Õitsengu äärel. Vahur Afanasjev

Чтение книги онлайн.

      SURMAHIRM

      Tol juunipäeval lahkub Serge Bobrik kontorist tavapäratult vara. Ennast jalgrattale hiivavat mehikest saadab pääslavalvuri kummastunud pilk – keskpäevakuumuses püsivad mõistlikud kodanikud majades. Bobrik ei vali koju väntamiseks kilomeeter pikemat teed ümber ratsakooli, sest täna ei hooli ta ülekaaluga võitlemisest. Ta tahab magada ja ei midagi muud. Või just muud. Mida iganes, et ärevusest jagu saada.

      Maastikurehvide rudisedes kannab jalgratas teda üle Rio Aulencia jõesängi, alla piki küngastevahelist nõgu, mööda golfiklubist ja vanadekodust. Madridi ümbritsevate nisupõldude kuiv paberjas lõhn varjutab isegi sulava asfaldi ja kraavipõhjas roiskuvate jäätmete leha. Tühjalt ringteelt vasemale, läbi Dulcinea, Garibaldi, Don Quijote tänava. Tont teab, mitu korda on Bobrik arutanud, kas raamatutegelasi ajalooliste isikutega kõrvu seades on neile püütud elu anda. Täna see teda ei huvita.

      Eesaedade vilksavad tääkliiliad, kalanhoed, kaelakellukad ja naistepunapuhmad, nende vahel kaktuste suured tuhmrohelised kärsad. Oh issand, siin on nagu vanaema juures Odessas, täpselt nagu Odessas, mõtleb ta, teadmata isegi, kas see on hea või halb.

      Miks just nüüd? Miks mitte siis, kui ta lapsena vannis kõõludes kukerpalli tegi, imekombel vett kopsu tõmbamata? Ei. Nagu ka mitte tol varahommikul, kui ta oli keskkooli lõpu puhul linna peal laaberdanud, võõraste kuttidega tuttavaks saanud ja nendega mahajäetud majja läinud – „Mis me teeme nüüd, lõikame sul kõri noaga läbi?“ oli üks kuttidest küsinud, kui ta purukslöödud prillide järele kobas. Või aastaid hiljem, kui ta kogemata pudelikilluga neelu vigastas? Verd sülitades mõtles ta vaid, kas suremine ongi nii lihtne. Tookord ta juba teadvustas, mis on surelikkus, sest oli lennanud tuhandeid kilomeetreid, et vähki surevale isale viimased morfiinisüstid teha.

      Jõuluaegne majarööv Brüsselis, mille peatas vaid ukseluku kinnikiilumine. Mitu ohtlikku möödasõitu. Sportliku möödaujuja tekitatud laine, mis tal üle näo lõi – uppuja ei karju appi, ta püüab õhku saada ja paremal juhul saabki. Kukkumine jalgrattaga – kiivrita peaga vastu pehmet sammalt graniidilahmaka kõrval. Vahemaandumine JFK lennujaamas, temperatuuriskanneri ootamatu piiksumine, viis nädalat välihaiglas sõjaväelaste valve all, neist kaks nädalat kõhuli voodis, hingamisraskustega võideldes. Ei, ka siis mitte.

      Kohutavad kogemused, mis on möödunud nagu rändlinnu vari terrassipõrandal. Vaimne stuupor. Ebareaalsuse tunne. Mitte kunagi hirm. Aga nüüd on see kohal. Näriv surmahirm. Täna, kui nisupõllud lämmatavad ja silm igatseb rammusaid äikesepilvi, kardab Serge Bobrik enda, oma kolme lapse, naise ja kassi elu pärast. Kardab päriselt, piiludes pelglikult välja omaenda väikesest tüsedast kehast. Ta on päriselt kohal ja pelgust täis.

      Pisike Plaza de España, asulavalitsuse hooned, väike nõks vasemale ja uuesti otse. Calle Greco, loeb mees automaatselt tänavasilti – igal tööpäeval teeb ta seda kaks korda. Tema teadmistiirane aju nuhutab kõike ettesattuvat, otsib seoseid, kvantifitseerib, kaalub, lükkab ümber ja põimib süsteemideks. Ta on teabeküllusest väsinud. Kui välised mõjud välja lülitada – jahedas laboris, lukustatud kabinetis, öösel enne uinumist või hommikul enne tõusmist –, mühiseb seda võimsamalt sisemine abstraktse mõtlemise kosk. Ta on katsetanud hallutsinogeenide ja zenbudistlike praktikatega, kuid erk mõistus ei kavatsegi rahuneda.

      Surm. Talle, kergekujulist agnostitsismi põdevale teadlasele, on see olnud huvipakkuv väljavaade piisavalt kauges tulevikus. Kuid nüüd on surma tõenäosus talumatult suur. Tal, kogu planeedil, on vähem kui aasta. See ei ole hullumeelse prohvetihakatise sonimine, vaid jäine matemaatika. Ta teab isegi aega – tuleva aasta 13. aprill.

      Punastest tellistest majad, mis paistavad tänavalt väiksemad kui seest. Tänava äärtes ja eesõuedes rohetavad elupuud, plaatanid, mägipiiniad, palmid, dalbergiad – kõik hoolega pügatud, muld juurte kohal veevärgiveega niisutatud. Bobrik tõstab parema jala sõidu pealt üle jalgratta, kergitab seejärel vasema pedaalilt ja toetab sellele parema. Jalgratta hoog aeglustub ning on värava ees piisav, et Bobrik saaks ohutult maha hüpata. Ta tõstab sõiduvahendi üle äärekivi kõnniteele. Sõrm libiseb üle müüri süvistatud lugeri. Kostab vaikne sirin ja klõpsatus.

      Veel enne, kui mees majja siseneb, reageerib ihu ootusvärinaga. Majast uhkab konditsioneeritud jahedust. Koristaja on ära käinud. Kodus ei ole kedagi peale kassi, just nii, nagu sel kellaajal peabki olema. „Kui tahan, võiksin alasti ujuma minna,“ mõtleb Bobrik – tema kodu on üks vähestest, mille krundile on mahutatud korralik bassein, ja tema ise üks vähestest, kes raatsib seda veega täidetuna hoida.

      „Еще не умер ты, еще ты не один,“ vasardab tal peas luuletuse algus – „Veel pole surnud sa, ei üksi ole veel“. On see Mandelštam või Pasternak? Nähtavasti Mandelštam, aga tuleks järele vaadata. Aeglaselt loeb ta teksti otsingusse. Jah, Mandelštam, kinnitab arvuti. Mandelštam ligi kolmkümmend aastat pärast põhikooli, kui Veera Nikolajevna neid väärtkirjandusega tüütas.

      Pärast neljakümnendat sünnipäeva hakkas isa surmast rääkima. Esiti võttis väike Sergei seda dramaatiliselt, kuid kaine analüüsi järel rahunes. Jah, isa kaldus rasvumisele, ent jõi vähe, ei suitsetanud, sõitis jalgrattaga ja armastas suvilas jahmerdada. Võis eeldada, et isa tervis on parem kui paljudel naabrionudel, kellest mõnele on äikese-eelseil leitsakupäevil kiirabi kutsutud. Surmast sai isa rääkida üle kahekümne aasta, enne kui järsk kaalukaotus ja muhk keele all iseenda eest kõnelesid. Kui isa helistas, oli Sergei juba mister Serge Bobrik ning töötas Los Angeleses. Kolmas staadium tähendas surmaotsust.

      Tookord saatis Serge’i kuni õhtuni jahe võbin, kuid šokk sumbus aastaid СКАЧАТЬ