Uus kuub. Aare Arndt

Чтение книги онлайн.

      Aare Arndt

      UUS KUUB

      Suutäisi aastatest 2009 – 2011

      ©2018

      ©2018 Aare Arndt

      ISBN 978-9949-88-423-0

      ISBN 978-9949-88-424-7 (epub)

       SISUKORD

      4 ÕHKEID

      49 IHULIKKE

      62 SUUSOOJAKS

      83 SORINAID

      106 MERELISI

      117 PAJATUSI

      185 JÕULULAULE

      ÕHKEID

      lohutus

      gewürztraminer trehvas krevetti

      brandenburgi väravas

      algas helge valguse aeg

      vanadust oodates

      võib halliks minna

      mure kortsutab

      karvutud kulmud

      aeg on see mis räsib

      hingi hukkuvaid

      kord kõmatab tundmata kõu

      hämarusest klaarub selitatud vein

      hägusus loob uue tasandi

      luuderohi laiutab

      rebenend varemeil

      vaibana varjutab

      varingut

      seal kus lõpeb sõna

      võib vahel sündida

      arusaamatu mõte

      ajukägaruste rüpes

      võrsuda viigipuu

      kevade rikkumiseks

      piisab kuulutaja huikest

      seepärast olge tasa

      puudutusest võib

      lõhkeda seebimull

      kevad

      puisniitudel komberdab

      varane vares

      kes ekslikult

      hallhanede seltsis

      lõunasse putkas

      tiivad ripuvad maani

      on porised

      lendu leinates vaikselt

      veel koriseb

      öökimaajav rohelus

      sirutab tiivad

      üle eilse libaoleku

      mis teises mälus

      kirjas paradiisina

      tulevik sulatab need kaks

      suhkrukringliks

      kulmude varju

      on halva ilma korral

      üsna lihtne peituda

      päike kuivatab higi

      ööhirmu üleelanud katustelt

      unest lahkunuid

      ähvardab puine viiul

      imelik haju

      ronib mu sõõrmeisse

      kivikalmena paistab homne

      täna riivates jalaga

      kosutusekantsi hooman

      edasitagasisust

      üheotsateel

      see vastik ja valelik

      sinine kuppel

      pilvitute päevade kummitus

      on mind ära tüüdanud

      öö siirus

      sööb mind elusalt

      öösitika karjest

      tekkinud kaja

      pudistab õied

      märjale murule

      pole saaki

      ka tänavu

      nahkhiired tulevad

      täpselt pool üksteist

      just siis kui mul pole

      enam tilkagi veini

      pean jälle vabandades

      ruumitusse lahkuma

      õhk lõpeb

      viimne klahv on ootel

      nahktiibses laperdavas öös

      valgeist lahku musti noote

      kahte leeri käsi lööb

      kaanetumas keeletuna

      hea olla – kuskil kumiseb

      ärgates võin olla muna

      kel kõverused lumised

      kui must tuul

      toob läinust tahma

      ja silub kehapraod

      lööb trummi

      väike vanamees

      mu peas

      ning värisedes

      kaob see tolm

      ja näha jälle

      vaod