instrumendi jaoks parandustabeli, mille abil sai ta riista valest näidust õige välja lugeda. See on olnud eeskujuks järgnenud sajandite astronoomidele, lahendamaks ebatäiuslike riistadega seotud probleeme, sealhulgas ka kuulsa Hubble’i kosmoseteleskoobi puhul, mille peapeegli vigade parandamiseks lisati hulk eripeegleid.

      Aristokraadina oli Tycho tulevik kindlustatud (vähemalt nii paistis) ning ta ei pidanud teaduskraadi omandama.1565. aasta mais lahkus ta Leipzigist (ikka veel koos Vedeliga), sest Taani ja Rootsi vahel oli puhkenud sõda ja onu arvas, et tal oleks parem koju tulla. Taaskohtumine oli üürike. Tycho saabus kuu lõpus Kopenhaagenisse, kuhu oli äsja Läänemerel toimunud lahingust tagasi jõudnud ka Jørgen. Paar nädalat hiljem, kui kuningas Frederick II Kopenhaageni linna ja kindluse vahelist silda ületades vette kukkus, hüppas Jørgen koos mõne teise kuninga kaaskondlasega kohe kuningat päästma. Ehkki valitsejat ei tabanud märjaks saamise pärast ükski tõsisem tagajärg, sai Jørgen Brahe külma ja suri СКАЧАТЬ