Libahunt. August Kitzberg

Чтение книги онлайн.

      Õpetaja Hurda õhutusel oli vanavara korjamine tervel eestlaste maal parajasti alanud, ja mina võtsin sellest tuliselt osa. Ühel mihklikuu õhtul, pärast päevatööd, istusime terve perekond rehetoas ahjukolde ümber koos, minul ajaleht näppude vahel, kuna minu vana seitsmekümneaastane isa särgiväel savikul istus ja tule paistel oma selga soendas.

      Kus on põllumehel niiske vilu ilmaga lõbusam istuda kui soojas rehetoas, leegitseva ahju ees, kui suur suits juba välja läinud, värske rukkirehe aur ruumi täidab, ülevalt parsilt putukad alla kukuvad ja kanad neid võidu nokivad; kui eit vokki keerab ja jutuheie niisama kergelt ja sirgelt sorab, nagu lõng poolilt. Siin on õige vanavara korjamise koht, ja reheahjule ja savikule olemegi õieti tänu võlgu, et eestlaste vanavara riismed läbi pika orjapõlve kuni meie päevini on ulatanud. Siin oli esivanemate ülikool, siin jutustas õhtuti taat poegadele, eit tütardele lugusid ja elujuhtumusi.

      Minu isa, ehk küll õige vana, ei olnud meele poolest sugugi vana aja inimene, vaid võttis oma loomu poolest terava mõistusega uue aja elust elavalt osa. Nõnda ei jätnud ta iialgi järele, enne kui ma iga nädal temale ajalehe otsast otsani ette olin lugenud; vahest selge päeva ajal võttis ta veel isegi prillid ja ajalehe näppude vahele, sest tema oskas selgesti lugeda ja tegi ka veel kirjatähti, mis teised temavanused mehed harva oskasid. Mõnegi asja juures raputas ta küll pääd, aga mõni asi oli temale ka täitsa meele järele.

      Jutt tuli jutust ja kõne kõnest ning veeres viimaks mõistagi ka vanavara korjamise pääle. Tänagi oli vana taat piipu pannes mõnegi vana jutu kuuldavale toonud, mida mina agar olin tähele panema ja kõrva taha kirjutama, et pärast paberisse pista ja Hurda kätte saata.

      Libahuntide ehk soendite asi oli meil parajasti käsil, ja taat uskus kindlasti, et inimesi on olnud, kellel võimu oli ennast vahel hundiks ja jälle tagasi inimeseks moondada. Muidugi seletasin mina seda selgeks ebausuks ja tühjaks jutuks, aga taat ei lasknud sellest nihatadagi, vaid ütles, see olla nii kindel kui päike taevas.

      Paljude seast panen ühe taadi loo tema oma sõnadega siia üles:

      „Vanasti oli see päris igapäine ja tuttav asi, et inimesi oli, kellest kindlasti teati, et nad kuntsi abil soendiks käisid. Vana Juut-Juhan – Jumal rõõmustagu tema hinge ja alandagu pattu, nüüd on ta juba ammugi tema kohtu ees – rääkis mulle ise, kuida tema ka kord soendiks käinud. Lugu oli nõnda: Tema oli mõisa poolt vana Hunt-Märdi juurde teenima pandud, kellest ka usuti, et ta soendiks käib ja kelle juurde tema kuntsi ja nõiduse pärast keegi hääga teenima ei tahtnud minna. Sel ajal valitses alles teoorjus ja priius oli veel niisugune, et kui peremees teenijat ei saanud ja mõisal kartust oli, et tööpäevad võlgu jäävad, siis mõisa poolt ükskõik kes lahtistest inimestest kätte saadi, vägisi tema juurde teenima sunniti. – Hunt-Märdiga kord kahekesi põllul kündes oli Juut-Juhan näinud, kuidas peremees hobuse seisma jätnud, võsikusse läinud, salasõnu pomisedes esiti kolm korda käpakil ümber suure kivi käinud ja siis hundiks moondatult metsa jooksnud ning alles tüki aja pärast lambaga tagasi tulnud. Sest ajast hakanud Juhan Märdile salamahti järele luurama, nõnda, et ta teinekord hundiks moondamise salasõnad ära kuulnud ja seda ka järele teha katsunud. Asi läinud aga ainult pooliti korda. Väljaspidi moondanud ta enese küll hundiks, aga inimese meel jäänud pähe, ta ei ole murda jaksanud ega ennast ka enam inimeseks tagasi saanud muuta. Hobuse poole minnes olla see kõige adraga koju jooksnud, Juhan hundina taga järel. Kodus olla ta kolde nurka maha kükitanud, kust peremees ta leidnud ja asjaloost aru saanud. Ta olla teda salasõnul kolm korda vastupidi ümber kivi vedanud, nõnda saanud temast jälle inimene.”

      Kui vanamees vaikis, ütlesin mina:

      „Isa, see jutt on küll väga ilus, aga ta ei põhjenda veel midagi. Juut-Juhan võis sulle ka nalja ette luisata, sa ei ole teda ikka ise oma silmaga näinud.”

      „Küllap olen, vastas tema. „Kui mitte otse seda lugu, siis ometi teist selle sarnast.”

      „Jutusta, isa,” palusin mina. „See oleks vanavara uurijatele vististi väga armas niisuguse asja kohta selle käest teateid saada, kes asja oma silmaga arvab näinud olevat.”

      Enne veel kui isa vastata sai, tõusis minu ema, elatanud poolpime eidekene, kelle juures ma juba kõik see aeg, kui jutt libahundi kohta käis, arusaamata rahutust olin märganud, otse avaliku pahameelega üles, tõstis voki üle läve kambri ja asutas ära minema. Oma veel haruldaselt terava kuulmisega oli ta muidugi meie juttu otsast otsani kuulnud, aga mis teda selles pahandas, seda ma ei mõistnud.